Kas teate, mis on ühist San Francisco ja Viljandi liiklusel? Esiteks on San Francisco muidugi tuntud oma maaliliste, kuid järskude tänavate poolest, millel põnevusfilmides muljetavaldavaid hüppeid sooritatakse. Viljandis asub aga Eesti kõige järsem, kohati 18-kraadise kaldega Kõrgemäe tänav, mida mööda sõidetakse igal aastal mootorratastega võidu üles ja veidi kaootilisemalt tünni, tugitooli, portfelli või muu eriskummalise riistapuuga alla.

Aga üks asi on veel. Mõlemas linnas on viimastel aastatel arendatud ja katsetatud juhita autosid. Viljandis tegeleb sellega kodumaine robotkullereid arendav Clevon, San Franciscos aga õige mitu maailma tipptegijat. Neist kaks, Google'ile kuuluv Waymo ja General Motorsi Cruise said umbes kuu aja eest loa juhita autodega täismahus taksoteenust pakkuma hakata.

Suureks edulooks möödunud kuud pidada ei saa, eriti Cruise'i jaoks. Küll on juhita autod vedelasse tsementi kinni jäänud, küll tekitanud liiklusummikuid või sattunud isegi avariisse. Sarnaseid juhtumeid tuli ette ka eelnenud prooviperioodi jooksul ning võimud lubasid Waymo ja Cruise'i piiranguteta tänavale alles kirglike vaidluste järel.

San Francisco on mitmel põhjusel kõige ilmekam, kuid sugugi mitte ainus näide uuest rollist, millesse tehnoloogia võidukäik on viimastel aastatel nii omavalitsusi kui ka riike pannud. Neist on saanud omamoodi riskikapitalistid, kes peavad otsustama, kas, kui palju ja mil moel nad tegevusvabadust andes uude tehnoloogiasse ja majandusvaldkondadesse investeerivad. Nagu investeerimise kuldreegel ette näeb, on siingi riski ja tulude suurus otseselt seotud.

Kui olla esimeste seas, võib see tuua kaasa palju segadust ja isegi inimohvreid, nagu ameeriklaste kogemus juhita autodega näitab. Samal ajal ei ole võimalik ilma tehnoloogiat päris elus järele proovimata seda arendada ning kuigi praegu ei oska rooli lubatud robotid ettenägematute olukordadega kuigi hästi toime tulla, puuduvad neil inimeste vead: nad ei ole kunagi purjus ega väsinud, nad ei vihasta ees sõitva auto juhi peale ja suudavad näha korraga 360 kraadi enda ümber.

Ideaalis võiksid arvutid olla palju paremad autojuhid kui meie, kuid selleks peab keegi riskima ja nad oma tänavatele harjutama lubama.

Tasuks võivad eesrindlikumad paigad saada edumeelse teenuse, kõrgepalgalisi töökohti ning korraliku lisa maksulaekumistesse. Teisalt pole julge hundi rind sugugi alati rasvane, vaid vahel hoopis haavleid täis.

Uute tehnoloogiate läbimurdega kaasneb tihti ka näites töökohtade kadu, mis võib, aga ei pruugi olla ajutine. Ja mõnikord võib katsetamisest hoolimata jõuda järeldusele, et innovaatilistest lahendustest on rohkem kahju kui tolku.

Meenutagem või Pariisi tänavust otsust visata renditavad elektritõuksid piltlikult öeldes Seine'i, sest nende põhjustatud korralagedus käis paljudele linlastele sedavõrd närvidele. Paljud teised linnad on suutnud uue liiklusvahendiga paremini kohaneda ja need igati edukalt kasutusele võtta. Ka Viljandis on renditõukside lastehaigustest üle saadud ja Clevoni juhita autod, millel operaatorid distantsilt siiski silma peal hoiavad, pole linnas teadaolevalt põhjustanud ühtegi õnnetust ega ummikut.

Viljandit ootab seoses Clevoniga praegu hoopis teistsugune investeerimisotsus. Nimelt tuleb linnal selgusele jõuda, kas pikendada mõne aasta eest uue tehase rajamiseks Cleveronile antud hoonestusõigust, mis vahepeal on liikunud tütarfirma Clevoni kätte, kuniks madalseisu sattunud start-up investori leiab ja tehase ehitusega algust teeb.

Iseenesest pole hoonestusõiguse pikendamises midagi tavatut, kuid enamasti on see Viljandis müüdud enampakkumisega. Cleveron seevastu sai hoonestusõiguse erandlikult otsustuskorras ning nüüd seisabki volikogu küsimuse ees, kui palju peaks innovatsiooniveduri heaks reegleid painutama, kui palju erandeid tegema ja kui palju vastu tulema. 

Autotehas, eriti tulevikutehnoloogiat pakkuv, on igale väikelinnale kullaauk. Kui korra veel Ameerikamaale põigata ja meenutada, kuidas sealsed suurlinnad Amazoni peakontori nimel hiigelkorporatsioonile megapakkumisi tegid, ei ole põhjust ühe hoonestusõiguse erandi turumajandusega kokku kõlamise pärast ka üleliia higistada.

Ent Clevoni renomee pole siiski Amazoni oma. Pärast väikeinvestorite pettumuseks börsilt lahkumist isegi mitte aastataguse Clevoni oma. Ja firma ähvardus, et kui talle laienemiseks maad ei jäeta, peab ta Viljandis kompsud üldse kokku pakkima, võib ju olla igati argumenteeritud, kuid tekitab sama moodi vastuseisu nagu igasugune surveavaldus. Seda enam, et seda kaarti mängivad Eesti ettevõtjad viimasel ajal välja tüütavalt tihti.

Viljandi volikogul tuleb Clevoni hoonestusõigust pikendades teha õigupoolest üsna turvaline investeering. Kui Clevon ei suuda pinnale jääda ja lepingut täita, langeb maatükk linnale tagasi. Ainus oht on, et teised ettevõtjad tunnevad ennast natuke ebavõrdselt kohelduna.

Sarnaseid valikukohti, kus kaalul juba palju rohkem, tuleb nii omavalitsustel kui ka riikidel ja nende liitudel ette üha enam ja enam. Kas me tahame ja julgeme olla millegi esirinnas, vajab alati põhjalikku kaalumist. Eelkõige peaksime aga rõõmustama, kui meil on võimalus midagi sellist üldse kaaluda, sest palju hullem on lohiseda nende otsuste järel, mida keegi teine kusagil teeb.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.