Oli kord Soome parlamendis selline partei nagu Soome Maapartei ja sellel oli värvikas liider Veikko Vennamo. Liikvel oli järgmine nali: parlamendis sõimas sots keskerakondlasel näo täis, sest too ajas parempoolset juttu, koonderakondlane sõimas sotsil ja keskerakondlasel näo täis, sest nood ajasid vasakpoolset juttu, keskerakondlane sõimas näo täis sotsil ja koonderakondlasel, sest nood ajasid vastandlikku juttu ja Veikko Vennamo sõimas kõigil teistel näo täis niisama.

Veikko Vennamo on ka parlamendisaalist räuskamise pärast välja kantud. Seda karje "Unustatud Soome rahva nimel!" saatel. Kõik see ei seganud soomlasi karvavõrdki oma riiki parlamentaarse riigikorraga edasi arendamast.

Vaatamata pingutustele mitmest suunast, eriti idast, ei ole 1905. aastal esmakordselt kogunenud Soome parlamenti ajaloos keegi suutnud kõigutada ega kinni jooksutada. 1991. aastal oli Soome parlamentarism Eesti riigiõiguslastele mitte pelgalt uurimisobjekt, vaid ka eeskuju, mille poole on mõistlik püüelda. Vabalt loodud rahvaesindus eduskunta on loonud reeglistiku, mis on Soomest teinud nüüdseks maailma kõige konkurentsivõimelisema ühiskonna. Oleks nagu põhjust õppust võtta.

Ma tõesti ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes siiralt usuks, et Eesti poliitilise eliidi toimetamine meie parlamendis annaks kasvõi millimeetri jagu positiivset impulssi meie ühiskonna konkurentsivõime parandamiseks. Eesti vaikne areng toimub praegu inertsist, ettevõtjate ja vabakonna toel.

Seni ei ole ka avalikult kõlanud põhimõttelisi lollusi, mis keeraksid kella tagurpidi käima, suudetud seadusteks vormida ja riigikogus toimuv annab lootust, et seda ehk ei suudetagi selle valimistsükli ajal teha. Samal ajal ei tehta ju ka midagi, mida oleks vaja teha, et ühiskond edasi liiguks. Tegelik võim on liikunud rahvaesinduselt ABS-i (administratiiv-bürokraatliku süsteemi) kätte. Paraku puuduvad ajaloost näited, kus ametnikeriik oleks taganud ühiskonna kiirendatud arengu.

Kahjuks on ajalugu ka näidanud, et sellistest vastasseisudest, mille poole Eesti liigub, ei tulda enamasti välja evolutsioonilisel ja rahulikul teel. Pigem lahenevad need mingi vapustustega, millega kaasnevad olulised sisemised muutused, mis võivad muuta ühiskonna arenemisvõimetuks. Argentina ja Venezuela on siinkohal õpikunäited. Ja ega Konstantin Pätsi pöördejärgne Eestigi olnud mingi arengu turbomootor, pealegi viis kõige ümbertegemine riikluse kaotamiseni, millele aitasid tublisti kaasa mitmed, kes pöördega pasunasse said.

Kui Toompeal veel kaua püütakse parlamentarismi nurka mängida (millist tegevust ekslikult obstruktsiooniks nimetatakse), tuleb mingi seltskond ilmselt välja plaaniga muuta Eesti riigikorralduse aluseid. Sest olemasolev ei toimivat.

Milleni see viib? Suurkuju Konstantin Päts nimetas peale võimuhaaramist uut riigi põhiseadust kirjutama väikese seltskonna, kuhu kuulus ka ajakirjanik. See tundub olevat praegustel ajakirjandusjuhtidel hästi meeles. Tasuks aga meenutada sedagi, et Päts nimetas ikkagi ainult ühe.

Mina küll ei panustaks süsteemi põhimõttelisele ümbertegemisele. See tundub olevat suure egoga tegelaste märg unistus. Isegi Euroopa Liit räägib vajadusest remontida vanu asju, et mitte täita prügimägesid ja kulutada ressursse uutele asjadele. Vana autot ei pea kohe lammutusse viima, kui juht ei ole viitsinud vaadata, kas mootoris õli ka on. Enamasti on probleem ikka kasutajas, mitte asjas. Aga kalambuur "me oleme eestlased, meie manuaali ei loe" tundub kehtivat.

Katoliiklik kirikumees rääkis sõbra sünnipäevakõnes vana loo kolmest kiviraidurist, kellelt ehitusplatsil küsitakse, mida nad parajasti teevad. Esimene ütleb, et tahub kivi. Teine teatab selgel häälel, et teenib leiba oma perele. Kolmas mees mõtleb hetke ja ütleb: "Meie ehitame kirikut".

Kui nüüd mõistujuttu edasi ajada, siis võiks arvata, et tehnoloogia arenguga on vajadus kiviraidurite järele ehitusel kukkunud ja tundub, et kolmas mees on koondatud. Kas teised kaks aduvad lõpuks, mida nad tegelikult teevad?