Tallinn algatas Koidu tänava tänavaruumi arhitektuurikonkursi, millega otsime Suur-Ameerika tänava ja Pärnu maanteega piiritletud alale kodutänava kontseptsiooni. Just Uue Maailma asum kui üks Tallilinna aktiivsemate kogukondade pesapaik, kus juba valitseb mõnus "külaelu", on hea koht, kus kodutänava kontseptsiooni katsetada. Aga mis see kodutänav õigupoolest üldse?

Terminit "kodutänav" Tallinna teede liigitusest ei leia, tavapäraselt lahterdatakse tänavaid liikluskoormuse ja funktsionaalsuse järgi. Kuid tänavad on rohkemat kui linnast läbi liikumise koridorid. Suure osa linnatänavate ääres paiknevad kellegi kodud. Kodutänava all mõistamegi elamupiirkonna kohalikke tänavaid, mis pakuvad võimalusi aeglasemaks kulgemiseks ja mõnusas kohaloluks.

Kodutänav on tänavale laienenud kodu, kus kohalikud elanikud tunnevad ennast mõnusalt, kus on mugav sõpradega kaarte mängida, üleaedsega naabrite muusikamaitse või viimaste uudiste üle arutada, kus oleks turvaline väikese lapsega jalutada ja tempo maha võtta. Kuigi kodutänava elemente sisaldab ka valmimisjärgus Vana-Kalamaja tänav, on see Tallinna kontekstis siiski uudne viis tänavaruumist mõelda.

Kui paarkümmend aastat tagasi oli tavaks linn tsoneerida elamualadeks, tööstusaladeks, äripiirkondadeks jne, siis nüüd peetakse heaks praktikaks planeerida segakasutuses linnaruumi, sest sellisena on linnad mitmekesised ja aktiivsed suurema osa ajast. Tulevikus on üha suurem osa linnatänavatest kellegi kodutänav.

Turvalisuse ja vabaduse paradoks

Nii riigi kui ka pealinna 2035. aastat sihtivate arengustrateegiate ("Eesti 2035" ja "Tallinn 2035") ühisosa on fokuseerimine kvaliteetsele ja hästi ligipääsetavale elukeskkonnale. Tallinna arengustrateegia siht "sõbralik linnaruum" manifesteerib, et iseseisvalt õues liikumine peab olema turvaline kõigile, ka lastele ja eakatele. Avalik ruum peab olema terviklik ning ruumi kasutamise võimalused mitmekesised. Strateegias "Eesti 2035" on samuti seatud sihiks toetada avaliku ruumi planeerimisel ohutust, turvalisust ja head ligipääsetavust.

Linnas elamise eeliseks peaks olema vabadus oma elu soovitud viisil korraldada. Kui linn elukeskkonnana ei paku vabadust valida liikumise viisi, kiirust ega vahendit, kui kõik esmavajalik ei ole käe-jala juures, kaotab linn eelise teiste elukeskkondade ees. Kevadel valminud Tallinna pika vaate rände- ja rahvastikuprognoos juba näitab, et Tallinnast maale kolimine on tõusuteel.

Juhituna headest kavatsustest tagada ohuvaba ja turvaline avalik ruum linnas, on turvalisusest saanud märkamatult vabaduse piiraja kas füüsiliste tõkete, näiteks torupiirete näol, mis suunavad jalakäijad ebamõistlikele liikumisteekondadele, või tunnetuslikult. Ohutuks disainitud keskkond ei mõju sellisena, kus tahaks pikemalt viibida.

Kõige olemuslikumalt illustreerib turvalisuse ja vabaduse paradoksi see, kuidas me lubame linnaruumis liikuda ja viibida lastel. Praegu on lapsed linnaruumis suunatud kontrollitud keskkondadesse, aiaga piiratud mänguväljakutele ja "halva" ilma korral angaarilaadsetesse mängutubadesse. Kusjuures need mürarikkad ja saginat täis keskkonnad ilmestavad väga selgelt, kui suur on laste loomulik vajadus liikuda. Tõuke- või jalgrattaga sõitmine on laste jaoks sport liiklusest eraldatud pargis, kuid mitte igapäevane liikumisviis.

Loomulikku liikumist saaks pakkuda ka kodutänav. Kui mõelda tagasi, siis veel paarkümmend aastat tagasi olid tänavad, eriti just Tallinna linnasüdant piiritlevates puitasumites nagu ka Uus Maailm, laste jaoks kõige loomulikum viibimisruum. Tänaval mängiti pallimänge ja keksu, kuni ema aknast "Sööma!" hõikas.

Tänavate tegeliku turvalisuse määrab tervikdisain

Rahulike kodutänavate saavutamiseks ei piisa liikluskiirust vähendavast liiklusmärgist. Aastakümneid tagasi projekteeritud tänavad (keskmiselt saab üks tänav uue lahenduse ca iga 25 aasta tagant) on mootorsõidukite kasuks üledimensioneeritud.

Tänavaruumi kasutaja lähtub aga intuitiivsest ruumilisest tunnetusest, mitte liiklusmärgist, mis tähendab, et kui tänav on sõiduradade laiuselt ja pöörderaadiustelt projekteeritud vastama 50 km/h läbitavale tänavale, kuid väljas on 30 km/h märk, vajutab jalg ikkagi gaasipedaalile natuke raskemalt.

Seetõttu ongi oluline, et tänavaruumi esmase eskiisi töötaks välja arhitekt koos liikuvuseksperdiga disainmõtlemise protsessi raames, pannes end tänava kasutajate kingadesse, mitte ainult autorooli. See on ka Koidu tänava uue lahenduse puhul eesmärgiks seatud.

Tänavaruum on kultuuriline ilming

Euroopalik linnakultuur, kus korter moodustab kodu privaatsed ruumid ning tänavaruum on justkui osa elutoast – ruum sõpradega kohtumisteks, meelelahutuseks, spordiks või lihtsalt viibimiseks – on väga individualistlikule Eesti ühiskonnale mõneti võõras viis ruumist mõelda, kuid kodu mõtteline pikendamine õue on vajalik eelkõige meie endi jaoks.

Kui kodu algab tänavast, muudab see linna kui elukeskkonna atraktiivsemaks ka peredele. Perede väljakolimine linnapiiri tagustesse põlluarendustesse on Tallinna üks suuremaid linnaehituslikke väljakutseid. "Põllu peale" kolimise tingib muuhulgas ruumipuudus kitsukeses linnakorteris, sest pole kohta, kuhu lapsed mängima ja möllama saata.

Kaidi Põldoja on arhitekt, Tallinna strateegiakeskuse ruumiloome tiimi juht ja Koidu tänava tänavaruumi võistlusülesande kaasautor.