Raimond Kaljulaid: NATO otsus näitab, et Ukraina võitu paraku ei usuta

NATO Vilniuse tippkohtumise otsust mitte anda Ukrainale kutset alliansiga liitumiseks saab tõlgendada mitmeti. Praegu me tegelikult ei tea, miks kujunes just selline otsus. Isegi need, kes osalesid Eesti poolt tippkohtumise ette valmistamises või olid laua taga, ei näe tervikpilti, kirjutab Raimond Kaljulaid.
Mingi versioon toimunust ilmutab end paari aasta pärast, kui trükist tulevad esimesed seda perioodi käsitlevad raamatud ja ajakirjanduslikud uurimused, aga ka asjaosaliste mälestused. USA, Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia juhtivad poliitikud avaldavad oma versiooni pärast ametist lahkumist.
Poliitikute käsitluste puhul tuleb silmas pidada nende soovi näidata enda panust ajaloo silmis võimalikult heas valguses. Eestis on esimesed eneseõigustuslikud "paljastused" sõbralikele ajakirjanikele juba kenasti lekitatud. Hetkel püütakse kujundada arvamust, et kõik oleks võinud minna veel hullemini. Minu meelest see on tarbetu. Oma rahva vastu peab olema aus. Tuleb "avameelsusega kõneleda nii oma headest kui halbadest tegudest," kui tsiteerida Puškini "Jevgeni Oneginit".
Kes aga soovib objektiivsemat professionaalsete ajaloolaste kirja pandud "tõde," peab ootama aastakümneid. Läheb väga kaua aega, enne kui avanevad Valge Maja ning selle julgeolekunõukogu arhiivid ning kättesaadavaks muutuvad Ühendkuningriigi peaministri kantselei, Saksamaa kantsleri ja Prantsusmaa presidendi kõneluste ning nõupidamiste märkmed, üleskirjutused ja muud materjalid. Ei saa välistada, et mingi osa sellest ajaloolisest tõest on hoiustatud teisel pool raudset eesriiet Moskvas ja ka Pekingis.
Meile siin ja praegu jäävad niisiis hüpoteesid, mida tõestada pole võimalik. Minu tõlgendus lähtub eeldusest, et olulisel määral mõjutas otsust see, millisena näevad juhtivad lääneriigid Ukraina sõja lõppu ja selles valguses oma riiklike huve.
Kõik sõjad saavad kunagi läbi. Läbi saab ka sõda Ukrainas. Aga kuidas? Kuidas sõjad ikka lõpevad? Esimene võimalus on, et võidab üks kahest, kas Ukraina või Venemaa.
Võidu definitsioonina on Ukraina puhul toodud kogu territooriumi vabastamine 1991. aastal rahvusvaheliselt tunnustatud piirides. Venemaa on oma võidu kriteeriumid sõnastanud palju ebamäärasemalt (denatsifitseerimine, demilitariseerimine jne).
Teise võimalusena sõlmitakse Ukraina ja Venemaa vahel rahulepe ning sõja põhjustanud asjaolud lahendatakse viisil, millega nõustuvad mõlemad pooled. See on erakordselt vähetõenäoline.
Kolmas võimalus on, et aktiivse sõjategevuse lõpetab kokkulepe, mis erimeelsusi ei lahenda, aga võimaldab relvadel vaikida. Sõlmitakse n-ö vaherahu, kuid erimeelsusi põhjustavad küsimused jäävad suuremas osas või täielikult lahendamata. Lihtsalt neid ei püüta enam klaarida relvade jõul.
Ukraina puhul tähendaks see suure tõenäosusega, et osa territooriumist jääb Venemaa poolt okupeerituks. Venemaa ei loobuks nõudmistest sõja käigus formaalselt annekteeritud aladele ega tunnistaks mõistagi Krimmi Ukraina osana. Ukraina omakorda ei loobu nõudmistest, et talle tuleb tema territoorium tagastada, kahjud hüvitada ning sõjakuritegusid toime pannud isikud vastutusele võtta. Kuskilt jookseb ajutine "kontrolljoon," mis on mõlemalt poolt tugevalt militariseeritud. Võimalik, et püsib oht, et sõda võib iga hetk uuesti puhkeda.
Ukraina sõja puhul eksisteerib veel ka neljas võimalus. Et sõda laieneb suuremaks konfliktiks, millesse tõmmatakse ka teised riigid ning halvimal juhul läheb NATO ja Venemaa vaheliseks (tuuma)sõjaks. Viimase stsenaariumi vältimine on olnud ja on jätkuvalt USA ning mitme teise riigi üks peamisi eesmärke, mida Joe Bideni administratsiooni esindajad on korduvalt ka avalikult välja öelnud. USA ei ole valmis Ukraina sõtta sekkuma ega saatma Ukrainasse oma vägesid. USA soovib sõda Venemaaga kõigiti vältida.
Minu hinnangul paljastab Vilniuse otsus, millisel viisil näeb osa lääneriike sõja lõppu ning see erineb oluliselt avalikust retoorikast. Ei usuta, et Ukraina suudaks võita ja lähiaastatel oma eesmärke saavutada. Reaalseks peetakse ikkagi mingit kokkulepet. Küsimus on pigem selles, kuidas ja millal selleni jõutakse. Kui peaksin kihla vedama, siis pakuksin, et selles suunas teeb eelkõige USA aktiivselt tööd. Ametlikke kõnelusi USA ja Venemaa vahel ei toimu, kuid tegelikkuses otsitakse erinevatel tasanditel mingit lahendust.
Kindlasti on protsessi kaasatud ka Hiina. Euroopa liidrite, eelkõige Prantsusmaa presidendi, aga ka Briti peaministri Rishi Sunaki ning Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni jaoks on oluline näidata, et nemadki on tähtsad asjaosalised.
Ajaraami seavad paika USA presidendivalimised. Lihtsustatult öeldes on Bidenil vaja Ukraina küsimus "ära lahendada," vastasel juhul kasutatakse seda tema vastu, mis võib avada Donald Trumpile teistkordselt Valge Maja uksed. Ilmselt tunnetavad ka Saksamaa kantsler Olaf Scholz ja mitmed teised Euroopa liidrid, et valijaskond ootab neilt lahendust ja mitte tingimata Ukraina seisukohast täiuslikku lahendust.
Washingtonist vaadates on selge, et Ukrainale NATO liikmelisuse osas kindla lubaduse andmine oleks muutnud venelastega kokkuleppele jõudmise kordades keerulisemaks kui mitte võimatuks. Kui Biden lubanuks selgelt Ukraina NATO-sse võtta, siis mis viga oleks Putinil oodata Trumpi, kes võib-olla tuleb ja teatab, et NATO-t pole enam vaja ja Ameerika Ühendriigid ei kavatse mingite Euroopa parasiitide pärast sõdima hakata, need vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Võimalik, et see ongi Vladimir Putini plaan, sõltumata sellest, mida Biden teeb.
Rõhutan veelkord, et see on minu hüpotees, mida mul pole võimalik tõestada. Lääne liidrite mõtteid ma lugeda ei oska. Aga kangesti sedamoodi see kõik Vilniuses välja nägi.
Toimetaja: Kaupo Meiel