Galeriid: juuniküüditamise ohvrite mälestamine Tallinnas

Kolmapäev on Eestis leinapäev: 82 aastat tagasi, 1941. aasta 14. juunil toimus esimene massiküüditamine Eestis. Kurba päeva meenutatakse mälestusüritustega Eesti eri paigus.
Naiskodukaitse eestvedamisel lehvivad kolmapäeval raudteejaamade perroonidel üle Eesti mustad ja valged lindid, mälestamaks ligi 10 000 inimest, kelle 1941. aasta 14. juunil Nõukogude Liidu okupatsioonivõimud küüditasid. Neist 3688 olid lapsed.
Tallinnas Balti jaamas sidus sümboolsed mustad ja valged lindid perroonile teiste seas president Alar Karis ning 1941. aastal lapsena küüditatud Tiia Nurmis ja Malle Järvik.
President Alar Karise sõnul näitas nõukogude võim end 1941. aasta juuniküüditamisega kogu oma räiguses. "Esmalt võeti Eestilt oma võim, küüditamisega püüti allutada aga Eesti kodanike vaim. Küüdirongidesse viidi need, kelle rolli peeti omariikluses kõige kandvamaks ning nendega koos terved pered ja suguvõsad. Küüditamine kui kurjuse küüniline tehnoloogia pole paraku kusagile kadunud. Näeme sedasama praegu ka Ukrainas. Me ei unusta neid, kes vägivallaga me keskelt võõrsile on viidud," ütles president.
Must-valged leinalindid lehvivad kokku 70 raudteejaamas üle Eesti.

Inimõiguste Instituut tõi aga leinapäeva tõttu Tallinnas Vabaduse väljakule küüditamisauto, samas on väljas represseeritute nimekiri. Ekraanile kuvatakse rohkem kui 12 000 represseeritu nimed - need olid küüditatud ja vangilaagritesse saadetud, inimesed, kes põgenesid või end varjasid ning Siberisse küüditatud peredes sündinud lapsed.
Narvas mälestati juuniküüditamise ohvreid rongijaama ees paikneva mälestuskivi juures. 1941. aasta juunis viidi Narvast vägivaldselt ära ligi 500 elanikku. Narva kaudu küüditati Venemaale inimesi ka teistest Eesti piirkondadest.
Pärastlõunal avati Maarjamäel Eesti kommunismiohvrite memoriaali nimekoridoris uued nimetahvlid.

14. juunil 1941 küüditasid Nõukogude Liidu okupatsioonivõimud üle 10 000 eestimaalase, kellest 7000 olid naised-lapsed-vanurid. Küüditamise eesmärk oli likvideerida moraalne, füüsiline ja õiguslik vastupanu okupantide režiimile. Vaenlaseks tembeldati kogu vastupanu osutav elanikkond. Paljud aktiivsed ja isamaalised inimesed, kes olid eelneva 20 aasta jooksul andnud oma panuse parema Eesti loomisele ja Eesti iseseisvuse hoidmisse, hukati 1942. aastal jõustunud surmanuhtluse otsuse alusel kaugel Siberis.
Kokku küüditas nõukogude režiim aastatel 1941-1951 Eestist enam kui 30 000 inimest, Memento andmetel olid neist ligi 10 000 alaealised.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi


























