Käib sõda. Ajad on pingelised. Kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem on öelnud, et "kõige suurem oht Eestile on omavaheline kraaklemine". Mida saaks me konkreetselt teha, et meie igapäevaelus oleks vähem vastasseisu?

Igaüks võib ise mõõta temperatuuri ruumis, kui juttu tuleb kas tõukeratastest või autostumisest. Mis toimub Tallinna tänavatel, see ärritab inimesi. Suured teetööd ootavad oma aega eri põhjustel. Õnneks on võimalik juba praegu teha midagi, mis võiks rahustada inimesi, kes sõidavad kas auto, rattaga või käivad jala.

Tallinna linnavolikogu liige Mart Kallas (EKRE) esines 22. septembril volikogus äärmiselt hea küsimuse ja ettepanekuga:

"Mul on ettepanek Tanel Kiigele, kes on hiljuti oma rolli asunud. Käisin hiljuti Rootsis, sellises linnas nagu Uppsala ja seal oli põhimõtteliselt selline tänav, kus kõik mahtusid ilusti ära, nii jalgrattad, autod kui ka tõuksid. Ja milles see erinevus seisnes Tallinnast, et nad kõik pidasid üksteisest lugu, kõik suhtusid üksteisesse aupaklikult ja otsiti silmakontakti, kiirused olid väiksed. Silm puhkas siukse liikluskorralduse ees. Kuidas me saaksime Tallinnas näiteks teie abil sellise vastasseisu, mis on praegu täielikult tekkinud - tõuksijuhid vihkavad täielikult autotransporti, autojuhid vihkavad lihtsalt silmad mustaks tõuksijuhte - kuidas me selle vastasseisu saaksime lahendatud?"

Ma soovin Kallast tunnustada väga konstruktiivse küsimusepüstituse eest. Tema reisikirjeldus ja küsimus sarnanevad sellega, mida on arhitektid, linnaplaneerijad, liikuvuseksperdid ja oma kodulinna väärtustavad elanikud aastakümneid saavutada soovinud. Liigume me linnas kuidas tahes: kellel võiks olla midagi tänava vastu, kus korraga on võimalik sõita autoga, rattaga, kõndida ning isegi poode-ärisid pidada?

Madalal rippuvad viljad ja kiired lahendused linnavalitsuse laual

Vastus, kuidas vastasseisu lõpetada, peitub linnavolikogu liikme küsimuses: kiirused sõiduautodele peavad olema madalad. See ei ole autojuhtide elu keerulisemaks tegemine, see on aeglasemalt sõitmine.

Kui kiirus on 20-30 km/h, on võimalik süsteemset muutust esile kutsuda: jalgratastega saab sõita sõiduteel, mitte enam kõnniteel. Kui ühel tänaval puudub laius rajada eraldatud ohutut rattateed, tuleb värvida sõiduteele rattarada. Kui meil on ühesuunaline tänav autoliiklusele, saab panna mõlemas suunas ratastega liikumise lubamiseks liiklusmärgid ja autodele vastassuunas joonida rattaraja sõiduteele.

Tõsiasi on see, et väga paljudes kohtades juba sõidavad rattad mõlemas suunas. Häda on siis, kui ratturid ei tea, millisel pool tänavat sõita tuleb või sõidavad koguni kõnniteel. Kõige alus on EKRE linnavolikogu liikme mainitud madal kiirus. See tähendab 5-30 km/h.

Kas teadsite, et kui auto sõidab inimesel otsa kiirusel 30 km/h, on see nagu teiselt korruselt alla kukkumine. 50 km/h on neljandalt. Kiiruste vahe on vaevalt kahekordne, surmasaamise tõenäosuste erinevus 50 vs 30 km/h vahel on kolm-neli korda (allikad: ÜRO ja Maailma Tervishoiuorganisatsioon).

Mart Kallase nähtud tänavaelu Uppsalas on ehk midagi sellist nagu oli Eestis Wabariigi ajal. Selle tänavaelu saame taas luua suuresti nende väikeste muudatustega ja kõik saavad linnas sõbralikult elada. 

Inimese liikumisviisi otsuse langetab ta ise

Linnas elavad inimesed. Pole kellegi asi öelda, kuidas nad liikuma peavad. Inimese liikumisviisi otsuse langetab ta ise, selle tingib aga ehitatud ruum. Inimene liigub sellega, mis on efektiivne, ohutu ja mugav. Kui meil pole tingimusi rattateedeks ja jalutamiseks, jäävadki kõik autodesse. See ei ole hea ka autojuhtidele, sest me kõik ei mahu lihtsalt oma autodega linna ära.

Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart ütles 6. oktoobril linnavolikogus, et meil ei jätku "matemaatiliselt võttes" ruumi kõikide eraautode jaoks ning praegune kasv ei saa jätkuda.

Linnapeaga saab ainult nõus olla. Erasõidukite arv peab vähenema, see on linna liikuvuskavaski sees: aastaks 2030 saab Tallinnas olema 350 autot 1000 elaniku kohta, praeguse 470 asemel. (Muuseas, alles eelmisel aastal oli see suhe 450/1000.)

Ruum linnas ei ole lõputu. Eriti kehtib see südalinnas ja mistahes ruumis, kus inimesed juba elavad. Tallinn kasvab ja autostumine suureneb. Ruum püsib meil sama, kasutajate hulk ja liikumistihedus kasvavad. Meil on vaja leida lahendusi, et saaksime jagada meie ühist eluruumi. Vajadus uuendusteks on kahtlemata olemas.

Mis on takistus? Või kes?

Kogu Tallinna arengu takistus on Tallinna transpordiamet ja selle 16 aastat ametis olnud juht Andres Harjo, kelle töö tulemus on linna jätkuv autostumine. Võtame näiteks rattateed. Harjo näitas 10. oktoobril Tallinna linnavolikogus ümmarguse jutu ajamise meistriklassi. Ta rääkis, kuidas kõik rattateede mõlemas suunas lubamise jutt on mõistetav ja suund on ju linnavalitsusel õige niikuinii ning "me jätkame seda tööd".

Aga. Küll on vaja arvestada ühistranspordisõidukite juhtide "negatiivse tagasisidega", rääkida inimestele "kodusest kasvatusest" ja sellest, kuidas me näeme erinevate "kasvatuste vilju" ratturite peal; kuidas "järgmisel aastal" minnakse mõlemas suunas rattasõidu lubamisega edasi, näiteks "hajaasustusega piirkondades" nagu Nõmme.

Suusõnaline lubadus teha kümmekond tänavat järgmiseks aastaks, selle uskumine on naiivne. Kui ka tehakse kümme, mis kasu on sellest rattastrateegia arvudes paika pandud eesmärkide viimisel? See on klassikaline Tallinn: annab lusikaga, võtab kulbiga.

Nii see asutus linna arengustrateegiatele vastu töötabki. Rattateedest kaugemale vaadates näeme, et transpordiametil puudub igasugune tegevuskava "Tallinn 2035" elluviimiseks. Nad ei mõõda rattaliiklust, nende digitaalne liiklusmudel mõõdab ainult sõiduautode liiklusvooge. Transpordiametis puudub pädev juht, mistõttu puuduvad plaanid, puuduvad süsteemid ja puudub andmepõhine ühistransport.

Lahendus 

Ruumi ei ole kõikide autode jaoks, nagu ütles Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart. Las siis need, kes ei taha autoga sõita, liiguvad jalgsi, ratta või ühistranspordiga. See juhtub ainult siis, kui meil on taristu, täpselt on nagu igas linnas, kus on mõõdetud rattaliikluse kasvu, selgelt tõestatud.

Värv pole taristu. Madalad kiirused ja rattarajad mõlemas suunas ühesuunalistel tänavatel on aga hea algus. Võiks isegi öelda, et ajutine kompromiss.

30 km/h peab olema linnatänavatel vaikimisi norm, muu on erand. Mõlemas suunas ühesuunalistel teedel rattateedel peab olema norm, muu on erand. Kõnniteedel tuleb lisaks ratastega sõitmisele ka igasugune autode parkimine ja peatumine keelata, pollaritega kui vaja. Kullerite autodele peab looma oma "5 minuti" parkimiskohad, kuhu tarvis. Koolide ümbruses tuleb keelata eraautode sõitmine, näiteks saab olla Vanalinna Hariduskolleegium, mis asub kesk Vanalinna.

Mitte ükski kirjeldatud võtetest ei eelda asfaldipanekut ega kuude ja aastate pikkust menetlust. Liiklusmärgid, jooned sõiduteele, sellest alustuseks piisab. Kui ükski erakond pole inimkesksemate tänavate vastu, siis miks lastakse transpordiametil pealinna autostumise kasvatamist jätkata?

Kõik kirjeldatu on Tanel Kiige teha ja Kõlvarti heaks kiita. Kiigele allub igat linnaplaneerimis- ja liikuvusuuendust torpedeeriv transpordiamet. Kiik saab leida transpordiametile uue juhi, kes mõistab valdkonda, oskab juhtida ning viia ellu linna strateegiaid. Või liputab saba koera?