Mõiste "hea avalik välisruum" on viimastel aastatel suure tähelepanu all. Rajatakse parke, promenaade ja mõnusaid väljakuid. Avaliku siseruumi roll on märkamatult üha kahanenud.

"Nii nagu me kõik näeme, seda päris demokraatlikku, sotsiaalset, vastutustundlikku ruumi justkui polegi. /.../ Kõik rongijaamad on ära kadunud jne. /.../ Hästi palju sellest, mida me mõtestame avaliku siseruumina, on muutunud justkui kommertsruumiks ja tänu sellele olnud allutatud ka nendele kommertsi vajadustele," rääkis Eesti Kunsiakadeemia avaliku ruumi õppeaine õppejõud, sisearhitekt Ville Lausmäe.

Piltlikult öeldes ei oota keegi sind postkontorisse jalga puhkama, juttu puhuma ja uudiseid vahetama – mida kiiremini klient teenuse kätte saab ja koha vabastab, seda kasumlikum.

"Hea näide sellest on ka see, et vaadates, kuidas muutub kauplustes kõik digikassadeks, mida on mugav kasutada – kasutan ka ise –, aga teistpidi see toob kaasa selle, et näiteks mõni pensionär, kellel oli see üks ja ainus võimalus suhelda päevas kellegagi, tal enam ei ole seda võimalust. Sul on aina enam võimalik veeta oma päev avalikus ruumis täiesti üksi, ilma rääkimata kellegagi," selgitas Lausmäe.

Ta ütles, et kui n-ö isetekkeline avalik ruum ärihuvidele jalgu jäädes hääbuma kipub, tuleb hakata seda teadlikult taaslooma. Nii avati Eesti Kunstiakadeemias kaks aastat tagasi avaliku ruumi õppeaine.

"Hetkel kolmandal kursusel õpitakse või harjutatakse kätt avaliku ruumi projekti kallal. Selle raames see põhiline tegevus on, et mõtestada nende ruumiloojate puhul sotsiaalset vastutust," selgitas Lausmäe.

Viimasel ajal enim poleemikat põhjustanud avaliku ruumi lahendus on uute raudteepaviljonide pilootprojekt, mis tuule ja vihma eest piisavat varju ei paku. Arhitekt Ra Luhse, kelle büroo need ooteruumid projekteeris, ütles, et tellija lähteülesanne arhitektidele polnud mitte mugavus, vaid turvatsooni loomine.

"Meile öeldi konkreetselt välja, et Eesti Raudtee rongid käivad täpselt, nad ei hiline, et inimeste viibimisaeg platvormil peaks olema võimalikult väike, kolm kuni viis minutit ja nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Teiseks see, et kõik, mis tuleb platvormidele, peaks olema võimalikult vandaalikindel," rääkis Luhse.

Esmatähtis oli aga nõue tagada perroonil maksimaalselt hea nähtavus. Kuna platvormide laiuse määravad ära vanade raudteekoridoride mõõdud, oli mänguruumi vähe.

"Platvorm on keskeltläbi nelja meetri laiune ja ohutustsoon, raudteeohutustsoon, kuhu midagi ei tohi panna, on 1,5 meetrit mõlemalt poolt. Kuna me tegime universaalse lahenduse, mis tähendab, et see keskmine osa, mis meil siin on, on ainult keskmiselt meetri ringis, kus me saame mingeid asju või konstruktsioone toetada," selgitas Luhse.

Kriitikat on saanud platvormi lainelise vormiga katus. Ra Luhse sõnul on tegemist küll ambitsioonika vormiga, mis samas teenib ikkagi praktilisi eesmärke.

"Kõik need vihmaveed, mis siit ülevalt tulevad, me korjame kokku ja siis mööda seda jalga raudteelt välja. Nii et kui on tulnud ettepanekuid, et kõik see oleks pidanud olema viilkatusega, siis kui me läheme rongi, siis sajab kogu see vihm krae vahele. Seda ei päästa ka see, kui me paneme siia renni või midagi muud, siis see pritsib niikuinii, kui on tugevad vihmad," ütles Luhse.

Ta lisas, et pilootprojektina on praegu püsti kaheksa uut ootepaviljoni. Neile antava tagasiside põhjal tehakse parandused ja muudatused, et lõpptulemus oleks küll ohutu, aga võimalikult mugav.