Riigikohus kordas oma 20. juuni otsuses üle, et välismaalaste kinnipidamiskeskus pole vangla ja sealsed asukad pole kurjategijad. Nad ootavad riigist väljasaatmist või alles vastust oma rahvusvahelise kaitse taotlusele. Kuid välisilmaga said nad sidet hoida umbes samade reeglite järgi nagu vangid kõrvalmajast.

Politsei- ja piirivalveameti ennetuse ja süüteomenetluse büroo teenuse juht Aivar Krupp ütles, et mobiiltelefonid olid kuni riigikohtu otsuseni keelatud asjade nimekirjas. Internetti välismaalased pääsevad, aga keskuse arvuti lubab neid ainult ettemääratud veebilehtedele, näiteks õiguskantsleri kodulehele või riigikohtu lahendeid lugema.

"Välismaalane, kes on kinnipidmaiskeskusesse paigutatud ja saaks näiteks vabalt suhelda oma lähedaste või kogukonnaga, siis sealt neid nõuandjaid võib olla päris mitmeid ja nõu, mida antakse, võib olla vastuolus kas väljasaatmise täideviimisega või meie menetlustega," rääkis Krupp.

Politsei kardab, et keegi väljastpoolt müüre võib välismaalast õpetada, kuidas Eesti riiki ninapidi vedada. Politsei usub ka, et mobiiltelefoni kasutamine ja piiramatu ligipääs internetile aitab kavandada põgenemist.

Siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonna nõunik Ele Russak tõi aga näite Norrast, kus välismaalased võtsid ühendust väljaspool müüre olnud jõuguliikmetega.

"Kinnipeetavad aitasid kaasa organiseeritud kuritegevusele, eeskätt inimkaubandusele ja täna on Norra isiklikud mobiiltelefonid kinnipidamisasutustes keelustanud," sõnas Russak.

Politsei usub, et mobiiltelefoni teel võivad välismaalased jagada teavet nii selle kohta, millistes kohtades on kergem üle piiri lipsata, kui ka selle kohta, milliseid küsimusi ametnikud neilt küsivad.

Kas Youtube'i videoid ikka saab vaadata?

Riigikohus lähtus aga sellest, et inimestelt, kes pole midagi kurja teinud, ei saa kurja eeldada. Niisiis teatas kolleegium, et sisekorraeeskirja punkt, mis mobiiltelefonide tarvitamise täielikult ära keelab, on põhiseadusvastane.

Uut korda alles töötatakse välja. "Ja selle raames me saame põhjalikult analüüsida ja hinnata, millised piirangud oleksid mõistlikud ja proportsionaalsed," sõnas Russak.

Ka kohus ütles, et põhjendatud juhtudel võib piiranguid endiselt seada. Lihtsalt absoluutne keeld tuleb kaotada. Nüüd seisabki ees keeruline arutelu, mida, kuidas ja mis alustel piirata tohib.

"Riigikohus viitab tekstiosale "mobiiltelefon". Ehk siis interneti vabakasutamine antud otsusega ei tulnud päevakorda ja selles osas see praktika ei muutu, ehk jääb samaks," rõhutas Aivar Krupp.

Eesti Inimõiguste Keskuse jurist Mari-Liis Vähi luges riigikohtu otsusest välja hoopis vastupidise sõnumi.

"Riigikohus tegi selles osas väga märgilise otsuse, et internetile ligipääs on selline õigus, mis tuleb tagada ka kinnipidamiskeskuses," sõnas Vähi. "Kui ei ole alust kahtlustada, et inimene oleks kuidagi ohtlik meie avalikule korrale või kinnipidamiskeskusele või menetlusele, siis ei tohiks inimese põhiõigusi piirata."

Nii Krupp kui ka Vähi räägivad õigust. Ehk riigikohus tunnistas põhiseadusvastaseks kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirja selle koha, kus keelatud asjade nimekirja on lisatud mobiiltelefonid. Internetist sisekorraeeskirjas juttu ei tehta. Samas rõhutas riigikohus, et interneti kasutamise keeldu pole ka seaduses.

"Täiemahuline keeld kasutada vabalt ning isikliku seadme abil internetti võib riivata paljusid põhiõigusi, kuivõrd interneti kasutamiseta on tänapäeval paljude põhiõiguste teostamine raskendatud," lisas kohus ning märkis, et internet on oluline sidekanal.

"Välismaalasel on üldjuhul õigus kasutada ka seaduses täpselt nimetamata üldkasutatavaid sidekanaleid või -vahendeid, kuid seda õigust võib kinnipidamiskeskuse juhataja või tema määratud ametnik kaalutlusotsusega piirata," märkis kohus.

Õigused võivad sõltuda keskuses veedetud ajast

Interneti koha pealt jääb politsei vähemalt kuni uue korra väljatöötamiseni endale kindlaks. Mis telefone puudutab, siis otsustab esialgu kinnipidamiskeskuse juht, kuidas ta igale konkreetsele telefonikasutamise taotlusele vastab.

"Keelamise otsus tuleb kinnipeetavale ära põhjendada ja keelamise asjaolusid arvestatakse iga kinnipeetava osas eraldi ehk kuidas kinnipeetav ise on käitunud või kas tal on kodukorra rikkumisi," selgitas Krupp.

Krupp teab, et esimesed taotlused mobiiltelefoni kasutamiseks on juba laekunud.

"Suure tõenäosusega tekib kinnipidamiskeskuses kindel ruum, kus kinnipeetav saab siseneda teatud ruumi ja sealt oma kõned ära teha. Ehk siis me välistame juba eos olukorra, kus üldkasutatavas ruumis antakse mobiiltelefon kasutada mõnele kinnipeetavale, kellel seda õigust ei ole," rääkis Krupp.

Otsuse tegemisel on oluline seegi, missugune menetlus välismaalase asjus käib ning kui kaua on ta kinnipidamiskeskuses viibinud.

"Selge on see, et kui kinnipeetav paigutatakse täna kinnipidamiskeskusesse ja homme esitab ta taotluse mobiiltelefoni kasutada, siis on see suur kaalutlusotsus, et kas see on põhjendatud," ütles Krupp, kelle sõnul võiks see menetluse huve kahjustada.

"Aga kui kinnipeetav on veetnud keskuses kolm-neli kuud, temaga on esimesed toimingud ära tehtud ja menetleja on andnud hinnangu, et tema mobiiltelefoni kasutamine ei kahjusta menetlust, siis on võimalus see luba väljastada ja kinnipeetava õigus on sellega tagatud," lisas Krupp.

Mari-Liis Vähi aga ütles, et pelgalt kinnipidamiskeskuses veedetud aeg või menetlusetapp ei saa olla põhjenduseks mobiiltelefoni ja internetti keelata.

"Peab olema mingi põhjendus, miks politsei arvab, et inimene võiks takistada menetlust või olla oht. Tegelikult ei saa ohtu niisama eeldada, nii nagu me ei saa eeldada ohtu inimeselt tänaval," sõnas Vähi.

Haldusotsuseid saab vaidlustada ning tõenäoliselt kujundab alles kohtupraktika selle, mis olukorras tohib mobiiltelefoni ja internetti kasutada.

Ele Russak on veendunud, et riigikohtu otsus suurendab politsei halduskoormust. "Mingil määral risk kasvab, aga me ei tea, kas see risk realiseerub," lisas Krupp. "Kui õigusi hakatakse kuritarvitama, siis me teeme oma järeldused ja selles ulatuses me saame mobiiltelefoni tarvitamist ka piirata," lisas ta.