Riisalo: me veel ei tea, palju nulleelarvega raha säästetakse
Valitsus seadis sihi leida nulleelarve projekti toel 150 miljoni euro jagu kärpekohti. Projekti eest vastutava ettevõtlusminister Tiit Riisalo sõnul lõpptulemust veel ennustada ei saa, kuid majandusministeeriumis on töö juba käimas – muuhulgas ei makstaks tulevikus eraldi töötuskindlustushüvitist ja töötutoetust.
Olge hea, kirjeldage lühidalt ühe ministeeriumi näitel ära, kuidas nulleelarve protsess algab, kuidas ta käib ja kuidas ta lõpule jõuab.
Eesti riiki juhitakse suhteliselt süsteemselt ja meil on terve hulk nii-öelda kavasid või plaane, mille järgi seda teha. Meie suured eesmärgid on sätestatud dokumendis nimega Eesti 2030. Seal on kirjas, millist riiki me endale pikemas perspektiivis ehitada tahame.
Ja sealt edasi tulevad valdkondlikud arengukavad ja konkreetsed programmid, kuhu pannakse kirja see, mis siis reaalselt toimub, ehk milliseid teenuseid riik osutab. Ja see on sisend riigieelarvesse.
Kui tuua mõni näide, et kuidas tulemuspõhist eelarvet tehakse, siis meil on siseturvalisuse arengukava, kus me seame eesmärgi, millisele inimeste rahulolu astmele see peab vastama. Kui see sihtmärk on paigas, vaadatakse, mida siis selleks tegema peab. Seal on kaks suurt valdkonda, ehk päästmine maismaalt ja veekogudelt.
Kui me nüüd lähme siis sinna detailsemalt sisse, siis on sätestatud eesmärk, et päästmise maismaalt peab toimuma keskmiselt 10 minutiga. Ja praegu on saavutatud tase tegelikult parem ehk seitse ja pool minutit. Merealadel peab olema suuteline reageerida kahe tunniga, reageeritakse tunniga.
Nendesamade lõikude kaupa saame me tegevuspõhises eelarves tegelikult päris hea ülevaate, millise eesmärgi täitmiseks ning kuhu me raha kulutame ja mis on see reaalne mõõdik. Aga kahjuks me ei ole kogu riigiga sellises ideaalmaailmas. See süsteem tervikuna ei ole tervikuna rakendunud.
Nulleelarve või riigirevisjoni või tegelikult riigireformi eesmärk on, et lähemegi nende eelkirjeldatud teenuste kaupa ja vaatame, mida me teeme ja kas see on vajalik. Kui on vajalik, kas ei ole dubleerimisi. Ja kui dubleerimised on likvideeritud, siis vaatame, et kas mõnda teenust tuleks osutada teistmoodi.
Me tahame juba sellel aastal teha majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis selle protsessi läbi. Ja selle projektiga on liitunud ka sotsiaalministeerium ja rahandusministeerium ning nende ministeeriumite eelarve on kokku 10 miljardit, mis on üle 50 protsendi Eesti riigieelarvest.
Me tahame jõuda kõigis nendes kolmes ministeeriumis kevadsuveks sellisesse seisu, et meil on see pilt ees teenuste kaupa, kus on kokkuhoiukohad ja siis me saame seda juba järgmises riigieelarve protsessis arvestada.
Kas ei ole seda riski, et me tahame leida kokkuhoiukohti aga avastame hoopis, et tulemused ei lähe sihtidega kokku ning eesmärkide täitmiseks läheb tarvis hoopis lisaraha?
Jah, aus vastus on see, et loomulikult on ka kõik see võimalik. See selgub töö käigus. Aga tegelikult jookseb see süsteem tervikuks. Me oleme mõnda aega rääkinud personaalse riigi loomisest. Projekti raames me tegelikult saame paika ka plaani, kuidas osutada teenuseid edaspidi efektiivsemalt, nii et nad jõuaks inimestele lihtsamini.
Selleks läheks tegelikult vähem ka avaliku sektori tööjõukulu ja muud seonduvad. Mina isiklikult ei arva, et jõuame mastaapsete kärbeteni, kui natukenegi pikemas perspektiivis vaadata.
Oluline on see, et kui vaadata suurt pilti, siis praegusel hetkel kulub Eesti riigi nii-öelda käigushoidmiseks umbes 40 protsenti meie sisemajanduse kogutoodangust. Me Leeduga oleme selles tagantpoolt esimesel ja teisel kohal. Sellest ma julgen teha järelduse, et tegelikult see, mis me oleme nende 40 protsendi eest saanud, on päris hea riik.
Aga me näeme kogu aeg, et me tahame rohkem ja see on ka loomulik. Ja teiselt poolt me saame aru, et liiga palju rohkem kulutada ka võimalik ei ole. Järelikult ainuke võimalus ongi see, et kui me tahame, et see teenus areneb, siis me üritame hoida sama kulutaset tehes neid asju paremini.
Ma näen siin väikest paradoksi. Te räägite, et riigieelarve revisjon peaks käima läbi tegevuspõhise eelarve põhimõtte. Ehk me seame sihid, vaatame, mis tegevusi on meil nende täitmiseks tarvis ja siis saame teada, palju see kõik maksab. Aga samal ajal on meile riigieelarve strateegiasse kirjutatud puhtalt raamatupidamisliku eelarve eesmärk. Ehk kuskilt tuleb leida täpselt 150 miljonit eurot kärpekohti.
Jah, ma pean tunnistama, et ma isiklikult sellist lähenemist ei poolda. Aga kollektiivsel arutelul leiti, et meil on tegelikult vaja ka eesmärki. Seame siis selle eesmärgi, aga see sisuline number tegelikult selgub protsessi käigus, mis ei ole lihtne.
On ka juba jutuks olnud, et seda on üritatud, aga sellega pole kunagi tegelikult lõpuni mindud. Mina isiklikult annan kindlasti oma panuse ja majandus- ja kommunikatsiooniministeerium tahab siin olla esirinnas.
Me oleme ühe sellise projekti juba välja pakkunud. See on töötuskindlustuse ja töötutoetuste süsteemi sisuline ümbertegemine. Meil on tekkinud aja jooksul kaks erinevat süsteemi. Seal dubleeritakse, selle administreerimine on keeruline ja see ei ole ka kuluefektiivne. Kahjuks on ka inimesi, kes tegelikult kasutavad süsteemi ära.
Aga süsteemi eesmärk on tegelikult anda nendele inimestele, kes tööjõuturul osalevad, tuge siis, kui neil see vajalik on ja aidata neid nii kiiresti kui võimalik tööjõuturule tagasi. Soome süsteem, mis on olnud heldem, on tegelikult tekitanud neile olukorra, et on inimesed, kes pole tööjõuturule tagasi tulnud. Meil esialgu seda probleemi ei ole, aga me juba näeme seda kerkimas. Just täna töötukassas me neid küsimusi arutasime.
See oleks üks konkreetne struktuurne reform, kus me saaks asjaajamist teha sujuvamaks, inimeste jaoks personaalsemaks, lõigata välja dubleerivad osad ja saada reaalselt kümneid miljoneid eurosid kokkuhoidu.
Et ei oleks enam eraldi töötuskindlustust, mille osamaksed me maksame ja töötutoetust?
Just.
Millal see reform pärale jõuab?
Töö dokumentidega juba käib. Loomulikult tuleb see läbi rääkida ka sotsiaalpartneritega. Töötukassa kaudu on nad tegelikult nende plaanidega kursis ja olemuslikult selle heaks kiitnud, aga et see on suhteliselt komplitseeritud ja päris palju raha sisaldab süsteem, et siis hakkame oma poliitiliste partnerite ja sotsiaalpartneritega arutama, mis see optimaalne lahendus on.
Loomulikult peaks see protsess läbima riigikogu ja meil on tegelikult kaks varianti, et kas jõustada ta 25. aasta algusest või järgmise aasta poole pealt. Aga see puudutab paljusid inimesi, siis me pigem võtame järgmise aasta.
Mitmed poliitikud räägivad sellest, et erinevad toetused võiks muutuda vajaduspõhisteks. Näiteks, et kõik vanemad ei vaja senisel määral peretoetusi. Aga vajaduspõhised toetused eeldavad IT-arendusi. Senisele praktikale vaadates pidanuks poliitikaotsused sündima eile, selleks, et nende asjadega 2025. aasta alguseks joone peale saada. Ehk arendused sotsiaalkindlustusametis on just nii kallid ja töömahukad. Kas sellised personaalse riigi muutused jõuavad ikka 2025. aastaks valmis?
Ega kõik kindlasti ei jõua, on aus vastus. See oli nendel eelarveläbirääkimistel minu põhisõnum, et Eesti digiriigi baasinfrastruktuur vajab täiendavat tuge. Meil on seal olnud krooniline alarahastatus teatud lõikudes. See kõik nõuab täiendavat ressurssi, kaasaegsemaid tehnoloogiaid.
Ma pean oma rõõmuks tunnistama, et loomulikult me ei saanud nii-öelda maksimumprogrammi aga saime ligemale 25 miljoni euro ulatuses täiendavat tuge selleks, et baasinfrastruktuuri, sealhulgas küberturvalisust edasi arendada.
Aga revisjoni tehes ongi võimalus nendele keerulistele küsimustele fakti ja teadmispõhiselt otsa vaadata ja otsustada, kus me jõuame, kus ei jõua, palju see maksab ja milline võiks ajakava olla.
Muide, kui suure IT lisataotlusega te valitsuse ette läksite?
Meil oli neli erinevat varianti. Üks oli ideaalmaailm milles oli kogu baastaristu ja küberturvalisuse osa. Kokku liidetud täiendav vajadus oleks sel juhul orienteeruvalt 60 miljonit eurot.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium tegi kõige tublima tulemuse suvises kärpeülesandes. Suutsite leida ligi seitsme miljoni euro jagu kärpekohti. Millest see pakett koosnes?
Üks selline koht on rahvusvahelised organisatsioonid, mille liikmed me oleme. Et kuidas on mõistlikum ja otstarbekam seal liikmemakse tasuda. See puudutab päris mitmesse miljonisse ulatuvat summat ning näiteks Euroopa Kosmoseagentuuri ja CERN-i, kus me liikmed oleme. Me saame oma ettevõtete ja kõrgkoolidega seal osaleda päris olulistes kõrgtehnoloogilist tööstust edendavates projektides.
Vaatasime sisse ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusse ja leidsime sealt mõned toetused, millel ei ole sellist nõudlust olnud. Ning majandus ja kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas on ka Eesti Varude Keskus. Ka seal tehti põhjalik revisjon ja leiti, et et 2,5 miljoni ulatuses võime vahendeid riigieelarvesse tagasi kanda.
Ja siis vaatasime ka oma sideteenuseid ja kuidas optimaalsemalt asju teha ja näiteks RIKS-i turvalise side projektist oli võimalik umbes poole miljoni ulatuses nelja aasta perspektiivis neid kärpeid teha.
Kas ma saan õigesti aru, et varem oli kolm miljonit eurot mõeldud teadus- ja arendustegevusele ning teised kolm miljonit liikmemaksudeks. Aga nüüd makstakse liikmemaks ära ja kirjutatakse, et see on teadus- ja arendustegevuse osa?
Jah. Muidu ma oleks pidanud selle liikmemaksu tasumiseks taotlema täiendavalt riigieelarvest vahendeid.
Aga siis jääb ju kolme miljoni euro jagu teadus- ja arendustegevust vähemaks?
Ta ei jää selles mõttes vähemaks, et see CERN-i ja ESA liikmemaksu tasumine on märkimisväärne osa meie teadus-arendustegevusest. Nii et see on mõistlik ja kõigi seotud osapoolte poolt heaks kiidetud lähenemine.
Toimetaja: Barbara Oja