Juba kolmandat korda Eesti ajaloos olen ma tunnistajaks kummastavale olukorrale, et Eesti poliitikud ei suuda valida presidenti. Või mis valida, nad ei suuda isegi leida ühtegi adekvaatset kandidaati. Tule taevas appi!

Sestap kirjutasin lühikese õpetuse, kuidas ja keda valida. Ning minu elukutsest lähtuvalt idamaisel kombel, esmalt välistades ja maha kriipsutades ning alles seeläbi tõeni jõudes.

Poliitik-president

Väljaspool Eestit on presidentideks enamuses poliitikud. Sestap on ka meie maal tekkimas kuvand, et president peaks olema mõni kogenud veteranpoliitik, vana poliithunt. Väga vale arusaam.

Esiteks. Eestis ei juhi president riiki, mille käigus oleks tarviline omada ülekaalukat poliitilist toetust parlamendis, omada kontakti tegevpoliitikaga. Vastupidi, presidendi institutsioon peaks olema poliitikaülene, kõiki erakondi ühendav ja neist kõrgemalseisev, päevapoliitikasse sekkumist vältiv.

Teiseks. Poliitikute (riigikogu ja valitsuse) usaldusväärsus rahva silmis on vastavalt uuringutele 30–35 protsenti, presidendi institutsiooni oma samal ajal 65–75 protsenti. Tegevpoliitiku tõus presidendiks kahandaks kahtlemata riigipea mainet. Seostaks ta enam poliitikutega, vähendades võimet olla rahva ühendaja.

Kolmandaks. Kuigi kõigil Eesti presidentidel on olnud erakondlik kuuluvus, on parimad neist suutnud sellest distantseeruda. Presidendi selged ideoloogilised seisukohad ja suutmatus kõigi erakondadega läbi saada, võivad tekitada asjatu vastuseisu valitsusega. Meenutame kasvõi Kersti Kaljulaidi ja EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsuse vägikaikavedu aastatel 2019–2021. Või Arnold Rüütli laagri ja Toomas Hendrik Ilvese leeri vastaseisu 2006. aasta presidendivalimiste ajal.

Niisiis: mida vähem on presidendis poliitikut ja enam riigimeest, seda parem.

Kindral-president

Sõjaajal on kerge tekkima arvamus, et riigipeaks tuleks valida mõni endine sõjaväelane. Miski ei saa tõest kaugemal olla.

Esiteks. Sõjaväelase saamisel riigijuhiks on vähemalt Euroopas alati halb maik küljes, sest see osutab diktatuuritaolistele valitsusvõimudele ajaloos. Eriti tänapäeval on see pigem kolmanda maailma komme. Jääb mulje, et me valmistume sõjaks. Pole just parim sõnum, mida maailmale saata.

Teiseks. Sõjaväelane on oma olemuselt haamer. Sestap näib talle, et kõigi probleemide lahenduseks on naela sisse tagumine. Isik, kes kogu elu on olnud karjäärisõjaväelane, kes õppinud mõtlema eelkõige sõjanduslik-strateegiliselt, kaldub ka presidendina keerdküsimuse kerkides eelkõige militaarse lahenduse suunas. Pole just kõige targem lähenemine, kui tahetakse sõda vältida.

Kolmandaks. Eesti Vabariigi president on oma olemuselt kõrgeim tsiviilkontrolli institutsioon sõjaväe üle. Kui sellesse ametisse saab endine sõjaväelane, kaotab tsiviilkontroll oma mõtte. Samuti on endisel sõjaväelasel paratamatult tegevteenistuses olevate ohvitseride suhtes oma sümpaatiad ja antipaatiad. Presidendina tekib tal võimalus ühtesid ülendada ja teisi alandada. Pole just tore, kui president on erapoolik.

Neljandaks. Endine kõrge sõjaväelane on harjunud jagama käske. Käske, mis kohemaid täidetakse. Eesti president ei jaga käske. Või kui jagabki, siis ei saa alati loota, et need täidetakse. Protsessid ei kulge kiiresti, aeglaselt pigem. Lahenduseni jõudmiseks tuleb pidada pikki läbirääkimisi ja mõnikord hakatakse või töötatakse vastu. Kõik see on sõjaväejuhi tööst kaugemal kui Maa Kuust. Tekitab endises kindralis frustratsiooni ja viib vastuoludeni. Pole just parim eeldus presidendiametiks.

Viiendaks. Kuna suurem osa kindraliks tõusnute elust on möödunud tegevteenistuses, siis on ka nende kultuurikiht kaunis õhuke ja haridus üheülbaline, st militaarne. Puudub laiem silmaring, mis on presidendiametis ülitähtis. Poleks just parim pilt, kui Eesti president jääks välissuhtluses silma oma vähese haritusega.

Ametnik-president

Eestis on tekkinud kahetsusväärne arusaam, et inimese väärtust tuleb mõõta ametis, kuhu ta mööda karjääriredelit on tõusnud. Mida kõrgem amet, seda "väärtuslikum" inimene. Ja suurem palk. Ent ametikoht pole ju inimsuse mõõdupuu. Ega sissetulek võrdväärne südameharidusega.

Esiteks. Kuigi presidendiametis tulevad kasuks diplomaatilised oskused, ei pea presidendiks tegema diplomaati, sest diplomaat on veetnud enamuse oma elust välislähetuses või on koguni väliseestlane. Võtkem näiteks Toomas Hendrik Ilves. Suurepärane diplomaat, ent sisepoliitilises mõttes suur null, kuna tal puudus väliseestlasena side oma rahvaga. Polnud näinud Sojuzmultfilme, käinud malevas või Vene kroonus, õhanud Soome televisiooni vaadates välismaa poole.

Seega pole tarvis presidendiks upitada elitaarset snoobi, kes kodumaa reaalsusest irdunud. Vajame inimest, kes suudaks hellitada imikuid oma süles ja silitada viljapäid ning kehtestada end ka Élysée palees või Valges Majas. Olla maailmakodanik, unustamata, et ta on eestlane. Madalam kui muru, kõrgem kui taevas.

Teiseks. Presidendiks on sageli pakutud tippjuhte olgu siis riigiaparaadist, Euroopa Liidu struktuuridest, eraettevõtlusest või koguni teadusest. Tõepoolest, Eestis on tekkinud väike, ent arvestatav hulk nn korduvkasutatavaid juhte. Juhte, kes suudavad juhtida nii ministeeriumi, ülikooli, kui ka laevafirmat, ooperist ja kaitsetööstusest kõnelemata. Kord juht, alati juht.

President Alar Karis on säherdune. Mitte et ta oleks olnud halb president, võib koguni öelda, et ta oli hea. Ent Eesti väärib suurepärast, mitte koolipoisi kolme. Seega, see kui inimene suudab juhtida mitut ettevõtet või asutust, ei tähenda, et ta suudab juhtida riiki, sest riik pole asutus, vaid komplekssüsteem. Midagi palju enamat kui pelk bürokraatia.

Kuidas presidenti valida?

Presidenti tuleb valida võimalikult avalikult. Salatsemisest, rahva selja taga tehtud kokkulepetest ja muudest sobingutest valimistel kaotavad eelkõige neid teostavad poliitikud, aga ka riigipea institutsioon.

Kõik tehtagu seaduste järgi. Riigikogus seatagu üles kaks või kolm või neli kandidaati ja hääletatagu. Ühe kandidaadiga valimisi tuleks vältida, sest sellisel kombel "valitakse" ametise diktaatoreid, mitte vaba maa presidenti.

Kui parlament hakkama ei saa, siis mingu asi valimiskokku. Kõigile on arusaadav, miks soovib koalitsioon presidendi ära valida riigikogus, seal on neil võimalus enam kaasa rääkida. Demokraatia huvides tuleks eelistada valimiskogu ja eriti peaksid seda tegema nood erakonnad, kes pooldavad presidendi otsevalimist. Kuigi riigikogul on rahva mandaat, on valimiskogus rahvas viimaste kohalike valimiste tulemust arvestades paremini esindatud.

Kindlasti ei tohiks presidendikandidaati varjata. Säärast häbiväärsed varjuteatrit, nagu viimati Tallinna linnapea ametisse nimetamisel, tuleks vältida. Kui kandidaat ei suuda taluda paari kuu jagu enne valimisi avalikkuse tähelepanu, siis on ta avalikuks ametiks sobimatu, sest president saab olema pideva tähelepanu all.

Salasobinguist ja erakondade kokkulepetest tuleks hoiduda. Kersti Kaljulaidi valimisel 2016. aastal erakondade vahel sõlmitud kokkulepet ja tundmatu kandidaadi toomist tagaukse kaudu riigikokku tuleb pidada Eesti demokraatia häbiplekiks, mitte edulooks. Sel kombel valitud presidendist head nahka ei saa.

Mäherdust president valida?

Pole kahtlustki, et Eesti Vabariigi parim president on olnud Lennart Meri. Võtkem siis õppust ja eeskuju. Eesti president peab olema särav intellektuaal. Renessansiinimene. Mees või naine mitme maailma piiril, jalg iga ukse vahel, ometigi mitte päris kohal üheski toas.

Oli säherdune inimene ju Lennart Merigi. Kultuuri- ja kirjandusinimesed ei pidanud teda päris omaks, samuti mitte ametnikud ja poliitikud. Samal ajal oli ta kodus kõigis neis valdkondades ja enamatki veel. Kindlasti mitte ühe teema mees. Mitme keele valdamine oleks suurepärane. Laialdane kogemus maailmast samuti.

Kindlasti ei tohiks Eesti presidendiks valida hampelmanni, kes vehib käte ja jalgadega ning kuulutab, et tema tahab saada presidendiks. Kahjuks on seegi viimaste aastate trend. Presidendikandidaat ei pea tahtma saada riigipeaks, vaid olema nõus seda rasket koormat kandma. Vastutustundest. Samal ajal mitte arvates, et see on tema talendi raiskamine, vaid hoopis, et presidendiamet on parim, mis ühe Eesti kodanikuga võib sündida. Ent see pole lust ja lillepidu, vaid kohustus; rahva teenimine, mitte eneseülendamine.

Ärgem unustagem kõige tähtsamat. Eesti presidendiks peab saama inimene, kes suudab sõnastada järgmise(d) Eesti sihi(d) ja arengusuunad, sest viimased kümme kuni viisteist aastat oleme sõitnud tühikäigul mäest alla.

Kunagi olid meie suured sihid NATO ja Euroopa Liit, digiriik ja välispoliitiline usutavus. Need sihid on saavutatud ning neid positsioone tuleb hoida, kuid nüüd on vaja uusi sihte ja president peab olema see, kes need sõnastab. Kui kandidaat seda ei suuda, siis mingu koju tagasi ja häbenegu, et on alamõõduline.

Eesti presidendiks saagu see mees või naine, kes suudab meid juhtida edukalt läbi mäsleva mere, mida nimetatakse 21. sajandiks. Mis täis eri ideoloogiate ja valeuudiste karisid. Ning olla meie laeva kindlakäeline kapten, meie piloot kaoses.