"Meie hea esindatus on ennekõike [Euroopa Komisjoni] ülemistes ametnike gruppides, aga mitte nendes, mis puudutavad alumist otsa ja ka konkurssidel osalemist," ütles riigikantselei Euroopa Liidu asjade direktor Klen Jäärats ERR-ile.

Kuna Euroopa Liidu ametnikkonna töö ja tööle värbamine käib prantsuse süsteemi järgi, mis tähendab ranget karjääriredelit ning sisuliselt eluaegset tööd süsteemis, siis tähendab Eesti praegune alaesindatus madalamatel tasemetel tulevast alaesindatust ka ülemistel ametiastmetel.

"Selles mõttes on meil täna Eesti-suuruse riigi kohta hästi, et meil on peadirektor ja kaks asepeadirektorit, seda on päris palju," rääkis Jäärats. Ta viitas Euroopa Komisjoni liikuvuse ja transpordi peadirektoraadi endisele peadirektorile Henrik Hololeile, kes lahkus küll oma senisest ametist ja suundus poliitiliseks nõunikuks komisjoni rahvusvahelise partnerluse eest vastutavas osakonnas, kuid säilitas seal oma senise ametiastme. Eestlastest asepeadirektorid on Signe Ratso, kes töötab komisjoni teaduse ja innovatsiooni peadirektoraadis ning Maive Rute tööstuse peadirektoraadis.

Lisaks juhib eestlane ka üht Euroopa Liidu agentuuri – Juhan Lepassaar on küberjulgeoleku ameti, Euroopa Liidu Võrgu- ja Infoturbeameti (ENISA) tegevdirektor.

Samas ei ole pooltes Euroopa Liidu agentuuridest ühtegi eestlast, märkis Jäärats. Paari aasta taguste andmete kohaselt ei töötanud 49 agentuurist 29 mitte ühtegi Eesti kodanikku. "Ja seda ka sellistes olulistes asutustes nagu näiteks ravimiamet, toiduohutusamet, intellektuaalomandi amet. Neis ei tööta mitte ühtegi eestlast," tõdes ta.

Eesti üleesindatust EL-i kõrgematel ametnike positsioonidel (tasemed AD9-AD16) näitab ka väljaande Politico avaldatud diagramm, kust selgub, et Eesti kodanikke on neil astmetel 1,22 protsenti, samas kui Eesti tinglik sihtnumber oleks 0,8 protsenti. Madalama taseme (kuni AD8) eestlastest ametnike osakaal on 0,8 protsendi lähedal.

"Meie raskuspunkt on täna see, et keskastme juhtidega on juba tekkinud probleem ja see probleem selles mõttes süveneb, et kui sul alt ei tule inimesi peale, kes kunagi võiksid karjäärisüsteemis juhtideks kasvada, siis on ilmselge, et see on süvenev probleem," lisas ta.

Jäärats osundas ka sellele, et Euroopa Personalivaliku Asutuse (EPSO) andmete kohaselt laekub Eestist EPSO korraldatavatele euroametnike konkurssidele ainult kaks kolmandikku sellest avalduste hulgast, mida Euroopa Liit eeldaks Eesti-suuruselt riigilt.

Eesti kvoote ei poolda

Kommenteerides Politicos välja toodud Põhjamaade muret, mis on hädas sellega, et nende kodanikud ei lähe Euroopa Liidu asutustesse tööle ning mis seetõttu soovivad ametnike värbamise süsteemi reformi, ütles Jäärats, et kvoodisüsteemi Eesti ei soovi.

"See on midagi, mida me kohe kindlasti ei tahaks, sest see tekitab ikkagi väga ebaterve seose päritoluriigi ja Euroopa asja ajamise vahel. Sellisel juhul, kui sinu valimine sõltub kvoodist ja on tugevalt liikmesriigiga seotud, on iseseisvaks või südametunnistusega töötajaks raske jääda," märkis ta.

Teisalt on ka EPSO konkursside reglement rangelt paigas ning uute ametnike värbamisel hoiavad silma peal ka euroametnike ametiühingud, ütles Jäärats. Lisaks – kui ka tahetaks alaesindatud riikide kodanikke rohkem värvata – hakkaks selle vastu protestima riigid, mille kodanikke on EL-i süsteemis rohkem. Kokkuvõttes tähendab see kõik, et senist süsteemi kardinaalselt muuta ei saa.

Samas on EPSO siiski probleemi teadvustanud ja alustanud liikmesriikidega arutelusid sel teemal, ütles Jäärats.

Alaesindatud riikide soodustamiseks saab kasutada pehmeid meetmeid nagu parem teavitust või kindlatele riikidele suunatud konkursid või ka väiksema esindatusega riikide kodanike, kes on juba suurema konkursi edukalt läbinud, soodustamine lõppvoorus.

Eesti on püüdnud eestlastest kandideerijaid aidata, pakkunud neile näiteks intervjuu simulatsioone, aga samas tunnistas Jäärats, et kuna inimestel ei ole kohustust oma kandideerimisest riigile teada anda, ei ole ka riigil kõigi kandideerijate kohta infot. "Ma kutsun neid, kes kandideerivad, üles kindlasti endast märku andma, sest meil igasugune info nende kandidaatide kohta puudub – kui kandidaadid ise ei anna endast märku, siis me ka ei tea, et keegi kandideerib, tegemist ei ole ju Eesti riigi korraldatud konkursiga," ütles ta.

Rohkem on Eesti püüdnud toetada neid eestlasi, kes on kandideerinud EL-i süsteemis kõrgematele kohtadele, märkis Jäärats.

Erinevus rikastab

Küsimusele, miks üldse on riigid huvitatud oma kodanike asumisest Euroopa Liidu ametitesse, kui nad ei tohiks seal esindada mitte oma riiki, vaid üldisi Euroopa huve, vastas Jäärats, et EL-i institutsioonidel suurt mõju arvestades on loomulik, et riigid tahavad nii arengutega EL-i kursis olla kui ka nendes kaasa rääkida.

"Loomulikult me tahame esiteks teada, mida Euroopas tehakse ja loomulikult tahame siis ka kaasa rääkida neis asjades. Ja me ei tea kedagi teist maailmas, kes meie asju nõnda hästi võiks teada nagu kaasmaalane," rääkis Jäärats.

Tema sõnul lihtsustab see, kui mõne protsessi juures Euroopa Liidus on ka mõni eestlane, Eesti riigiametnike jaoks oluliselt Eesti vaadete kohaleviimist. "Selles mõttes on see ka nagu efektiivsuse küsimus," tõdes Jäärats.

Samas tunnistas ta, et see ei ole garanteeritud, et eestlased euroametites ilmtingimata Eesti asja ajaksid.

"Aga see ei ole ainult Eesti huvides, see on ka institutsiooni enda huvides, et sul oleksid kaetud Euroopa avaliku teenistuse mõttes erinevad vaatenurgad – sama probleemi vaatavad eestlased ja hispaanlased väga erineval viisil –, et sul oleks ikkagi mitmekesine organisatsioon, kus oleks võimalikult palju teadmisi ja vaateid," lisas Jäärats.

Rikaste riikide jaoks on euroametnike palgad madalad

Politico kirjutas eelmisel nädalal, et Põhjamaad on mures, kuna nende kodanikud ei ole huvitatud Euroopa Liidu ametnikeks minemisest. Sarnaselt Eestiga on ka nende kodanike esindatus kõrgematel ametikohtadel küllalt hea, aga uusi noori ametnikke tuleb vähe peale.

Üks selle põhjus on euroametnike palgad, mis on küll vaesemate riikide kodanike jaoks ahvatlevad, kuid Soome, Rootsi või Taani inimeste jaoks seda ei ole. Kui 5000-eurone algaja ametniku palk võib Rumeenia või Kreeka inimesele, kus aastapalk on 13 000 – 15 000 euro kandis, olla ahvatlev, siis 46 000-eurose keskmise aastapalgaga Rootsi või 63 000-eurose aastapalgaga Taani kodanike jaoks see nii ahvatlev ei paista.

Lisaks on põhjamaalaste jaoks ebasobiv ka euroametnike värbamise protsess, mis kestab väga kaua ning seetõttu võib soosida suurema tööpuudusega lõunapoolseid liikmesriike.

"Soomlased ei ole harjunud ootama taotlejate nimekirjas aasta või poolteist enne, kui sind tööle kutsutakse," kommenteeris konsultatsiooniettevõtte KPMG ekspert Henrik Pekkala Politicole.

Sama tunnistas ka Jäärats, kes tõdes, et nii pikk värbamisprotsess võib inimestele heidutav tunduda. "Ootenimekirjad on niivõrd pikad, et inimese elu on ammu edasi läinud, enne kui jõuad selle konkursi lõpuni teha. Ühest küljest on need hästi objektiivsed, hästi põhjendatud, aga teisest on see ilmatu pikk [protsess] ja siis veel ka see, et kui sind sind ka välja valitakse, siis sa ei saa kohe tööle, vaid ootenimekirja ja töö on midagi, mida pead veel eraldi ootama."

"See kõik on üsna, kuidas nüüd öelda, kannatuste rada," tõdes ta.

Eesti on siiski oma esindatust EL-i struktuurides tugevdanud ajutiste ametnike, riiklike ekspertide ning praktikantide lähetamisega Brüsselisse, lisas Jäärats

"Eestil on praegu väljas üle 20 riikliku eksperdi. Me oleme tahtnud seda suurendada, sest see on küllalt efektiivne viis inimestel ka neid võrgustikke ehitada ja poliitikat kujundada. Aga see ei ole otseselt olnud seotud sellega, et me tahaksime siit kasvatada Euroopa Liidu institutsioonide ametnikke, vaid me tahame osaleda mingil teemal poliitika kujundamises – on ta näiteks Ukraina või on ta näiteks digitaalne identiteet või ravimipoliitika või midagi muud. Me teeme neid valikuid alati selle järgi, mis valdkonnas Eesti tahab aktiivne olla ja mis valdkonnas tulemusi saavutada," rääkis ta.