Eelmisel nädalal otsustasime Eesti liitumise G7 riikide deklaratsiooniga, et aidata Ukrainal end kaitsta ning kindlustada riigi vaba ja demokraatlik tulevik. Tegemist pole pelgalt sõnadega paberil, vaid avaldusele järgnevad pikaajalised koordineeritud tegevused, mis peaksid viima loogilise jätkuna selleni, et Ukrainast saab NATO liige.

Eesti on valmis võtma pikaajalisi kohustusi Ukraina toetamiseks

Vahetult pärast NATO Vilniuse tippkohtumist 12. juulil tegid G7 riigid ühisdeklaratsiooni, mille eesmärk on anda Ukrainale julgeolekutagatised erinevates valdkondades, alates sõjalisest ning rahalisest abist lõpetades majandusliku ja poliitilise toetusega. Tegemist on märgilise algatusega seitsme maailma suurima demokraatliku tööstusriigi poolt.

Eesti pole küll G7 riik, kuid avaldusega liitumiseks anti võimalus ka teistele riikidele. Seega on Eesti üks 18 riigist (17. augusti seisuga), kes on ühisavaldusega liitunud. Saatsime selge sõnumi nii Ukrainale kui ka liitlastele, et seisame Ukraina selja taga kuni võiduka lõpuni.

Rääkides avaldusest täpsemalt, siis tegemist on kokkuleppega, millega kinnitavad riigid oma poliitikatesse Ukraina järjepideva toetamise. See tähendab otseselt seda, et isegi siis, kui toimuvad valimised ja tulevad uued esindajad, peavad riigid endale võetud kohustusi täitma.

Milline saab olema riikide täpne roll ja abi, selgub iga riigi omavahelises vestluses Ukrainaga, millel on vajatavast abist väga konkreetne nägemus. Seega on koordineerimine igal juhul mõistlik ja vajalik ning teisalt loob see pikemas vaates ka riikidevahelise koostöövõrgustiku.

Kohustused on ka Ukrainal, mis peab panustama partnerite julgeolekusse, tugevdama läbipaistvus- ja vastutusmeetmeid antava abi suhtes ning jätkama reforme demokraatia, õigusriigi ja kaitsesektori tugevdamiseks. Need on üliolulised sammud suunal, et Ukrainast saaks ühel päeval NATO ja Euroopa Liidu liige.

Tähtis punkt deklaratsioonis on seegi, mis viitab laiemalt vajadusele võtta vastutusele sõja- ja teiste rahvusvaheliste kuritegude toimepanijad. Eesti jätkab tööd sellegi nimel, et luua rahvusvahelise mandaadiga tribunal Venemaa juhtkonna vastutusele võtmiseks Ukrainas toime pandud sõja- ja agressioonikuritegude eest. Meie selge seisukoht on, et need inimesed, kelle käed on selle sõjaga seoses verised, peavad saama karistuse.

Ukrainast peab saama NATO liige

Eesti on toetanud Ukrainat sõja esimesest päevast peale. Oleme panustanud sõjaliselt, poliitilisest, majanduslikust ja pakkunud ka humanitaarabi. Kindlasti teeme seda ka edaspidi ja aitame Ukrainal sõda võita ning toetada neid riigi uuesti ülesehitamisel.

Võime olla uhked, sest Eesti väiksust arvestades oleme ilmselt ühe elaniku kohta kõige enam Ukrainale toetust pakkuv riik. Eesti seisab Ukraina kõrval nii kaua kui vaja, sest Ukraina võitleb väsimatult nii meie kui ka kogu Euroopa julgeoleku eest.

Ühisdeklaratsioon, millega Eesti liitus, annab Ukrainale julgeolekutagatised, aga mitte julgeolekugarantii, mida pakub NATO. See oli 15 aastat tagasi, kui NATO tippkohtumisel Bukarestis anti Ukrainale lubadus, et neist saab alliansi liige. Nüüd, kui Ukraina võitleb Euroopa julgeoleku eest, peame astuma jõuliselt samme, et minevikus väljaöeldu saaks ka reaalselt teoks. Vilniuse tippkohtumisel pandi rattad selles suunas konkreetsemalt pöörlema ning usun, et tee suure eesmärgi poole on saanud alguse.

Seitsme maailma suurima demokraatliku tööstusriigi avaldus ei ole aseaine Ukraina saamisel NATO liikmeks. Töö eesmärgi nimel käib ning usun, et see saab ühel päeval ka positiivse tulemi. Samuti kummutab G7 deklaratsioon ka jutud sõja väsimusest ja leigest suhtumisest. Vastupidi, saime kinnitust, et Ukrainal on tugevad liitlased, kes töötavad kõik ühe eesmärgi nimel ning selleks on võit.