Kas riigikohtu otsus tappis Eestis parlamentarismi? Parlamentarismi tapmist väitis EKRE esimees Martin Helme, lisades ohtralt vihaseid hinnanguid kohtunikele ja Eesti ühiskonna hetkeseisule. Helme väljaütlemisi võiks pidada kaebuse rahuldamata jätmisest tingitud lapsikuks pettumuseks, mis ei vääriks tähelepanu, kui tegemist poleks erakonna esimehega.

Kui uurida riigikohtu 22. juuni 2023. aasta otsust, millega jäeti rahuldamata 38 riigikogu opositsioonisaadiku kaebus, võib sellele läheneda kahest vaatepunktist. Esimene on kohtuvaidluse formaalne käsitlus, mis lähtub riigikogu kodu- ja töökorra seaduse sätetest ja nende tõlgendusest. Teine vaatepunkt toob mängu obstruktsiooni ning selle mõju parlamentaarsele demokraatiale.

Riigikogu kodu- ja töökorra seadus

Alustan esimesest vaatepunktist. Kohtuotsuse järgi esitasid kaebajad väite, et protseduuriliste küsimuste lõpetamine rikkus saadikute õigusi ning põhiseadusest ega riigikogu kodu- ja töökorra seadusest ei tulene volitust lõpetada eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Seega keskendus kaebus kitsalt riigikogu liikme õiguste rikkumisele.

Riigikohus uuris kahte küsimust: esiteks, kas riigikogu liikmel on selles vaidluses kaebeõigus, ja teiseks, kas vaidlustatud otsused olid õiguspärased.

Riigikohus otsustas, et kaebus 15. mai 2023. aasta otsuse peale lõpetada päevakorra küsimuses protseduuriliste küsimuste esitamine tuleb jätta läbi vaatamata, sest kaebajate väited saadiku mandaadi teostamise takistamise kohta on liiga üldsõnalised.

Riigikohus tunnistas lubatavaks kaebused, milles vaidlustati 15., 16. ja 22. mai 2023. aasta otsused lõpetada eelnõude ja arupärimiste üleandmine ning uuris nende õiguspärasust. Riigikohus märkis, et riigikogu väljakujunenud praktika järgi toimub eelnõude ja arupärimiste üleandmine enne päevakorra küsimuste juurde asumist ning mõlemal juhul võimaldatakse üleandjale kaks minutit oma algatuse tutvustamiseks.

Riigikohus tõdes, et kõiki riigikogu istungite läbiviimisel kerkivaid küsimusi ei ole võimalik seaduses sätestada, kuid riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 13, mis loetleb riigikogu juhatuse ülesanded, annab õigusliku aluse reguleerida eelnõude ja arupärimiste korda.

Riigikohus leidis, et eelnõude ja arupärimiste üleandmisega kujunes riigikogus olukord, kus kogu töönädala ja ühe täiendava istungi jooksul ei jõutud päevakorda kavandatud küsimuste arutamiseni, kuigi koos istuti 65 tundi.

Lühikese aja jooksul esitasid riigikogu liikmed 345 arupärimist. Seetõttu olid riigikogu juhatuse liikmete ja täiskogu võetud meetmed riigikohtu arvates riigikogu töövõime tagamiseks õigustatud. Riigikohus märkis sedagi, et riigikogu liikme õigusi võib piirata, kui selle legitiimseks eesmärgiks on parlamendi tõhus toimimine.

Kaebajad tegid rõhuasetuse saadikute õigustele ning tuginesid seaduse formaalsele küljele ehk sätete puudumisele, mis sõnaselgelt keelavad eelnõude ja arupärimiste vastuvõtmise lõpetamise.

Riigikohus andis riigikogu kodu- ja töökorra seadusele seadusele tõlgenduse, mis tagab saadikute õiguste ja riigikogu põhiseadusele vastava tõhusa toimimise. Piiranguid õigustatakse ka valitsuse vajadusega täita oma põhiseaduslikku funktsiooni. Tähtsusetu pole seegi fakt, et riigikogu ei lõpetanud eelnõude ja arupärimiste vastuvõtmist üldse, vaid üksnes teatud päevadel.

Kooskõla parlamentaarse demokraatiaga

Vaidlust võib vaadata ka teise nurga alt. Siin pole põhiküsimus riigikogu saadikute õigustes, vaid kas ja mil määral on obstruktsioon kooskõlas parlamentaarse demokraatiaga. Pole mingi saladus, et protseduuriliste küsimuste, arupärimiste ja eelnõude esitamisega püüdis opositsioon takistada riigikogu asuda valitsuse esitatud seaduseelnõude arutamise juurde. Riigikohus osutas põhjendatult, et selline tegevus viitab obstruktsioonile.

Opositsioonisaadikud ei kirjutanud kaebuses, et riigikogu takistas seadusevastaselt obstruktsiooni, mida nad peavad normaalseks parlamendi tegevuse juurde kuuluvaks võtteks ning mida ei keela põhiseadus ega seadused. Kaebuses rõhutati vaid saadikute õiguste rikkumist.

Riigikohtu arvates tuleb obstruktsiooni teatavas ulatuses taluda, kuid selle abil ei või halvata riigikogu tööd sel määral, et seadusandja osutub võimetuks täitma oma põhiseaduslikke ülesandeid.

Kuigi Georg Jellinek sõnas juba 1904. aastal, et obstruktsioon ei astu vastu üksnes parlamendi enamuse õigusele otsustada, vaid ka parlamendile kui institutsioonile, on ilmselt vähe lootusi obstruktsiooni välistamiseks ka praegusel ajal. Riigikohus märkis, et parlamendi tasalülitamiseni viivad nii piiramatu obstruktsioon kui ka eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega. Kohtu hinnangul on mõlemad lõppastmes ohuks põhiseadusliku korra toimimisele.

Riigikohus jättis selgitamata, milline on piiramatu obstruktsioon. Siinkohal on kasulik eristada obstruktsiooni vorme. Kuid alustan obstruktsiooni mõistest, mille sõnastas 1844. aastal Briti konstitutsiooniteoreetik Erskine May raamatus "Parlamentaarne praktika". Raamat on leidnud laialdase tunnustuse. 2019. aastal ilmus raamatu 25. väljaanne.

May definitsiooni järgi on obstruktsiooni tekitaja saadik, kes kuritarvitab saadikute koja reegleid, et takistada parlamendi tööd, kuigi ei astu üle protseduurireeglitest. Obstruktsiooni korral järgitakse formaalseid protseduurireegleid, kuid sellegipoolest seisneb tegevus parlamentaarse korra kuritarvitamises.

1989. aastal arutas parlamentidevaheline ühendus obstruktsiooni vorme ja võtteid selle tegevuse piiramiseks. Raportööri, Saksa Bundestagi peasekretäri Joseph Biickeri ettepanekul tuleb eristada kahte obstruktsiooni vormi: taktikaline obstruktsioon ja põhimõtteline obstruktsioon.

Põhjust on muretseda eelkõige põhimõttelise obstruktsiooni pärast, mille eesmärgiks on edasi lükata või ära hoida parlamendi otsus ning seada kahtluse alla parlamentarismi põhimõtted, eelkõige enamuse põhimõte. Põhimõtteline obstruktsioon märgib konsensuse puudumist põhiseaduslikes väärtustes. Klassikaline näide on natsionaalsotsialistide tegevus Saksamaal aastatel 1930-1933 Weimari vabariigis, mis sillutas tee totalitaarse riigi tekkimisele.

Meil Eestis pole praegu põhjust kartuseks, et mõni erakond seaks kahtluse alla põhiseadusliku korra, kuid opositsiooni kasutatud obstruktsioonil oli põhimõttelise obstruktsiooni tunnuseid. Vaidluse põhjustanud obstruktsiooni ei kasutatud eelnõu arutamisel, vaid selleks, et takistada valitsuse eelnõu võtmist päevakorda ning selle menetlemisele asumist.

Samal ajal esitasid opositsiooni saadikud hulgaliselt eelnõusid, mis nende arvu suurendamise eesmärgil vormistati seaduse üksikparagrahvi muutmise eelnõuna. Riigikogu ja valitsuse, seega ka koalitsiooni töö halvamine osutab põhiseaduslike põhimõtete kahtluse alla seadmisele. Parlamentarismi ei sea ohtu mitte riigikohtu otsus, vaid obstruktsioon.

Mööda ei saa minna opositsioonierakondade reaktsioonist riigikohtu otsusele. Kui Keskerakonna juhtide hinnangud olid tasakaalukad ning rõhutasid õigusselguse loomist, siis EKRE juhtpoliitikud valisid kohtuotsuse argumenteeritud kriitika asemel teise taktika. Nad asusid ründama ja halvustama kohtunikke.

Martin Helme nimetas otsuse teinud kohtunikke laitmatuteks liberaalideks, Henn Põlluaas seadis kahtluse alla kohtunike kompetentsuse avaldas mõtte nende väljavahetamisest. Räuskav stiil pole EKRE juhtide puhul üllatus, kuid kohtunike halvustamisel, nagu obstruktsioonil, on mõju meie põhiseaduslikule korrale. Kaugeltki mitte positiivne.