Olen Eesti Vabariiki teeninud selle algusest peale ja olnud kahe Eesti riigile olulise institutsiooni, välisministeeriumi ja presidendi kantselei ülesehitamise juures. Lisaks olen juhtinud neli aastat riigikogu kantseleid. Seetõttu tunnen lähedust nende kõigiga. Olen elanud koos nende asutustega läbi nii paremaid kui ka raskemaid aegu.

Raha pole peaaegu kunagi olnud piisavalt. Paljud üheksakümnendate alguses alustanud ametnikud teavad pooleldi groteskseid lugusid sellest, kuidas tuli hakkama saada kitsukese palga ja lähetusse kaasa võetud konservidega.

Mihkel Mutt, kelle pisut irooniline stiil näitab tugevust enesegi üle naerda, on seda aega kirjeldanud oma raamatus "Rahvusvaheline mees" läbi söögiseebi metafoori. See oli tolle aja kohta normaalne, keegi väga ei hädaldanud, sest riik oligi vaene ja varjatud reserve lihtsalt ei olnud. Ning omariiklus vajas tugevdamist.

Nüüdseks on olukord teine.

30 aastat kasvu on viinud meid sellistesse kõrgustesse ning kaugustesse, millest me alustades ei osanud korralikult unistadagi. Aga ikka näib olevat puudu. Kuid pole põhjust imestada. Neid valdkondi, kohustusi ja ettevõtmisi, mis kõik raha ja tähelepanu vajavad, on lisandunud hulgakaupa. Kohati on tunne, et ehk liigagi ja võimalused ei jõua alati vajadustele järgi. Hinnad kasvavad ees, eelarve ei jõua järele.

Meie ettevõtjad ja poliitikud, kindlasti ka riigiametnikud – kogu rahvast rääkimata – on teinud võimsat tööd, et jõuda sellesse seisu, kus me oleme. Ma olen uhke.

Julgeksin öelda, et tegelikult on eestlane kasin. Priiskamine ja ülekulutamine pole meie loomuses. Pigem tahame "sama kaugele kui Soome" jõuda omaenda tööga, vajadusel rihmagi pingutades. Karmimad kokkuhoiuajad näivad olevat siiski minevikku jäänud. Või mitte?

Kärpimine on olnud peaaegu tavaolukord

Mul oli juhus töötada välisministeeriumi asekantslerina viimase suure kriisi aastatel 2009-2012. Ei olnud kõige meeldivamad ajad, sest eelarve ja haldusega tegeledes tuli peamiselt vaadata, kust kokku saaks hoida. Siiamaani on mõru maitse suus, kui toonastele koondamistele ja igat masti kuluvähendamistele tagasi mõelda. Seda olukorras, kus paralleelselt jooksis siiski ka poliitiline tahe laieneda ja uusi esindusi avada.

Kui kolm aastat tagasi kõik riigiasutused oma eelarvet teatud protsendi võrra (nii toona kui ka igal järgneval aastal) vähendama olid sunnitud, pidi iga asutus ise vaatama, mida ta siis tegemata saab jätta. Sattusin sel ajal juhtima riigikogu kantseleid ja kärpekohtade leidmine oli väga valus. Löögi alla sattusid näiteks mõned riigikogu väljaanded, kantselei kaudu rahastatud mõttekoda. Seda olukorras, kus riigikogu ise on see institutsioon, mis peaks riigieelarve üle otsustama.

Üks asju, mida mu naine mulle ette heidab, on kokkuhoidlikkus. Tunnistan talle, et jah, minu jaoks on väikese reservi olemasolu kasvõi juba enesetunde jaoks vajalik. Rääkimata asjaolust, et kunagi ei või ette teada, millal mingi ootamatu väljamineku vajadus võib tekkida. See on vist ka mingi põhjamaises keerukas keskkonnas tegutsema pidanud eestlase ürgne omadus. Seda enam, et kratte, kellest abi võiks saada, esineb vaid rahvapärimuses ja raamatulehekülgedel.

Reservi omamine on elementaarne vajadus. Kui on olnud paremad ajad, on seda tekkinud, kuid keerukamad ajad on viinud ka olukorda, kus vaevu ots otsaga kokku saab. Mida väiksem on sissetulek, seda raskem on midagi tagavaraks panna.

Igal pool reserve pole

Aga nüüd tuleks isiklikust töisemaks minna.

Presidendi kantselei eelarve kogu riigieelarvest on ümardatav null protsendini. Tegelikkuses on see umbes 0,033 protsenti kogu riigieelarvest. Absoluutnumbrites on see mõistagi suurem. Siiski, mida suurem on ühe asutuse eelarve, seda suurem on võimalus, et selle kärpimine samaväärse protsendi võrra ei sega põhitegevust, sest tõenäosus leida kuskilt mingi puhver või varjatud reserv on suurem. Väikese puhul aga küll.

Lisaks kärpimistingimustele kehtib sama ka olukorras, kus mitmete oluliste teenuste hinnad on viimase aasta jooksul kerkinud kümnetes protsentides, mingite teenuste puhul rohkemgi.

Presidendi kantselei eelarve ei ole kaugeltki lõhki, nagu mõnest hinnangust võib ekslikult välja lugeda. Raha on meil nii palju, kui seda eelarvesse on eraldatud ja sellega peame hakkama saama. Küsimus on vaid, et mis mahus.

Välissuhtlus ja riiklikud traditsioonid

Lugedes põhiseadust ütleb kõige esimene punkt, mis presidendi ametiülesandeid kirjeldab: "Vabariigi President esindab Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises".

Arusaadavalt tegelevad igapäevase välissuhtlemisega välisministeerium ja teisedki ministeeriumid ning mõistagi valitsuse liikmed eesotsas peaministriga, kuid riigipea roll on märgiline.

Tuletagem meelde, et Venemaa kallaletung Ukrainale algas poolteist aastat tagasi ja sellega seoses on nii julgeolekualane kui ka majanduslik olukord Euroopas, aga tegelikult laiemaltki, märkimisväärselt muutunud.

Aktiivne rahvusvaheline suhtlemine on praeguses kriisisituatsioonis olulisem kui tavaolukorras, sest rasketes oludes on igasugune toetus agressori vastu eriti tähtis. President Alar Karis külastas kaks päeva enne sõda Kiievit ja tegi seda uuesti ligi kaks kuud hiljem, sõja ajal.

Vahetu suhtlus Ukraina juhtidega on jätkunud ka tänavu ning peab kindlasti kestma edasi. Ja nii on ka paljude teiste riikide juhtidega, sest jätkuvalt leidub riike, mille hoiakud vajaksid muutmist või millele meid ümbritsev olukord vajab põhjalikumat lahtiseletamist. Rääkimata oluliste liitlastega sidemete tihendamisest ja tegevuskavade ühtlustamisest. Presidendil on ses asjas täita märkimisväärne roll.

Presidendi päevas on samuti 24 tundi ja aastas 365 päeva nagu kõigil meist. See tuleb ära jagada nii välis- kui siseriiklikeks toiminguteks ja peamise, kuid mitte ammendava loetelu neist toob taas ära meie põhiseadus.

Ajal, mil inimeste keskmine ärevustase on erinevate põhjuste koosmõjus kasvanud, ebakindlus tuleviku ees suurenenud, vaimse tervise probleemid süvenemas, tuleb riigipeal neile teemadele erilist tähelepanu pöörata.

Ka rasketes oludes peame käituma enesekindla riigina, mis väärtustab oma traditsioone ja on oma mineviku ning oleviku üle uhke. Meie iseseisvust sümboliseerivaid tähtpäevi peame riigina hoidma ja pidama. Iseseisvuspäeva ja iseseisvuse taastamise päeva tähistamine on otseselt seotud riigipea rolliga. Nii on see olnud ja nii see ka kestab.

Jah, see kõik maksab, aga raske on välja mõelda kompromissi, sest riiklikud traditsioonid, nagu näiteks sinimustvalge lehvimine Pika Hermanni tornis või ühine laulmine laulupidudel, loevad väga palju.

Sellist olukorda, mille tunnistajaks me oleme suve teises pooles pidanud olema, poleks kindla peale tekkinud, kui presidendi institutsiooni eelarvereal olnuks pisut rohkem raha. Selle võrra, mida mulluses eelarveprotsessis sai küsitud, kuid saamata jäi.

Ideaalis ei peaks tekkimagi olukorda, et üks institutsioon peab küsima jooksva aasta kuludeks summasid, mille osakaal riigieelarvest on kirjeldatav veel mitmete nullide lisamisega peale koma. Baasrahastuse tase peaks olema selline, et iga ootamatu visiidi või uue tegevuse jaoks ei tuleks minna raha juurde küsima.

Kinnitan, et kõik institutsioonile omased tegevused saavad täidetud ka olemasoleva eelarve raames ja teisiti ei saagi see olla. Hinnatõusust tingitud raskused on puudutanud meid kõiki ja see pole uudis. Kuigi teha oleks vaja rohkem.

Jaak Jõerüüt on oma näidendis "Pöördtooliaastad" kirjeldanud stseeni, kuidas 1999. aastate alguse olustikus tegutsenud presidendi juurde tuleb peaminister ning küsib esimene asjana, kas president soovib taas presidendi kantselei eelarvest rääkida. Nüüdseks võiks olukord teistsugune olla.

Põhiseaduslike institutsioonide autonoomia on meil põhiseadusest tuntud fakt, kuid see peaks väljenduma ka rahalises plaanis. Meie institutsioonid ning seal töötavad ametnikud on vastutustundlikud ja suudavad adekvaatselt näha ja hinnata vajaduste ja võimaluste mõistlikku tasakaalu.

Ma olen Eesti riiki pikalt seestpoolt näinud ja veendunud, et mõistlikkusest meil puudu ei jää. 

Kuidas kokku võtta?

Loole ei saa panna korralikku punkti ilma selleta, et rõhutada mõningaid punkte augusti keskpaigas üles kerkinud teemast, mis presidendi kantselei teenimatult tähelepanu keskmesse tõi.

Esiteks. Mis kõige olulisem: mingit kauplemist seaduste väljakuulutamisega Eesti riigis ei ole ega saagi olla. Siin on otsustav ainult vastavus põhiseadusele. Mingi vastupidise seose tekitamine oli meelevaldne, mille tingis ilmselt erinev arusaamine teemade käsitlemisest ühises kontekstis.

Teiseks. Presidendi kantseleil ei ole raha otsas, nagu kohati on püütud väita, vaid seda pole piisavalt. Kuna hinnatõus on olnud eeldatust suurem, siis tuli teha valik ja mõned olulised planeeritud tegevused kõrvale jätta või edasi lükata.

Peamine probleem on selles, et kantselei eelarve baastase on hindu arvestades jäänud tugevalt ajale jalgu. Kui kümne aastaga on sisulisteks tegevusteks mõeldud rahastus kasvanud ligikaudu 20 protsenti, siis samal ajal on hinnatõus olnud ligi 50 protsenti. Iseenesest hea, et see nüüd – küll pisut häirivas kontekstis – selgemalt esile tuli.

Kolmandaks. Koostöö põhiseaduslike ja täidesaatvate institutsioonide vahel jätkub heas vaimus, nagu see on küpsele riigile kohane. Isiklikel tunnetel ei pea siin kohta olema.

Ning viimaseks: juba aastaid kestnud diskussioon, milline peaks olema põhiseaduslike institutsioonide rahastamise korraldus, leiab nüüd loodetavasti sobivama ja kiirema lahenduse.