Saan aru, et soovime, et Vilniuses otsustatakse ära Balti riikide õhukaitse rotatsioon. Samas oleme teatanud, et ostame endale Iris-T keskmaa õhutõrje. Miks seda rotatsiooni siis veel juurde vaja läheb?

Esiteks meil on praegu kokkulepe hispaanlastega, et nad on tulnud meile õhukaitset tagama oma NASAMS-itega. Teiseks kui me võtame tervikuna ka need võimekused, mis Eesti soetab, siis need ei ole ju lõpuni Eestit katvad. Samamoodi nagu üheski riigis NATO-s ei ole õhukaitsevõime kogu riiki kattev. Ka Ukrainas praegu ei ole, vaatamata sellele, kui palju sinna on antud.

Nii et tegelikult meie initsiatiiv sarnaselt õhuturbe mudeliga luua ka roteerumisel baseeruv õhukaitsemudel on praegu lõpusirgel. Loodame, et see heakskiit tuleb. Aga see ei puuduta loomulikult ainult Balti riike. See puudutab eelkõige NATO idatiiba, aga sõnastuse vaates loomulikult kogu NATO-t.

Meie jaoks käib mäng Vilniuses siis selle peale, et soovime õhuturbemissiooni jätkumist, õhukaitse rotatsiooni tekkimist ja et kõigil kolmel Balti riigil oleksid raamriigid, mis on seotud kolme diviisiga. Saan ma õigesti aru?

Tegelikult diviisid või meie raamriigid on paigas: leedukatel on Saksamaa, lätlastel Kanada ja meil Suurbritannia. Need on paigas.

Meie on kolm suurt eesmärki Vilniuses.

Esiteks regionaalplaanide heakskiitmine. See annab meile reaalse kaitsemudeli, kuidas Eestit vajadusel kaitstakse liitlastega koos.

Teiseks, NATO kaitseinvesteeringute kokkulepe ehk meie räägime sellest, et tegelikult peaks olema kaks ja pool protsenti, sest kaks protsenti on juba vähe, aga peab ikkagi realistlik olema ja vaatama, et kõik panustaksid vähemalt kaks protsenti.

Ja sealt siis vähemalt 30–35 protsenti läheks investeeringuteks. Muidu sa võtad kaitsekulud, maksad selle palkadeks välja ja tegelikult investeeringuteks ehk kaitsevõime tugevdamiseks väga palju raha alles ei jää. Ehk kaitseinvesteeringud on oluline komponent. Ja kolmas komponent on tõesti siis rotatsiooniline õhukaitsemudel.

Need on need kolm põhivaala, mille peale me loodame, et kokkulepped Vilniusest tulevad.

Rääkisite uutest regionaalsetest kaitseplaanidest. Mis on nendes teistmoodi võrrelduna nendega, mis praegu kehtivad?

Loomulikult ei saa me väga detaili minna, sest need on salajased plaanid. Nii palju saab öelda, et kui varasem NATO kaitsemudel baseerus eelkõige siis alade tagasivõitmisel – isegi kui ükskõik milline vastane ükskõik millisest suunast mõne NATO territooriumi okupeerib, siis NATO võidab need alad tagasi – siis nüüd on ikkagi mindud defence forward presence'i peale ja see tähendab seda, et tegelikult et NATO ei anna oma territooriumi käest ära ehk võideldakse esimesest meetrist alates, mis on Eesti kaitsekava olnud ju alati.

Meie kaitseme oma territooriumit esimesest meetrist ja nüüd oleme saanud siis Madridist põhimõtteliselt selle seisukoha üldisesse poliitilisse suunisesse.

Nüüd see poliitiline suunis on aastaga täidetud reaalse sõjalise plaaniga ja see sõjaline plaan näeb ette, millised on väed ühe või teise piirkonna kaitsmiseks, kelle alluvuses nad on, kuidas neid juhitakse ja kõike muud, mida on sõjaliseks kaitseks näiteks Eesti territooriumil vaja.

Olen briifingutel kuulnud, et see on tegelikult esimene NATO kollektiivkaitseplaan Venemaa vastu. Kas selline sõnastus on õige?

Vastab tõele see, et Madridis leppisid liikmesriigid kokku, et kõige suurem oht NATO-le kui alliansile on Venemaa. Kui Venemaa on kõige suurem oht, siis järelikult ka need regionaalsed plaanid peavad vaatama, kust on kõige suurem oht.

Me mõistame seda, et Eestile kõige suurem oht meie geograafilisest asukohast tulenevalt ON võimalik ainult Venemaalt. Seetõttu loomulikult meie kaitseplaan keskendub sellele, kuidas kaitsta Eestit Venemaalt lähtuva ohu eest, sest me ei näe ohtu Soomest, Lätist, Rootsist või kuskilt mujalt.

Seetõttu tegelikult ainukene koht, kus oht meie iseseisvusele, meie vabadusele saab olla, on Venemaa suunalt. Seetõttu on ka meie kaitseplaan suunatud eelkõige või ainult sellele.

Aga siis küsiks niimoodi, et kas senine NATO kaitseplaan on pigem selline logistiline kava selle kohta, kuidas peaksid väed hakkama liikuma siis, kui Venemaa näiteks ründaks. Et väed hakkaksid kuskilt riigist liikuma, aga tegelikult pole isegi see selge, kes peaks liikuma. Kas senine kava on siis pigem logistilist laadi?

Ma ei saa kommenteerida praegu kehtivat kava detailides ega tulevast kava detailides.

Oluline on see, et NATO kaitsehoiak põhimõtteliselt on alates Madridist muutunud. Tõepoolest 14. aprillil  SACEUR-i (NATO Euroopa vägede ülemjuhataja -toim.) poolt liikmesriikidele saadetud kaitsekavad vaatavad väga täpselt seda, millist väekontingenti, millist jõudu on ühes või teises piirkonnas vaja selleks, et säilitada NATO liikmete iseseisvus ja NATO terviklikkus.

Miks ma seda küsin on see, et ka varem on öeldud, et NATO-l on kaitseplaanid Balti riikide jaoks. Samas eelmisel aastal peaminister Kaja Kallas ütles, et eelmiste plaanide järgi Eesti riik häviks, kui Venemaa ründaks. Nüüd öeldakse, et on olemas uued plaanid. Kuidas peaks Eesti avalikkus aru saama, et need uued plaanid on paremad ja et need eelmised plaanid olid ka üldse mingisugused kaitseplaanid?

Avalikkus peab mõistma väga lihtsalt: need kaitseplaanid, mis on uued, on juba tehtud sellise arvestusega, kuhu Eesti on andnud oma vajadused. SACEUR on vaadanud kõik regioonid koos üle. Sealhulgas selle, et Soome on liitunud NATO-ga ja teinud need plaanid, vaadates praegu Ukrainas toimuvat, vaadates Venemaa käitumismustrit, Venemaa sõjalist tegevust, et need plaanid tagaksid Eesti riigi iseseisvuse, meie naabrite iseseisvuse ja alliansi kui terviku turvalisuse.

Nagu ma ütlesin, avalikkuses me neid plaane käsitleda ei saa, aga saame kinnitada, et alates sõjalisest nõuandest, mis tuleb iga riigi kaitseväe juhatajalt lõpetades poliitilise tasandiga siin NATO-s, on need kogud kõik kokku leppinud nendes plaanides. Ja need plaanid, mina saan kinnitada ja meie kaitseväe juhataja saab kinnitada, tagavad Eesti riigi kaitse.

Kas uued plaanid tagavad selle, et juhul kui Venemaa peaks ründama, siis on olemas plaan, kuidas Eestit ja teisi Balti riike kaitsta ning pidada sõda võiduka lõpuni välja. Kas kõik selles käsuahelas on selge?

Selles käsuahelas on paberi peal kõik selge. Nüüd on oluline, et need plaanid oleksid ka elluviidavad nii kiiresti kui võimalik, ideaalis selle aasta lõpuks, võib-olla järgmise aasta alguseks.

See tähendab, et kõik riigid, kes on NATO-s, peavad väeloome kokkupanemisel panustama plaani, mida SACEUR on ette näinud, et need oleksid piisavad. Ja loomulikult siis juba puhtalt sõjaline juhtkond saab tagada selle, et see vägi, mis on kokku pandud, tagab iga NATO territooriumi kaitse absoluutses mahus.