Ideaalsed olnuks NATO Vilniuse tippkohtumise tulemused siis, kui Ukraina oleks saanud kutse NATO liikmeks; kui liitlasriigid võtnuks kohustuse tõsta oma kaitsekulutused vähemalt 2,5 protsenti SKP-st; kui NATO Euroopa vägede ülemjuhataja (SACEUR) oleks saanud käsuõiguse suurte liitlaste väekoondiste üle nagu külma sõja ajal, kui NATO piiriikidesse oleks paigutatud lähema aasta jooksul lahinguvõimelised brigaadid ja diviisid ning Rootsi lipp oleks järgmisel nädalal Brüsselis NATO peakorteri ees heisatud.

Samal ajal ei marssinud NATO 31 liitlasriigi valitsusjuhid lati alt läbi, sest pärast peamiselt just NATO piiririikide poliitikute ja diplomaatide ränka, ent nähtamatud tööd võimukoridorides saavutas NATO kõige kõrgem poliitiline juhtimisorgan Põhja-Atlandi Nõukogu koosmeele, mida väljendas Vilniuse tippkohtumise kommünikee 90 punkti.

Iga otsus on poliitiline, mitte pelgalt sõjaline

NATO on maailma kõige võimsam, demokraatlikel väärtustel seisev, poliitiline ja sõjaline kaitseliit, millel on tuumarelvad. Iga otsus on poliitiline, mitte pelgalt sõjaline ja koosmeel tähendab seda, et kõik 31 liitlaste ei pea ilmtingimata poolt hääletama, aga seda, et mitte keegi ei tohi vastu olla.

Konsensuse sõnastamine ei ole kunagi ülemäära lihtne, eriti kui on palju erinevate huvidega liitlasi. Aga kui riigid on üksmeele saavutanud, siis see on alati toiminud. Mitte ükski riik ei ole mitte kunagi julgenud NATO-t rünnata ning just seetõttu on NATO rahvad nautinud tuumavihmavarju all aastakümneid, rahu, vabadust ja majanduslikku õitsengut.

Veel kaks kuud enne tippkohtumist tundus, et peamiselt kahe suure, Saksamaa ja Ameerika Ühendriikide, vastuseisu tõttu ei arutata Ukraina NATO liikmelisuse küsimust Vilniuses üleüldse. See ei ole Vilniuse kohtumise teema, anti mõista.

Nii õnneks ei läinud, kuigi ka Ungaril oleks olnud mõni üllatuskaart varrukast tõmmata. Lõppkommünikees on Ukrainat mainitud 45 ja Venemaad 66 korda. Tervele maailmale peaks selge olema, et Ukraina saab kord  NATO liikmeks hoolimata Venemaa hädakisast ja tuumaähvardustega vehkimisest. NATO keeldus allumast Venemaa tuumašantaažile ja rõhutas, et NATO on tuumaliit, arendab oma tuumavõimekust niikaua, kui Venemaal ja Hiinal on tuumarelvad ega kõhkle.

NATO liikmed ei soovinud võtta Ukrainat otsekohe täisliikmeks, sest Washingtoni leppe artikkel viie kohaselt tähendanuks see, et NATO oleks leidnud end sõjast Venemaaga. Hirm maailmasõja ees on mõistetav ja ega tõsised poliitikud ning analüütikud uskunudki, et Ukraina saab Vilniusest ametliku kutse NATO-sse.

Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski ähvardust jätta Vilniusesse minemata, kui Ukrainale häid uudiseid ei tule, tuleb käsitleda poliitilise keskkonna kujundamisena. Teekonnal Vilniusesse Twitterisse paisatud Zelenski pisut pahase säutsu taga on kas vähene informeeritus või kellegi soov lõppkommünikee teksti sisu muuta, mida õnneks ei juhtunud. Vilniuses on Zelenski märksa vaoshoitum ja tänulikum.

Paraku ei leppinud liitlased Vilniuses kokku küll kindlat tärminit, nagu näiteks teisel esmaspäeval kell kuus pärast sõda, aga NATO-l on väga raske, kui mitte võimatu Ukrainale antud teekaardist loobuda.

Ukraina ei pea läbima MAP-i (membership action plan) ehk liikmelisuse arengukava protsessi. Mõned Eesti poliitikud ja ametnikud mäletavad kindlasti veel, kuidas meid MAP-iga kakskümmend aastat tagasi rivistati. NATO asutas NATO-Ukraina Nõukogu, mis on ametlik formaat Ukrainat päevakorras hoidmiseks. NATO välisministreid hakkavad kord või kaks aastas arutama, kuidas Ukrainal NATO liikmelisuse teel hästi läheb.

Viide reformidele ja tingimustele tundub ebaõiglane, eriti kui pidada silmas Türgi ja Ungari tembutamist. Samas, pehmelt öeldes mitte kõige demokraatlikumad Türgi ja Ungari on juba klubi täieõiguslikud liikmed ning iga laienemise otsus on alati eelkõige poliitiline, mitte sõjaline.

Sõjaliselt on Ukraina peaaegu valmis, sest väljaõpe, mida NATO liitlased annavad, on ühilduv (interoperabiilne) ja standardiseeritud. Lääneliitlased saavad õpetada ja treenida seda, mida ise kõige paremini valdavad ehk siis planeerimist, juhtimist ja koostegutsemist nii, nagu NATO liitlasväed seda NATO sõjalistel operatsioonidel teevad. Liitlased ei oskagi midagi muud õpetada.

Lääneriikide massiivne sõjaline abi on Ukraina juba osaliselt NATO laskemoona standarditele üle viinud. Nõukogudeaegsed 122mm, 152mm ja 203mm suurtükiväesüsteemid kuluvad kõrge intensiivsusega lahingutes paratamatult läbi ning asendust neile ei ole Euroopast lihtne leida. Ukraina on läinud ja läheb järjest üle 105mm ja 155mm suurtükiväesüsteemidele, mis on NATO liitlasriikide relvastuses ning mida on Ukrainasse arvestatavas koguses saadetud ja saadetakse veel.

Kõrgtehnoloogilised mitmikraketiheitjad MLRS-id ja HIMARS-id vahetavad välja külma sõja aegsed, rumalad ja vaid maa-ala sihtmärke katvad Gradid, Uraganid ja Smertšid.

Liitlasriikide Nõukogude päritolu tankid, jalaväe lahingumasinad ja soomustransportöörid kuluvad selles sõjas lihtsalt ära ja lääneriikide kaitsetööstus peab saama uue hoo, nagu rõhutasid riigijuhid Vilniuses.

NATO ei standardiseeri relvastust, vaid reeglina laskemoona, tankursüsteeme, kütust, side- ja juhtimissüsteeme ning protseduure. Vägede koostegutsemisvõime areneb sõjas iga päev ja sellega läheb järjest paremini.

Ukrainal ja Ukraina kõige suurematel kaheksal toetajal oleks olnud üliraske sellelt tippkohtumiselt rohkem saavutada. Poliitiline manööverruum kasutati täielikult ära.

Riigijuhtide allkirjastatud lõppkommünikee on Venemaa suhtes jõuline ega jäta mingit kaksipidi arvamust. Agressorriik Venemaa on eksistentsiaalne oht NATO-le ning rahule ja julgeolekule Euroopas. Kogu Ukraina territoorium, kaasa arvatud Krimm, peab saama taas vabaks. Ukraina toetamine jätkub, kuni Ukraina sõja võidab.

Euroopa naudib head elu

Millega nii hästi ei läinud, on kaitsekulutuste tõstmine ja lubaduste täitmine. Praegu investeerivad riigikaitsesse kaks või rohkem protsenti SKP-st vaid 11 NATO liitlast.

Washingtoni lepingu artikkel 3 sätestab, et liitlased peavad tegema kõik võimaliku oma kaitsevõime arendamiseks. Viitega sellele artiklile tulenevate kohustustega võtsid liitlased Vilniuses püsiva kohustuse investeerida igal aastal kaitsesse vähemalt kaks protsenti SKP-st.

Paraku jääb see deklaratsioon taas ebamääraseks ega ole kindlasti piisav arvestades praegust julgeolekuolukorda. NATO kutse saanud Rootsi Kuningriigi kaitsekulutused on veel kaugel juba 2014. aastal NATO Walesi tippkohtumisel sõnastatud eesmärgist tõsta kaitsekulutused kümne aasta jooksul kaks protsenti SKP-st.

Külma sõja ajal küündisid NATO riikide kaitsekulutused kolme-nelja protsendini SKP-st. Eesti poliitikute algatus tõsta NATO liitlaste kaitsekulutuste lävend vähemalt 2,5 protsenti SKP-st ei leidnud paraku ei mõistmist ega kandepinda, sest elu Euroopas on hea ja turvaline.

Külma sõja ajal nägid jõukad Lääne-Euroopa riigid maailma hoopis teistmoodi, sest Ida-Saksamaal Nõukogude vägedegrupi koosseisus olid 1. ja 2. kaardväe tankiarmeed, 3. armee, 8. kaardiväe armee, 20. kaardiväe tankiarmee ja 16. õhuarmee, kokku umbes sama palju inimesi, kui praegu Ukrainas sõdib.

Turvalisest Lääne-Euroopast vaadates tundub sõda Ukrainas olevat kaugel ja mitte eriti Euroopasse puutuv. Islamiterrorism, integratsioon ja taimemürkidest ohustatud mesilaste tervis näivad olevat märksa pakilisemad mured.

Kaitseplaanid saadavad kindla sõnumi

Sõjalisest vaatevinklist on NATO uute piirkondlike kaitseplaanide kinnitamine kõva sõna ja kindel sõnum Kremlile: ärge parem mõelgegi. Kaitseplaanidega kaasneb ka uus NATO väeloome protsess.

NATO piiririikide õhuturve muutub õhukaitseks ja see on väga hea, sest kindla mitmekihilise õhukaitse kuplita ei ole võimalik Eestis isegi mobilisatsiooni korralikult läbi viia. Muidugi tuleb drooni- ja raketitõrjet edasi arendada. Järgmisel tippkohtumisel võiks kõnelda juba NATO ballistiliste rakettide tõrje kilbi liigutamisest Rumeeniast ja Poolast ettepoole ehk Soome Eestisse, Lätti ja Leetu.

Saksamaa on lubanud paigutada Leetu raske brigaadi, kui Leedu ehitab välja selleks vajaliku taristu. Tõenäoliselt selle taristu ettevõtlikud leedukad ka ehitavad ning sakslastel ei ole oma lubadusest kuskile taganeda. Kanada on lubanud kahekordistada oma kohaloleku NATO Põhjadiviisi soomusbrigaadis Lätis ning eelpaigutada Lätti varustuse ja relvastuse brigaadile.

Britid on eraldanud ühe, 12. soomusbrigaadi, Eesti kaitseks. 12. brigaad jääb paiknema Inglismaale ja Walesi, kuid tuleb 2025. aastal täiskoosseisus Eestisse õppustele. Lihtne sõduriloogika ütleb paraku, et heidutuseks ja kaitseks on kõige paremad need üksused, mis on võimalikus lahingutegevuse piirkonnas olemas ja kohal ning mida ei pea kaugelt siirma.

Eesti diviisi arendamine ja NATO sõjalisse struktuuri integreerimine on kaheldamatult suur väljakutse, nagu ka kaasarääkimine NATO väeloomeprotsessis.

Ankara bazaar

Türgi president Recep Tayyip Erdoğan küll paindus hiiglasliku diplomaatilise surve all ning teatas päev enne tippkohtumist Vilniuses, et ega tal Rootsi NATO-ga liitumise vastu suurt midagi ei olegi, aga parlament ei ole seda veel arutanud. Ungari peaminister Viktor Orbán jäi muidugi Erdoğani varju, aga viitas Ungari parlamendi tihedale tööplaanile ja poliitilistele erimeelsustele parlamendis.

Varem oli türklane küsinud isegi Euroopa Liidu liikmelisust. Rootslased jõudsid juba korra rõõmustada, aga siis tuletas Erdoğan meelde, et Türgi parlament, mis Rootsi liikmelisuse ratifitseerima peab, tuleb kokku alles oktoobris. Ja parlamendipoliitikud olevat oma otsustamises vabad, eriti Türgis. Rootsi ülemkohus keeldus neljapäeval kahe tagaotsitava mehe välja andmisest Türgile. Tundub, et Erdoğanil on jäänud veel piisavalt mänguruumi ja -lusti.

Ameerika Ühendriikide president Joe Biden ei olnud ülemäära karismaatiline ega veenev. Tippkohtumise järgse tavapärase pressikonverentsi asemel eelistas ta loengut ühes ülikoolis. Erdoğan kasutas seevastu Bideni jäetud ajaakna ära ning jutustas pressikonverentsil Türgi suurt lugu, portreteerides end sõnaka ja tegusa regionaalse liidrina.

Järgmine, 2024. aasta NATO juubelitippkohtumine Washingtonis on paratamatult mõjutatud Ameerika Ühendriikide sisepoliitikast ja presidendivalimistest. Seniks sõda Ukrainas jätkub.