Viimase nädala kõige kuumem sisepoliitiline teema on olnud kindlasti riigieelarve kujunemine. Ühiskonnaõpetuse õpetajana pean loomulikult oluliseks riigieelarve tasakaalu. Avalikus ruumis on peetud arutelu, kas haridusvaldkond vajab lisarahastamist. Kaalumisel oli õpetajate töötasude külmutamine.

Peaminister Kaja Kallas ja rahandusminister Mart Võrklaev esinesid selles küsimuses ajakirjanduses üsna jõuliste sõnumitega. Kuna õpetajate töötasu siiski tõuseb, on õigustatud küsimus, kas õpetajad on põhjustanud riigieelarves puudujäägi.

Täiskoormusel töötava Eesti õpetaja alampalk on 2023. aastal 1749 eurot, töötasu netopalgana on 1400 eurot. Töönädala ametlik pikkus on 35 astronoomilist tundi. Septembris 2023 on tööpäevi 21, oktoobris 22. Keskmine töötasu astronoomilise tunni eest on netopalgana 9 eurot ja 30 senti.

Täitmata õppekohad õpetajakoolituse erialadel näitavad, et inimestel, kes on võimelised magistritasemel haridust omandama, ei ole reeglina valmisolekut sellise töötasu eest end tööturul rakendada.

Uuringud näitavad, et õpetajate töönädala pikkus on 35 kokkulepitud tunnist oluliselt pikem. Kust need ületunnid tulevad? Õpetajate ületunnid jagunevad kaheks. Üks osa on tasu eest tehtud lisatöö, näiteks õpetaja annab ainetunde nädalas rohkem, on klassijuhataja, täidab koolijuhiga kokkuleppel mingit ülesannet, mille eest makstakse lisatasu.

Eesti õigusruum näeb ette, et ületunnitöö tasustatakse tasulise vaba ajaga või 1,5-kordse töötasuga. Eesti õpetajate puhul seda ei rakendata. Kasutatakse JOKK-skeemi ehk ületunnitöö paigutatakse formaalselt 35 astronoomilise nädalatunni sisse. Kui valitseb õpetajate põud ning puuduolevate õpetajate töö teevad allesjäänud õpetajad, siis on see riigile majanduslikult soodne olukord. Seega toetavad õpetajad, kes teevad sellisel viisil ületunnitööd, eelarve liikumist tasakaalu poole. Moraalselt ja ka õiguslikult on see jõhker lähenemine: tõsta ühes valdkonnas töötavad inimesed õigusruumist välja.

Aastaid on õpetajad sel teemal vaikinud ja põhjuseks oli soov üles ehitada iseseisvat Eesti riiki ning oma kooli patrioodiks olemine. Õpilastesse panustamist nähakse head tulevikku loova väärtusena. Samuti on valitsenud lootus, et avalik võim rakendab sellist lähenemist lühiajaliselt, et riigivõim lõpuks märkab seda panust, on tänulik. Nüüdseks on õpetajate selline kohtlemine muutunud riigi jaoks normaalsuseks.

Miks õpetajad tasulisi ületunde teevad? Sest see võimaldab üldse õpetajana tööd teha – ühel ametikohal töötamine annab teenistuseks magistriharidust omavale spetsialistile töötasuks 1400 eurot. Osa ületunde on sellesse valdkonda n-ö sisse kirjutatud. Näiteks täiskohaga töötav õpetaja on lisaks klassijuhataja.

Reeglina makstakse klassijuhatajale lisatasu. Näiteks: kui klassijuhataja töö eest saadav tasu on 150 eurot brutopalgas, siis teeb see netopalgana 94 eurot. Kui õpetaja on klassijuhataja klassile, kus on 24 õpilast, siis saab ta palgapäeval oma pangakontole 3 eurot ja 91 senti ühes kuus õpilase kohta, kui õpilasi on klassis 38, siis on töötasu ühe õpilase kohta ühes kuus 2 eurot ja 47 senti.

Eks iga lapsevanem saab ise otsustada, kas tema lapse klassijuhataja on ikka selle 2 eurot ja 47 senti tema lapse toetamise eest ühes kuus ära teeninud. Kuna see tasu on sedavõrd nörritav, siis kingin igal aastal oma klassi õpilastele klassijuhataja tasu eest jõuluks raamatud.

Kas kujutate ette olukorda, et mõni täiskohaga ainetunde andev õpetaja ei võta endale kohustust olla klassijuhataja? Et koolijuht võtab palgale 1800-eurose brutopalgaga klassijuhataja, kes on klassijuhataja 12 klassikomplektile (150 eurot klassi kohta) ning kui ühes klassis on 38 õpilast, oleks too inimene klassijuhataja 456 õpilasele?

Teine oluline põhjus on asjaolu, et õpetajate põud sunnib teisi ületunnitööle. Rõhutan, et sellele ei järgne tasulist vaba aega või 1,5-kordset tasu. Läbiv printsiip on see, et õpetaja tehtav ületunnitöö on riigile soodne.

Väga oluline põhjus ületunnitööks on see, et riigi ootustele vastavat ja kvaliteetset õpetajatööd ei ole võimalik teha riigi poolt ette nähtud ajaraamide sees. Läbi aastate on oluliselt kasvanud ootuste nimekiri, mida õpetaja peab tegema: arenguvestluste läbiviimine, kujundav hindamine, kaasava hariduse rakendamine, personaliseeritud õpiradade toetamine, õppekavade pidev arendustöö, õppematerjalide väljatöötamine, panustamine hoolekogu töösse jne.

Riigijuhtidel oleks ühel hetkel aus tõdeda, et kui eelarve ikkagi ei võimalda adekvaatset töötasu maksta ning valdkonnas järelkasv sisuliselt puudub, siis tuleb esitatud ootustest teatud osas loobuda. Ma arvan, et kogu Eesti õpetajaskond oleks kohe valmis loobuma kaasava hariduse rakendamisest, kui ressursse selleks ei ole.

2020. aastal ja 2021. aastal kaardistasid Eesti õpetajad terviseametile lähikontaktseid ning töötasid välja distantsõppele sobilikke e-õppematerjale. See oli igapäevane ületunnitöö, mille eest ei makstud töötasu siis ega ka järgnevatel aastatel. 2022. aasta alustasime tööd Ukraina sõjapõgenikest lastega. Meie õpetajaskond on end korduvalt mobiliseerinud ühiskonna väljakutsete ees ning teinud väga suures koguses tasustamata tööd.

Suure tahtmisel korral võivad rahandusministeeriumi ametnikud õpetajatele maksmata töötasu välja arvutada ja siis oleks avalikus debatis võimalik selgelt näidata, kuidas õpetajad on aidanud eelarvet tasakaalu viia. Oli väga soe tunne lugeda, et sotsiaalministeeriumi asekantsler saab ligi 40 000 lahkumishüvitist. Nii saab ta lahkumisel Covid-19 ja Ukraina kriisi lahendamise lisatasu 16 300 eurot ning selle aasta tulemusliku töö eest 9700 eurot. Lisaks makstakse välja saamata jäänud puhkusepäevade tasu ca 8600 eurot ja ületunnitasu ca 5200 eurot. Vähemalt on kusagil alustatud inimeste panuse väärtustamisega.