Miks siis ikkagi riigikohus ei tühistanud riigikogu 15. ja 16. mai ja 22. mai otsuseid, millega riigikogu lõpetas protseduuriliste küsimuste esitamise ja eelnõude ja arupärimiste üleandmise? Miks ei kohustanud riigikohus jätkama riigikogu tööd sellest kohast, kus see oli 15. mail enne päevakorra kinnitamist, mida opositsioon teilt soovis?

Esiteks tuleb eristada protseduurilisi küsimusi ja eelnõude ja arupärimiste esitamist. Meie analüüsi ja seisukoha järgi ei ole parlamendiliikmetel õigust vaidlustada riigikogu otsust osas, mis puudutab protseduurilisi küsimusi, seda kaebeõigust ei ole seadusega antud. Kui seadusandja soovib, et selle üle saaks kaevata, peaks see seaduses kirjas olema. See oli esimene moment, ja see jääb riigikogu enda otsustada, kuidas ta seda korraldab.

Nüüd teine. Mis puudutab eelnõusid ja arupärimisi, leidis riigikohus, et riigikogu liikmetel on kaebeõigus olemas. Ja ilmselgelt ka neil õigus arupärimisi ja eelnõusid esitada on, aga iga õigus on piiratud. Kui seda kasutatakse millekski selliseks, millega halvata parlamendi tööd, siis päris lõpmatult seda teha ei saa. Sellisel juhul on parlamendil õigus oma enesekorraldusõigusest lähtudes ka piirata eelnõude ja arupärimiste esitamist, kui sellega teadlikult tahtlikult
takistatakse parlamendi tööd ja need kaebajad ei saa ka välja tuua, et neil jäi midagi olulist esitamata seetõttu, et see piirang tuli.

Erakonna Isamaa esimees Urmas Reinsalu kommenteeris riigikohtu otsust nii, et tema sai aru, et riigikohus ütles, et enamus võib kodu- ja töökorra seadust rikkuda ja see mõjutab ka seda stiili, mida me hakkame parlamendi enamuse poolt sügisel nägema. Kas endine justiitsminister Reinsalu sai riigikohtu otsusest õigesti aru?

Mismõttes rikkuda? Kõiksugused õigused ei ole kunagi absoluutsed. Nad on piiratud ka teiste õigustega. Ja kui õigusi kasutatakse sellel eesmärgil, et enda õigus läbi suruda ja teiste õigus maha suruda, siis kuskil peab keegi otsustama ja saama seda ka piirata ja tõkestada, kui õigust kasutatakse mingil muul eesmärgil. Eelnõude ja arupärimiste esitamise õigus on selleks, et esitada eelnõusid ja arupärimisi, mitte selleks, et takistada riigikogu tööd. Ja kui riigikogu nüüd otsustas mingil hetkel, et ta sekkub sinna, siis riigikohus leidis, et siin antud konkreetsel juhul ei ole käitutud valesti.

Milline on riigikohtu otsuse õiguslik tähendus riigikogus tulevikus esineda võivatele sarnastele situatsioonidele?

Riigikohus ütles, et kõige olulisem on, et riigikogu ise peaks oma vaidlustele lahendused leidma ja minu arusaamist mööda oleks vaja riigikogul tõenäoliselt ka ise oma töö ja kodukorra seadust eelkõige täiendada selliste olukordade
lahendamiseks parlamendis endas. Ei ole ju lahendus, et riigikohtus käiakse parlamendi tööd püsivalt vaidlustamas.

Tõsi, riigikohus ütles ka seda, et ka teine pool on sellel asjal. Et kui enamus surub oma mõtted läbi nende usaldushääletustega, siis ka see ei pruugi olla okei. Nii et meil tuleks tegelikult leida mingi tasakaalustatud mehhanism, mis ühelt poolt lubab eelnõudele ikkagi esitada seisukohti, aga teisalt väldib seda menetluse blokeerimist. Tuleb leida tasakaalupunkt. Ja seda peaks otsima ennekõike riigikogu ise.

Praegu me oleme näinud praktikat, et valitsus saadab riigikogusse eelnõu, samal päeval korraldatakse erakorraliselt vastava komisjoni istung ja juba nädal hiljem on see eelnõu suures saalis, opositsioon teeb sellele vastuseismiseks tuhat muudatusettepanekut, mida ilmselgelt ei ole ajaliselt võimalik menetleda ja siis valitsus seobki selle eelnõu usaldusega. Mis etapis võiks seda töökorraldust riigikogu ise täpsustada, et selline peaaegu automaatne ummikusse jooksmine pidevalt ei käiks? Kas näiteks peaks kuidagi olema piiratud muudatusettepanekute arv, mida saab üks fraktsioon esitada või peaks olema kuidagi rohkem diferentseeritud see aeg, mis on valitsusest, eelnõu riigikogusse saatmise järel ette nähtud aruteluks komisjonides? Kuidas võiks olla paremini reguleeritud?

See kõik on riigikogu enda enesekorralduse õigus ja enda teha. On selge, et ka usaldushääletus ei ole oma olemuselt mõeldud obstruktsiooni murdmiseks,
vaid kontrollimiseks, kas parlamendi enamuse hääled peavad ja valitsust tegelikult ka usaldatakse. Mulle tundub, et selles menetluskorras on seal
riigikogus tõesti midagi puudu. On kaks äärmust. Ühelt poolt on obstruktsioon ja teiselt poolt on usaldushääletus. Aga võimalust menetleda asju niimoodi, et obstruktsiooni saab kasutada mõistlikult ja samas on võimalik ka eelnõudele
esitada muudatusettepanekuid ja neid arutada, mitte kiirkorras läbi suruda, ei ole. Seda punkti peaks riigikogu ikkagi otsima, sest vastasel juhul see parlamentarism ju sureb välja sellisel kujul. Ja riigikogu peaks tõsiselt ise selle peale ennekõike mõtlema, mitte riigikohus ei peaks ju välja pakkuma neile, et mida nad võiks teha.

Endine riigikogu esimees, erakonna EKRE esindaja Henn Põlluaas andis samuti ERR-i uudistele kommentaari, milles ta hindas riigikohtu otsust ja ütles et riigikohus jättis oma töö tegemata, on kallutatud ja üldse peaks kohtu personaalia üle vaatama.

Mul on väga kurb, kui Henn Põlluaas niimoodi arvab. Ma ei oska muud talle midagi vastata.

Neid inimesi kahtlemata ju on, kes toetavad opositsiooni ja leiavad, et riigikohus on kuidagi kallutatud või osa süvariigist ja niikuinii sealt ei saa mingisugust õigust tulla, kui küsimus on Reformierakonda puudutav. Kuidas te nendele Eesti kodanikele vastate?

Jällegi, mul on esiteks kurb, et niimoodi arvatakse. Kas riigikohus on siis
mingisuguse erakonna lõa otsas? Kuidas ta saaks seda olla? Riigikohus on komplekteeritud erinevate valitsuste ajal ju erinevatest inimestest, kes keegi parteisse ei kuulu ega sõltu meie otsustest. See on kurb, kui inimesed niimoodi arvavad, aga meie langetame otsused ikka seaduse ja põhiseaduse ja südametunnistuse järgi, mitte kellelegi juhtnööride järgi.

Kas Eestisse oleks vaja eraldi põhiseaduskohut, et operatiivsemalt ja võib-olla ka süvenenumalt lahendada parlamenditöös, õigusloomes tekkivaid õiguslikke küsimusi ja lahkhelisid?

Mina ei arva praegu, et meil oleks vaja eraldiseisvat põhiseaduskohut. Ma arvan, et me suudame need asjad lahendada olemasoleva süsteemi raames ilma
täiendavat kohut loomata. Põhiseaduskohtul on kindlasti terve hulk plusse, aga on ka miinuseid. Ja see kohus oleks kindlasti oluliselt politiseeritum, kui riigikohus praegu on. Nagu teistes riikides on, on põhiseaduskohtud tähtajalised ja poliitikutega osalusega. Ja ma arvan, et need etteheited võivad seal hoopis tõsisemad olla. Seda esiteks.

Ainuke asi, mis meil tõsiselt probleemiks on hakanud muutuma, on see, et suur töökoormus on põhiseadusjärelevalve asjades. Kas me jõuame neid ära menetleda sellisel kujul, kui see koormus jääbki samasugusest või pigem isegi suureneb? Aga ma ei arva, et riigikogu vajaks enda kõrvale kogu aeg kohut,
kes tema eest tema tööd ära teeks ja hakkaks tema korralduslikke küsimusi vaidlema. Riigikogu on piisavalt autoriteetne organ, et ise oma põhilised küsimused lahendada.

Aga arvestades praegust teravat vastasseisu opositsiooni ja koalitsiooni vahel, siis kas olete valmis, et selle parlamendikoosseisu ajal saab teil tööd olema rohkem kui kunagi varem?

Loomulikult võib see niimoodi olla, aga ma tahaks ikka loota, et parlament suudab ennast kokku võtta, ise omale reeglid leida, kus see tasakaalupunkt opositsiooni ja koalitsiooni vahel pannakse paika niimoodi, et keegi ei tunne oma õigusi rikutuna.