Eile rääkisid nii Eesti kui Soome poliitikud, et veealust taristut peaks hoolsamini valvama või kaitsma. Ja kaitseminister Hanno Pevkur lisas, et selle eest peaks vastutama süsteemihaldur Elering. Sama arutelu käis tegelikult juba kevadel. Kas te olete tänaseks jõudnud välja mõelda, kuidas veealust taristut senisest paremini valvata või kaitsta?

Veealuse taristu kaitsmise küsimus on tegelikult olnud päevakorras juba sellest hetkest, kui rohkem kui poolteist aastat tagasi sündmused Ukrainas pihta hakkasid. Küsimus ei ole mitte ainult veealuse taristu, vaid kogu taristu kaitses.

Kui sõda pihta hakkas, tegime me täpsustatud riskihinnangud. Veealuste taristukomponentide osas näitavad need, et seal kehtib täpselt sama printsiip nagu ülejäänud energiasüsteemis. Ehk ühe elemendi avariiga otsest varustuskindluse ohtu ei kaasne. Meie jaoks on probleem see, kui neid asju kuhjub palju.

Ehk siis riskihinnang näitas, et juhusliku sündmuse korral on tänane kaitstud tase täiesti okei. Seda pole vaja parandada. Kui on koordineeritud rünne, sihilik taristu kahjustamine, siis see sama analüüs näitas ka seda, missugused meetmed me saame kasutusele võtta, et tuvastada, kui mingi selline asi on toimumas. Aga seda ära hoida, kui ilmselgelt keegi väga tahab kahjustada taristut, ei ole võimalik. Ja see kehtib põhimõtteliselt nii merealuse taristu kohta kui kõikide objektide kohta, mis on maa peal.

Meil on küll olemas plaan, mida me teeme selleks, et paremini näha ja kuulda. Me lihtsalt oleme tihendanud enda läbisõite, millega tuvastame, kas taristu juures on mingisugused anomaaliad tekkinud. Aga püsivat valvesüsteemi me sinna juurde ei ole pannud. Ja me ei ole pannud ka sellist süsteemi, mis kuidagi füüsiliselt kaitseks kellegi liginemise vastu. Sellist, et paneme tara ümber, et keegi ligi ei pääseks.

Kas gaasitoru või kaabli ümber on põhimõtteliselt võimalik tara panna?

Ütleme, meie ei suutnud sellist mõistlikku tehnilist lahendust välja mõelda.

Kaitseminister Hanno Pevkur rääkis juba kevadel ja kordas seda ka teisipäeval, et iseenesest on olemas sellised ettevõtted, kes pakuvad merealuse taristu valvesüsteeme. Näiteks vees hõljuvaid sensoreid, mis jälgivad toru ümber toimuvat ja sensoreid, mis pannakse toru või kaabli külge. Aga ta lisas eile, et sellel kõigel on oma hinnalipik küljes.

Jah, meie hinnangul selle veealuse taristu puhul, mis me ise Eesti ja Soome vahel omame, räägime kümnetest miljonitest ainult selleks, et sinna panna nii-öelda raudvara, ütleme seadmed. Sellega kaasnevad ka püsikulud.

Ja nähes seda hinnalipikut, tekibki küsimus, et mis me selle eest vastu saame. Selle koha peal jäävad meie inimeste suud suhteliselt suletuks ja ei osatagi nimetada, mis me vastu saame. Umbes nii, nagu kui sul on turvafirmaga leping, ja sul on andur, sa saad teada, et su majja keegi tungis sisse, aga tegelikult välja sõita keegi ei suuda, seda teenust ei paku mitte keegi.

Aga kas seda ei saa ka süsteemihaldur tellida? Panna turvafirma patrullima, et kui kuskil andur häiret annab, siis minnakse ja sukeldutakse vaatama. Kas see on veel teised kümned miljonid?

Esiteks teised kümned miljonid. Aga probleem on see, et nagu pühapäevane sündmuski näitas, siis sellist eritehnikat, mis suudaks iga ilmaga liikuda ja kohe reageerida... Me ju räägime sadade kilomeetrite pikkustest distantsidest ja sinna kohale jõudmiseks tähendab ka kohene reageerimine tunde. Kui kõik see näppudel kokku lugeda, siis pahatahtlikku vigastamist ei ole ära hoida ilmselgelt võimalik.

Me saame rääkida küll sellest, et me võib-olla siis tuvastame kiiresti, kus see juhtus ja võidame mõned tunnid või päevad parandamisajas. Aga arvestades, et need parandamise ajad on mõõdetavad pigem kuudes kui päevades, siis see saadav efekt lihtsalt ei pruugi olla hea.

Aga mida teha selle teadmisega, kui poliitikud mingist põlverefleksist ütlevad kohe, et taristut peab hakkama hoogsamalt kaitsma? Kas tuleb anda need arvutused?

Ma arvan, et siin on kaks komponenti. Üks on tõesti need arvutused, kui palju see asi maksab, kui seda teeks infrastruktuuri omanik. Teine on siia juurde, et kas sellel tegelikult liiga palju mõtet on, kui me oleme süsteemi planeerinud niikuinii selliselt, et varustuskindlusele üksikud sündmused ei tohiks mõju omada, kui me olemegi arvestanud sellega, et kas Estlink või Balticconector on mõnda aega tööst väljas, kui meil on mehhanismid selleks, et need võimalikult kiiresti töösse tagasi saada.

Ma arvan, et poliitikutega tulebki dialoogi korras lihtsalt läbi rääkida, et kas see on see lahendus, mis tegelikult annab meile tulemuse.

Räägime natukene, mismoodi need trassid seal merepõhjas lebavad ja kas andurid kaitsevad selle vastu, et möödasõitvalt laevalt visatakse ankur paarsada meetrit varem vette ja ankur tõmbab gaasitrassi katki. Kas see ankruvariant on iseenesest võimalik?

Kindlasti, muidugi. Ankruga on tekitatud enamiku kaablite ja gaasitorude rikked maailmas. Ilmselt kuskil on olnud ka pahatahtlikkust, aga enamasti keegi on lihtsalt kogemata trassi ära rikkunud. Hea näide on Soome ja Rootsi vahelisest kaablist 7–8 aastat tagasi, kui Fenno-Skani kaabli peale natukene hädas olnud laev viskas kogemata ankru. Kolleegid parandasid ka seda viis või kuus kuud. Et paratamatus.

Olete näinud neid pilte Eesti-Soome torust?

Ei, isiklikult ei ole näinud veel.

Kirjeldustes kõlas, otsekui oleks toru ühele poole sikutatud. Kas see kõlab ankru moodi või on see juba liigne spekuleerimine?

Kui ma mereväe ülema sõnu õigesti mäletan, siis ta tõi paralleeli vist inimesega, kes on jalgupidi kastmisvooliku taha jäänud. Ma kujutan ette, et see, mis suudab tonnide raskust jämedat kolakat piki merepõhja vedada, ei saanud olla lihtsalt inimene. Ja ankur suudab seda kohe kindlasti teha.

Võib-olla läheme jälle spekuleerimise teed. Aga soomlased ütlesid, et nende seismoloogid tundsid väikest värinat sel ööl, kui torus rõhk langes. Ma jäin mõtlema selle peale, et gaasitoru on ju surve all. Kui gaas sellest välja paiskus, kas see võib värina tekitada?

Ma huvi pärast enne saatesse tulekut guugeldasin, mida Vikipeedia ütleb sõna "plahvatus" kohta. Plahvatus tegelikult tähendabki ju seda, et miski laieneb kiiresti, ekspansiivselt. See ei tähenda, et seal kuidagi leeki või mingit lõhkeainet oleks olnud.

Ka seda, kui tavaline balloon lööb korgi maha, võib nimetada plahvatuseks. Ilmselgelt, kui seal torus oli surve üle kolmekümne atmosfääri ja ümbritsev merealune rõhk oli kuskil kuue atmosfääri juures, siis rõhkude vahe on nii suur, et see gaas, mis torus oli, laieneb väga kiiresti ja tekitab selgelt lööklaine.

Te ütlesite, et Eesti varustuskindluse mõttes on mõistlikum kulu see, kui ühendusi duubeldada või kolmekordistada. Kas Eesti-Läti gaasiühendust saab niimoodi ära lõhkuda, et see mitu kuud ei tööta?

Eesti-Läti ühenduse toru on ilusasti maa all. Loomulikult seda trassi on 300–400 kilomeetrit ja kui keegi spetsiaalselt peaks tahtma seda vigastada, siis küll see võimalus leitaks. Aga  maismaatrassi on ka tüki maad lihtsam parandada. Me räägime siin ikkagi päevadest, mitte kuudest. Ja kui meil enda gaasi tarbimine on suhteliselt mõõdukas, siis selles terveks jäänud gaasisüsteemi osas on mõnda aega veel jääkrõhku. Ehk see isegi ei tähenda kohe gaasitarbijatele katkestust. Kui me vigastuse päeva või kahe jooksul suudame likvideerida, siis võib-olla gaasitarbijad ei tunnekski seda. Kui rikke likvideerimine võtab kolm-neli päeva, siis võib-olla tuleb gaasitarbimist piirata.

Lõputult võib asju juhtuda, kuni selleni, et Klaipeda terminal enam ei tööta või et Inčukalnsi gaasihoidlas juhtub midagi varustuskindluse mõttes kohutavat. Siis meil on Paldiskis haalamiskai. Kelle ülesanne sellisel juhul on meile haalamiskai juurde ujuvterminal tuua? Kas see on Eesti Varude Keskus, Elering või kliimaministeerium?

Mulle teadaolevalt selget kokkulepet olemas ei ole. Natukene sõltub see ka sellest, mis olukord see ikkagi on, mida me üritame gaasiterminali siiatoomisega lahendada. Vähemalt minu arusaam on, et terminali enda leidmine maailmaturult võtab aega. Me räägime kuudepikkusest ülesandest. Kui nüüd järsku ühe päeva jooksul kõik süsteemid tõmmatakse maha, siis on selge, et ega keegi jõua seda niikuinii tuua.

Selle varustuskindluse tagamine Paldiski kaudu võiks minu arvates olla ikkagi toimiv lahendus ainult siis, kui meil on pikemaajaline varustuskindluse hinnang, milles me näeme ette, et järgmine talv või kahe aasta pärast tundub tulevat probleeme. Ja selles olukorras tuleb siis ka otsustada, kes selle lahenduse siia kohale organiseerib.

Ehk kui on variant, et homme või selleks talveks on vaja terminali, siis pigem ei saa?

Ei ole realistlik.

Kui kellegi ankrukonks või kuri käsi tõmbab katki Eestit ja Soomet ühendavad Estlinki merekaablid, missuguses olukorras siis Eesti elektrisüsteem on? Kas tarbija tunneb seda?

Eesti elektrisüsteem on ühendatud tugevamini Läti ja Leedu süsteemiga ja me vaatame seda olukorda regionaalses kontekstis. Ehk kas Baltikumi turul on piisavalt elektritootmist selleks, kui Baltikumi mõne teise süsteemi osaga ühendavad ühendused tööst väljas on.

Meil on kaks merekaablit Eesti ja Soome vahel ja kolmas kaabel on Leedu ja Rootsi vahel. Me oleme hinnanud, et kui nendest kolmest kaks tükki on avariiliselt väljas, siis enamikus situatsioonides probleeme ei teki. Eeldus on loomulikult see, et elektrijaamadel ei ole samal ajal suuremahulisi hooldusi. Ja et need elektrijaamad, kes on lubanud, et nad mingisuguse koguse võimsust garanteerivad – ma siin viitan Eesti Energiale tema omaniku ootusele tuhat megavatti – et kui see on ilusasti saadaval, siis ei tohiks mastaapseid probleeme tekkida.

Küll lühiajalised probleemid võivad tekkida, et kui mingil nädalal mõni elektrijaam korraks on hoolduses, siis on piiramise vajadus.

Seoses gaasitoru katkemise ja Estlinkidega tekkis siin-seal arutelu, et me peaksime senisest kiiremini suurendama kohapealset strateegilist elektritootmise varu. Näiteks ehitama gaasijaama.  Elering on selle strateegilise varu eest vastutav ja praegu on meil need tuhat megavatti olemas. Kas nüüd on meil kuidagi teistsugune ohuhinnang, mis sunnib kiiremini lisavaru hankima?

See meetod, mille järgi hinnatakse, kas tegelikult strateegilist varu on vaja tekitada või mitte, on üpris täpselt reglementeeritud, kuna see on tegevus, mis nõuab riigiabi luba. Meil on teatud metoodika, mida jälgides me tuvastame, kas meil on varustuskindluse probleem või mitte. Ja see aruanne sündmusepõhist ärevust arvesse ei võta.

Selles hinnangus tegelikult tänase seisuga muutusi pole ja see hinnang põhineb ikkagi eeldusel, et kuni 2026. aasta lõpuni on meil olemas vähemalt 1000 megavatti Narva elektrijaamades läbi omaniku ootuse. Ja seesama analüüs näitab, et kui 2027. aastal peaks tehtama otsus omaniku poolt, et neid jaamu pole enam mõistlik töös hoida, siis selleks ajaks me peame sihtima mehhanismi, mis suudaks piisavalt õigeaegselt tekitada oksjoni täiendava reservvõimsuse tekitamiseks.

Praegu on 2023. aasta lõpp. Ega see oksjoni valikuhetk peab ikkagi päris varsti tulema.

Kui me saame ettevalmistused tehtud ehk meil on näidatud riigiabi loa kaudu Euroopa Komisjonile, et see tegevus võib olla vajalik, kui me kirjeldame ära tingimused, mis olukorras me seda kasutame, siis kui see olukord tekib, on oksjoni läbiviimine põhimõtteliselt aasta-kahe küsimus.

Oksjon ise ei võta rohkem kui mõned kuud. Lihtsalt jaama omanikud peavad suutma ette valmistada enda seadmed. Me eeldame, et uusi jaamu ju selle põhjal suure tõenäosusega ei ehitata. Pigem see toimib ikkagi nii-öelda abimehhanismina kinnipandavate elektrijaamade vastu.

Loomulikult see oksjon korraldatakse avalikult, et kui tuleb mõni uus pakkuja, siis ta suudab ka osaleda seal. Aga aasta või kaks etteteadmist võiks olla piisav selleks, et selle oksjoni korraldamiseks pakkuja leida.