Käimas on eelarveteemade kõrghooaeg ja arvamusi selle kohta, mida ning kuidas teha, ringleb rohkem ja veel. Suurim tähelepanu on mõistagi tulude ja kulude vahekorral ning valikutel, mis aitaks defitsiidist lahti saada (või seda kasvõi vähendada, mida nõuab ka seadus).

Alustan sellest, et majanduskasv ei ravi kroonilist eelarvepuudujääki. Majanduskasvu soodustav majandus- ja eelarvepoliitika on kindlasti, mille poole praegustes oludes püüelda. Teisalt aga ei tähenda majandusmootori kiiremad tuurid, et kaoks seniste otsustega põliseks disainitud rahapuudus riigi kaukas, selleks on vaja eraldiseisvaid otsuseid.

Kiirem majanduskasv toob riigikassasse küll rohkem maksutulu, aga samal ajal tähendab see ka suuremaid kulusid, hea kasvuhoo korral on vältimatu, et avaliku sektori palgakulud ei saa erasektori omast pikalt maha jääda, riigi tellitavate tööde hind on parema majanduskonjunktuuri tõttu kõrgem, indekseeritavatest kuludest rääkimata ning kaitsekulud on SKP suhtes suisa proportsioonina paika pandud.

Lisaks tuleb muidugi arvestada üha suureneva survega vananemisega seotud tervise- ja sotsiaalkulude tõstmiseks ning nähtavaks tulevikuks ei kao oht idast ehk tarvidus panustada varasemast enam kaitsele, tehes selleks loomulikult suuremaid kulutusi.

Ajakirjanduses kajastatud arvamus, et eelarvedistsipliini taastamise asemel – selleks, et kehtivatele reeglitele vastata – võiks hoopis reegleid lõdvendada, on pehmelt öeldes kehv stsenaarium. Mitte pretsedent, sest sama sisuga nõksu vähem kui kümme aastat tagasi juba kasutati. Rahandusministeeriumi viimase prognoosi järgi käriseks eelarvepoliitikas midagi otsustavat ette võtmata puudujääk 2027. aastaks umbes 4,5 protsendini SKP-st.

Intressikulud, mis seni olid märkamatult väiksed, hakkavad õige pea iga-aastaselt neelama sama palju eurosid, kui kulub pääste ja sisekaitse ülalpidamisele. Ja loetud aastate pärast veelgi enam, jättes muudele kuludele järjest väiksema osa jooksvast maksutulust. Mida kaugemale tulevikku otsustavate sammude tegemine lükatakse, seda valulikum saab eelarve korda tegemine olema.

Poliitikute huvides peaks olema selle sõnumi selgitamine oma valijatele, sest tasakaalu taastamise tööriistad ei ole kindlasti valijaskonna hulgas populaarsed. Aga ühiskonna tasandil peaks tekkima arusaam ja mõistmine, et teisiti on tulevikus veelgi hullem.

Eelarvet ei ole realistlik ega peakski korda tegema ühe aastaga, see kahjustaks ka erasektorit. Selget plaani, kuidas järgmistel aastatel korras riigirahanduse suunas liigutakse, on siiski hädasti vaja. Ja sellele pühendumist. Kindlasti mitte aga mängureeglite lõdvendamist, mis on üsna kindlalt samm kreekastumise suunas.