Valgevene ajaloo kohta meil eriti raamatuid liikvel ei ole. Ei ole neid kuigivõrd ka soomlastel, kuid tänavu ilmus üks: "Valgevene. Maha vaikitud ajalugu" ("Valko-Venäjä. Vaiettu Historia") , mille autor on Toni Stenström. Selle ajaloo ilmumine ise on märkimisväärne sündmus, kuna ukrainlaste kõrval on valgevenelastele vaid puhuti tähelepanu jagunud. Autor soovib aga näidata, et valgevenelastel on oma tuhandeaastane ajalugu, mis on põimunud Euroopa üldise arengulooga.

Võimud ja valitsejad on ikka püüdnud riigi ajalugu oma näo järgi muljuda ja erand ei ole ka Aleksandr Lukašenko. Ta on vaigistanud rahvusliku ajaloo uurijaid ja kuulutanud isegi valgevene keele rääkijad opositsiooni toetajaiks.

Naabritelgi on olnud kalduvus näha Valgevene ajalugu pigem endi ajaloo osana. Venelaste arvates on nii valgevenelased kui ka ukrainlased endiselt väikevenelased, kelle ajalooline saatus on sulanduda suurvene rahvastikku.

Poolakatel on omakorda kiiks sellega, et nad loevad Valgevenet endiseks kolooniaks, mille muutmine poolalikuks ja katoliiklikuks jäi pooleli vaid Venemaa tõttu. Leedulastel on aga raske seedida tõika, et keskaegse Liettua elanikkonna enamus rääkis tegelikult vana valgevene keelt. Poola-Leedu ühisriigi aegsetel kaartidel on Valgevene valdavalt see ala, mida nüüd Liettuaks kutsutakse.

Valgevene nimi on mõnede uurijate kohaselt pärit keskajast, kui Ida-Euroopa alade slaavlased ja turgi rahvad kirjeldasid ilmakaari värvidega. Veneetsia kaartidel on põhjas olevad alad Ruthenia Alba ehk Valge Russ. Valgevene ja Ukraina piirist lõuna poole ulatuv tasandik on Russia Rubra ehk Punane Russ. Ja nende vahele jääb Russia Nigra ehk Must Russ.

Selgitusi on teisigi, näiteks mongolitest vabaks jäämine või ristiusk, mis levis algul vaid osas Russist. Kuni heledate juuste ja riietuseni välja. Keskaegsetes ürikutes olla Valgevene alad harilikult Leedu suurvürstiriigi ala, mille elanikud rääkisid russi või ruteeni keelt. Selle murrete jagunemist valgevene, ukraina ja vene keeleks tollal ei eristatud.

Kaugele minevikku vaadates näib, et aastail 100 kuni 300 hakkas neile aladele saabuma slaavlasi, kes segunesid balti hõimudega. Esimene tuntum riigihakatis oli 9. sajandil Polotski vürstiriik, mille elanikkonda kutsuti krivitšiteks, nende kõrval nüüdis-Läti aladel elasid zemgallid ja läänes leedulased ehk samogiidid, auktštaidid ja jatvingid.

Kui vürst Vladimir võttis omaks ristiusu, oli tema nimi veel Valdemar. Ja teistelgi slaavi nimedel oli skandinaavia algupära: Helge ehk Oleg ja Aleh; Helga ehk Olga ja Ingvar ehk Igor või Ihor. Valgevenes on ka arvukalt Skandinaavia päritolu leide.

Kui ristiusk 1054 jagunes ida ja lääne haruks, hakkas tekkima ka usuline ja poliitiline eraldusjoon, mis kulges umbes praegusel Poola ja Valgevene piiril. Ja kui Leedu suurvürstiriik hakkas 1230. aastatel moodustuma, oli see ametliku nime järgi Leedu, Russi ja Samogiidi riik.

Mongolite saabumisel aitas vürst Mindaugase edu sõjaväljal nende liikumise peatada ja Valgevene jäi nende alt vabaks. Järgmine suurem tähis oli Grünwaldi lahing sakslaste vastu aastal 1410, mis võimaldas Poola ja Leedu tõusu. Suurvürst Vytautas kuulutas end Kiievi Russi alade kogujaks juba sada aastat enne Ivan Groznõid Moskoovia vürsti rollis. 16. sajandi algul toimus kuulus Orša lahing, milles leedulaste vähemus lõi poolakas Radziwilli juhtimisel tagasi ülekaaluka moskoviitide väe. Tollase ratsaväe lippude punased ja valged triibud pannud aluse valgevenelaste rahvuslipule.

16. sajand sai tuntuks ka valgevene renessansina, tõlgiti Piibel, asutati Vilniuses esimene trükikoda ja üllitati mitmeid trükiseid. Ja seda varem, kui trükioskus hakkas levima praegusel Venemaa alal. Tollal tekkinud Leedu-Poola ühenduse keskne ala paiknes just Valgevenes. Ametlikud keeled olid poola ja valgevene. Rahvuste mõistet veel ei olnud, kuid valgevene, ukraina ja poola keel olid juba eristatavad nii kõnes kui ka kirjas.

Jätan vahele kasakate sõjad ja siirdun Põhjasõja-järgsesse aega, kui Poola-Leedu ala jäi Vene võimu alla. Ukraina ja Valgevene aladele hakati Moskoovias üha rohkem viitama kui Malorossijale. Esimese Poola jagamisega jäid Valgevene alad Moskooviale. Ja muide, Poola ja Leedu võtsid esimestena Euroopas kasutusele põhiseaduse.

Edasi, 18. sajandi lõpul tungisid Vene väed Vilniuse ja Minski kaudu Lääne-Valgevenesse ja panid toime Poola teise jagamise. Leedu Suurvürstiriigi asemel asutati Venemaa Loodepiirkond. Viini kongressi järel jäi Valgevene ala endiselt Vene tsaaririigi alla, kuigi haritlaste keeleks oli valdavalt poola keel.

Järgnes katoliku ja luteri kirikute sulgemine Valgevene aladel, keelati nimetuste Litva ja Belorussija kasutamine. Aleksander III ajal algas räige venestamiskampaania, ainsad koolid olid venekeelsed. Paljud valgevenelased lugesid end aga leedumaalasteks ehk litviinideks või kohalikeks ehk tutejšõ.

Brest-Litovski rahulepingu järel asutati Minskis Valgevene Rahvavabariik ja üllitati iseseisvusdeklaratsioon. Võeti pruukimisele punavalge lipp, valgevene keel kuulutati riigikeeleks ja hakati valmistuma ladina tähestikule üleminekuks.

Tallinnas tekkis tollal isegi valgevenelaste diasporaa ühendus ja Soomest saabus ka esimene Valgevene konsul. Paraku moodustati Ida-Valgevenes bolševistlik Valgevene NSV. Algas uus venestamispoliitika ja stalinlike repressioonide tulemusel mõisteti üle 80 000 valgevenelase surma või vangilaagrisse.

Nõukogude valgevenelased osalesid Talvesõjas Soome vastu ja Stalinil olnud kavas kasutada heledajuukselisi valgevenelasi võiduparaadil Helsingis, serveerides neid punasoomlastena. Ka ilmasõja järel veeti hulgaliselt valgevenelasi Karjalasse, mistõttu sealset vabariiki hakati rahvasuus kutsuma Karelo-Minskaja Respublika ehk Karjala-Minski Vabariik.

Ja edasi läks nagu läks ja see lugu on juba rohkem teada, kuid praeguseks on tähtis see, et paljude valgevenelaste jaoks on taas tekkinud oma ajalugu, mis omakorda on oma identiteedi aluseks.