Markus Hääl: tänapäevane linn arvestab inimeste, majanduse ja keskkonnaga

Markus Hääl
Markus Hääl Autor/allikas: Erakogu

Kliimaneutraalne linnaruum on võimalik targema planeerimise, efektiivsemate ehitusprotsesside, hoolika materjalivaliku ning säästva liikuvuse kaudu, kirjutab Markus Hääl.

Meil on palju uuringuid, soovitusi, just linnastunud ühiskonna arengule keskenduv Eesti Inimarengu Aruanne ning mõistagi ka mitte_tallinna ühismeedia fenomen. Enam ei räägi linnadest ainult arhitektid, vaid laiem avalikkus. See on väga hea, sest meie ühiskonda vaevavad mured nagu valglinnastumine, autostumine, müra, liiklussurmad ja palju muud. 

Kuidas aga jõuame silmnähtavate lahendusteni? Kui asfalt on lapitud, uued välijõusaalid ja mänguväljakud rajatud, punased rattateed võõbatud, siis jääb mulje nagu toimuks linnaruumi aktiivne arendamine. Linn avaldab koostöös tudengitega raamatuid ja näituseid sellest, milline tuleviku linn võib välja näha. See on uus kvaliteet arutelus, kuid paraku mitte pikaajaline vaade meie elukeskkonna kujundamisele.

Kuidas rajada uut asumit nii, et see oleks positiivse mõjuga ka ümbritsevale ja juba eksisteerivale keskkonnale? 

8-80 linn

Tallinnas on linnaplaneerimine taandunud autoliikluse eelisarendamisele. Näib, et tänavaid on aastakümneid enamasti keskealise ja autoga sõitva mehe mätta otsast kujundatud. Nii on kaotatud võimalusi ning nägemata ja mõistmata jäetud palju kitsaskohti, millega peavad igapäevaselt silmitsi seisma inimesed lastest vanuriteni ning invaliididest ratturite ja lapsevankriga liikleva lapsevanemani.

Pealinna arengukavad Tallinn 2035, kliimakava, töös olev Säästva liikuvuse strateegia, riiklikest kavadest rääkimata, kirjutavad sõnaselgelt autokasutuse vähenemisest jalgsi, ratta ja ühistranspordiga liikumise kasuks. Linna mastaabis on 2035 homne päev, aga endiselt nõutakse iga uue korteriga vähemalt ühte parkimiskohta hoolimata arhitektide ja arendajate soovitustest. Tallinnas on liiga palju autosid, need ei mahu enam linna ära.

8-80 linnaplaneerimine tähendab, et linnaruum arvestab võrdväärselt nii 8- kui ka 80-aastaste inimeste ja nende vajadustega läbi elukaare. Kui laps või vanaema saab tänaval iseseisvalt hakkama, on tänav ka kõigile teistele ohutu ja toimiv. Kõikide tänapäevaste ja tuleviku linnaarenduste alustala on just see äärmiselt lihtne põhimõte.

Ei tohi leppida, et mõned inimrühmad ongi justkui eos linnaruumi kasutajamugavusest välja kirjutatud. Tänapäeval peaks see elukeskkonna kvaliteedi mõistes tähendama seda, et igal inimesel on linnas ohutu, meeldiv ja mugav sõltumata vanusest ja sissetulekust ning eluaseme asukohast või suurusest. Mida rohkem erinevaid inimesi linnas, linnaosas või tänavas, seda kirevam on nõudlus teenuste järele ning seda suurem on rahas mõõdetav kasu ettevõtetele.

Avalik ruum on väärtus omaette, terviklik kvaliteet on avalik huvi kõikide kasutajate vaates ning see toetab linnaruumi mitmekesist arengut. Linn peab tagama meile ühise eluruumi: tänav, väljak, park, õueala.

15 minuti linn

"15 minuti linn" pole midagi väga uut, sellest on lihtsalt uuesti palju rääkima hakatud. See on hea inimeste elukvaliteedile, ettevõtete tegevusele ning aitab kaasa süsinikuheite vähendamisele.

Veerandtunnine linn on paljude keskustega linn. See hõlmab sidusat avalikku ruumi, efektiivset ühistranspordisüsteemi, jalg- ja rattateede võrgustikku, funktsioonide paljusust, mis omakorda vähendab (autoga) sundliikumist.

Veerandtunnises linnas on kõik 15 minuti pikkuse jalutuskäigu või rattasõidu kaugusel. Näiteks ei ole elanikud sunnitud lapsi teise linna otsa kooli või lasteaeda sõidutama. See omakorda leevendab autoliikluse koormust kõigi jaoks. C40, maailma suurimate ja uuenduslikemate linnade võrgustik hakkab rajama 15-minuti linnu koostöös NREP-iga, Põhjamaade kinnisvaraarendajaga. Miks? Sest see on hea kliimale, inimesele ja ärile. 

Autoga võib ja saab endiselt sõita, aga kuna eraauto on linnas kõige ebaefektiivsem liikumisviis, sest nõuab tohutult taristuinvesteeringuid ja ruumi sõitmiseks-parkimiseks, siis on antud võimalus teistele liikumisviisidele. Võimalus liikumisviisi valida lubab omakorda inimestel elada paiksemat, rahulikumat ja keskkonnasõbralikumat elu.

Arhitekt David Simi terminit kasutades peaks esile tõstma pehme linna väärtusi: inimeste psühholoogilise ja füüsilise tervise toetamist, inimeste omavahelist suhtlemist ja õues tegutsemist.

Mis on linnal pistmist kliimaga?

ÜRO andmetel tuleb üle maailma 70 protsenti süsinikuheitest linnadest. Tulevikus on linnad aga osa lahendusest. Juba praegu saavad linnad olemasolevate ressurssidega vähendada kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist 25 protsenti ainuüksi efektiivsema liikuvuse korraldamisel abil. Vähem eraautosid, rohkem jalgsi, ratta ja ühistranspordiga liikumist.

Madalmaades, Põhjamaades, Ühendkuningriigis, Prantsusmaal, Saksamaal ja mujalgi näeme juba, kuidas ehitussektor tervikuna liigub konkreetsete plaanide alusel rohepöörde suunas. Töötatakse madalsüsinikehitusega, kasutusel on uued materjalid, protsessid, põhimõtted. Ennekõike on olulised küsimused, kuhu ja kui tihedalt me ehitame ning kuidas me ehitatud ruumi kasutama hakkame. Soome ehitussektor (ja riik) on kliimaneutraalne aastaks 2035, Rootsi 2045 ja Norra 2050. Eestiski on Rohetiigri eestvedamisel tulemas "Ehituse teekaart 2040".

Kliimaneutraalne ehitatud ruum on võimalik targema planeerimise, efektiivsemate ehitusprotsesside, hoolika materjalivaliku ning säästva liikuvuse kaudu. Selline ruum tõstab inimese elukvaliteeti ning muudab ka seda ehitavad ehitusettevõtted rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks. Eesti on kliimaneutraalne aastaks 2050 nagu ülejäänudki Euroopa Liit ja ehitatud ruum, linnad ja taristu on suur osa selle ellu viimisest.

Kliimamuutusi tuleb arvestada ka planeerimis- ja projekteerimisprotsessis. Ka parima stsenaariumi puhul sagenevad Eestis tormid, paduvihmad, üleujutused ja kuumalained. Rohealade puhul tuleb eesmärgiks seada nii vastupidavus erinevatele ilmastikuoludele kui ka nende liigirikkuse. Tuleb välja töötada lahendused, kuidas ühtaegu vähendada keskkonnareostust, tõsta ala bioloogilist mitmekesisust ning samal ajal hakkama saada suurema hulga sademete, üleujutusohu ja tugevamate tormidega.

Läbimõeldud rohealad aitavad siduda süsinikku ja hõlbustavad toimetulekut paduvihmade ja põuaperioodidega. Linnakeskkonnas on rohelus abiks mikrokliima reguleerimisel, sest haljastatud alad on talvel paar kraadi soojemad ja suvel omakorda paar kraadi jahedamad. Ka muu kvaliteetne avalik ruum vähendab õhu- ja mürareostust ning toetab liigirikkuse kasvu.

See ei ole moeteema. Ebaefektiivselt planeeritud linn tekitab süsinikus ja rahas mõõdetavaid probleeme nagu linnaruumi killustatus, ebatõhus energiakasutus, autostumine, süsinikuheide.

Läbimõtlemata planeerimine on tekitanud Eestis suure valglinnastumise probleemi: linnadel puudub tulevikuvisioon ning oskus või julgus seda ellu viia. Tulemusena rajatakse kortereid sinna, kuhu on lühikeses perspektiivis odav maad osta ning korterid rajada.

Odava eluaseme soetamise kasu on kõigile lühiajaline, kuna laiali valgunud ehk tihtipeale põldudele ehitatud majadest pääseb kooli, tööle või kasvõi poodi ainult autoga. See pole enam valiku küsimus, vaid sund. Sund osta ja pidada kahte autot majapidamise peale. Ühistransport ja rattateed puuduvad. Linn, küla on kaugel. Lasteaedu ja koole pole. Tänavatest ja avalikust ruumist, külaelust või linnamelust rääkimata. Autoga pääseb viie kuni kümne minutiga igale poole, aga autota ei pääse normaalselt kuhugi. Nõnda võib inimene tahta elada, aga linnu tänapäeval enam nii ei planeerita.

Norra ehitatud ruumi visioon 2050 sätestab näiteks selgesõnaliselt, et asustustihedus peab kasvama, valglinnastumine vähenema, ühistranspordi ja rattaliikluse osakaal tõusma ning ruum eraautodele vähenema. 

Lahendus

Kuidas rajada linna, mis arvestab inimeste, majanduse ja keskkonnaga? Vastus on ühtemoodi kõigil nina ees: on vaja teha otsus madalsüsiniku ehituse suunas ning teha esimesed sammud. Tuleb teha koostööd linnaplaneerijate, arhitektide, teadusasutuste, tehnoloogiaettevõtete ja kohalike kogukondadega.

Kõik algab lähteülesandest. Kui on soov ehitada linna, selle osa või kasvõi üht hoonet, mis on osa lahendusest, tuleb leida tasakaal inimese, majanduse ja keskkondliku kasu vahel. Näiteks tuleb võidelda minimaalse arvu eraautode parkimiskohtade vastu. Me näeme oma analüüsidest, kuidas mujal Euroopas ja Põhjalas on parkimiskohti nullist kuni 0,4 kohani korteri kohta. Detailides on peidus terve maailm.

Madalsüsinikehitus on kasvav normaalsus Euroopas ja kogu maailmas, mida tõukavad tagant turu nõudlus ja Euroopa Liidu kiiresti arenev regulatsioon, mis suunab kõiki majandussektoreid süsiniku jalajälje märkimisväärse vähendamise suunas. Muutus on juba käimas.

Vanaviisi arendamine on odav ainult väga lühikeses perspektiivis. Kas see rahasääst ja kiire kasum tuleb keskkonna, ehituskvaliteedi, kommunaalkulude, autostumise vähendamise või inimeste füüsilise ja vaimse tervise arvelt?

Tänavate planeerimisel peaksid tähelepanu keskmes olema inimesed, et anda tänavatele tagasi nende sotsiaalne mõõde. See on see kirevus, mis teeb linnast linna ja tänavast tänava. Kvaliteetne avalik ruum on inimeste psühholoogilisele tasakaalule väga vajalik. Tänavatel kõndivad või rattaga sõitvad inimesed suhestuvad rohkem oma keskkonnaga, nad ostavad, räägivad, ajavad omi asju ning tõstavad turvatunnet ning lõppeks ka kinnisvara väärtust.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: