Lea Danilson-Järg: põhiseaduslikud institutsioonid valitsuse lõa otsast lahti
Põhiseaduslike institutsioonide piisav rahastamine ja tulemuslik toimimine pole tänase korra järgi ühegi eelarve üle otsustava institutsiooni huvides. Sõltumatust tagavaid reegleid pole ning seega jäävad nad alati vaeslapse rolli, kirjutab endine justiitsminister Lea Danilson-Järg (Isamaa).
Maalehe intervjuust presidendiga alguse saanud skandaal riigipea eelarve teemal oli pomm, mis ootas juba ammu lõhkemist. Vaja oli vaid päästikut ning presidendi sisenõuniku Toomas Sildami jutuajamine kantsler Merike Saksaga eelarve teemal sobis selleks ideaalselt. Tegelikult ei ole asi muidugi üldse mitte president Alar Karises, probleem on hoopis laiem ning põhimõttelisem.
Põhiseaduslike institutsioonide piisav rahastamine ja tulemuslik toimimine pole tänase korra järgi mitte ühegi institutsiooni huvides, kes eelarve üle otsustab. Sõltumatuid reegleid nende õigusriigi toimimiseks vajalike institutsioonide rahastamiseks paraku aga pole ning eelarve koostamisel jäävad nad seega alati vaeslapse rolli. Seadusega ettenähtud funktsioonide tulemuslik täitmine ripub kogu aeg justkui juuksekarva otsas.
Põhiseadus näeb küll ette võimude lahususe, kuid praktikas on seda raske tagada, kui valitsust tasakaalustama mõeldud institutsioonide nagu riigikohus, õiguskantsler ja riigikontroll rahastamine ning seeläbi ka võimalused tööd teha, sõltuvad lõpuks ikkagi valitsuse suvast.
Kogu see probleemistik sai mulle nähtavaks justiitsministrina 2023. aasta eelarve koostamisel osaledes.
Valitsuskabineti nõupidamisel tuli kõigil ministritel anda ülevaade haldusala järgneva aasta eelarvetaotlustest. Lisaks tuli enda eelarvetaotlusi kaitsta ka kõigil põhiseaduslike institutsioonide esindajatel, sest nemad ühegi ministeeriumi haldusalasse ei kuulu.
Erinevalt ministeeriumide sadadesse miljonitesse ulatuvatest eelarvetest on põhiseaduslike institutsioonide omad suurusjärgu võrra väiksemad ning selle tõttu ka palju detailsemad, valitsusest sõltumatuse tagamiseks ütleks isegi, et liiga detailsed. Olgu siinkohal näiteks kasvõi arutelu presidendi 24. veebruari vastuvõtu kui võimaliku kärpekoha üle, mis tõepoolest valitsuskabinetis teemaks tuli ja mida vastava mõtte välja käinud väga oluline minister nüüd kahjuks salgab.
Ühine joon 2023. aasta eelarvetaotlusi kuulates oli ka see, et paljud põhiseaduslike institutsioonide esindajatest rõhutasid – hinnatõusud on eelarve väga pingeliseks muutnud ning lisataotluste mitte rahuldamine võib kaasa tuua tõsised häired institutsiooni töös, kuna kärpida tuleks põhitegevuste arvelt.
Ka presidendi Austraalia visiidi ärajäämine ei tohiks seega praegusele valitsusele üllatusena tulla, sest peaminister ja paljud teisedki praegused ministrid olid käesoleva aasta eelarve arutelude juures ning kuulsid seda isiklikult.
Presidendi eelarvetaotlust käis valitsuskabineti arutelul kaitsmas kantselei direktor Peep Jahilo. Ka tema selgitas, et kui 2023. aasta eelarvetaotlust ei rahuldata, tuleb presidendil välissuhtlust piirata ning praeguses julgeolekuolukorras see kindlasti hea lahendus ei ole.
Selles kontekstis on minu jaoks arusaamatu, kuidas rahandusminister Mart Võrklaev saab häbi tundmata meediale teatada, et presidendi kantselei planeerib oma eelarve ise ja pole kellelgi teisel õigust tulla ja öelda, et tee seda või teist. Eks tea ju Võrklaev väga hästi, et teha saab ikka ainult seda, mille jaoks on raha, kuid põhjendatud ja küsitud eelarvet presidendile paraku ei eraldatud, ainult osa sellest.
Justiitsministrina puudutas ligi aasta tagasi valitsuskabinetis lahti rullunud olukord mind väga. Tundsin, et pean seisma õigusriigi toimimise eest ka väljaspool enda juhitud ministeeriumi otsest haldusala.
Kui eelarvetaotluste tutvustamisega ja ärakuulamisega oldi ring peale saadud, tegin valitsuskabinetile ettepaneku rahuldada kõigi põhiseaduslike institutsioonide lisataotlused täies ulatuses. Lisataotluste summad ei olnud suured ja need olid väga hästi põhjendatud. "Õhku" ei olnud sinna sisse kirjutatud, kõik kavandatud kulud olid tulemusliku töö tagamiseks hädavajalikud.
Kaasministritelt selline ettepanek paraku poolehoidu ei leidnud ja eks piiratud ressursside tingimustes peabki igaüks seisma eelkõige enda valdkonna eest. Mõned ministrid keerasid kõlanud ettepaneku lausa naljaks, öeldes, et ka nende ministeerium on nii tähtis, et peaks saama kogu küsitud raha. Sellega antud teema käsitlemine valituses lõppeski.
Arutelu järel oli aga minu jaoks selge, et praegune eelarve koostamise lahendus ei kõlba ja vaja on muutust. Järgneva poolaasta jooksul võtsin võimaliku toimiva lahenduse väljatöötamise jutuks mitmete riigiõiguse ekspertidega, aga näiteks ka president Karisega. Toonase valitsuse ametiajast antud teema edasi "nügimiseks" paraku ei piisanud, sest valmis lahendust polnud kellelgi koheselt välja pakkuda.
Kindlasti oleks muudatuste eelnõu pidanud tulema põhiseaduslike institutsioonide enda, mitte justiitsministeeriumi poolse algatusena, kuigi koostöö selle väljatöötamisel oleks igati tervitatav.
Üks asi on muidugi eelnõu koostamine, aga hoopis teine selle vastuvõtmiseni jõudmine. Praeguse valitsuse autokraatlik juhtimisstiil, mida võimaldab peaministri erakonna suur ülekaal riigi valitsemisel, ei anna just kuigi palju lootust, et kui selline põhiseaduslikke institutsioone valitsuse lõa otsast lahti siduv eelnõu peakski tekkima, õnnestuks see üldse riigikogus vastu võtta.
Oleme ju näinud, et valitsuse toeta eelnõud riigikogust läbi ei tule. Seetõttu võib ka riigikontrolöri poolt välja käidud lootus, et kui põhiseaduslike institutsioonide eelarve otsustaks riigikogu, oleks olukord parem, poliitilises reaalsuses asjatuks osutuda.
Riigikogu töötab sisuliselt vaid valitsuse eelnõude vormistajana, mitte iseseisva institutsioonina. Valitsusparteidel on koalitsiooni enamushääled taga ning kõik soovitu saab vastu võtta või kui valitsus nii tahab, siis ka tagasi lükata. Kui see nii poleks, oleks tegu valitsuskriisiga ja koalitsioon laguneks, aga seda püüavad võimulolijad ju igati vältida. Seetõttu nõustutakse koalitsioonis olles ka asjadega, mida saadikud isiklikult või nende erakond eraldi võttes õigeks ei pea.
Reformierakonna poolt kujundatud käitumismustrit jälginuna kahtlen, et praegune valitsus teda ennast ohjes hoidma määratud põhiseaduslike institutsioonide tugevdamisega nõustuks. Võibolla lubatakse teha kosmeetilised muudatused, et asi parem paistaks.
Ainus, keda valitsus ja peaminister kardab, on valija. Seetõttu saaks põhiseaduslikud institutsioonid valitsuse poolse väljasuretamise poliitika käest päästa vaid see, kui avalikkus ja meedia teemat järjepidevalt kajastab ning põhiseaduslikele institutsioonidele tuge pakub. Muidugi peavad ka institutsioonid ise enda eest julgelt seisma, eriti nüüd, mil president on juba otsa lahti teinud ja ka riigikontrolör sõna võtab. Loodan, et varem või hiljem langeb otsus siiski õigusriigi kasuks.