Kui Läänemere põhjas kulgev Nord Streami gaasitoru mullu septembris plahvatas, siis tundus see sündmus olevat meie jaoks küllaltki kauge. Kui aastapäevad hiljem Eestit ja Soomet ühendav gaasitoru Balticconnector ja internetikaabel lõhuti, siis sai tegelikkus vägagi selgeks. Meil puudub võime kaitsta merealust energiataristut, mis teeb Eesti energiajulgeoleku äärmiselt haavatavaks.

Kui Eesti varustuskindlus pole tagatud, siis võib juhtuda nii, et kõikjal tuled ei põle ja toad on külmad, nii lihtne see ongi. Mõnikord on sarnase olukorra lühiajaliselt põhjustanud tormituul, aga force majeure'i tõttu pole seni õnneks midagi juhtunud.

Oleme harjunud sellega, et pistikust tuleb piisavas koguses kvaliteetset elektrit. Varustuskindlus on tagatud siis, kui on võimalik katta tarbimisvajadus aastaringselt igal ajahetkel. Selleks kasutatakse nii Eestis toodetud kui ka imporditud elektrit.

Sama kehtib gaasi kohta. Lisaks mainitud Balticconnectori gaasitorule ühendab Eestit Soomega ka kaks elektrikaablit, Estlink 1 ja Estlink 2. Nende kaudu liigub elekter enamasti põhjanaabrite poolt siia suunas, vastupidi vähem.

Praegu on Eesti ja teiste Balti riikide energiasüsteem sisuliselt osa Venemaa elektrisüsteemist. Lahtiühendamine Venemaa küljest ehk desünkroniseerimine ja sellejärgne liitumine Mandri-Euroopa ja vastava sagedusalaga on plaanitud toimuma 2025. aasta alguses. See on tõehetk, kui varustuskindlus peab uutes oludes toimima laitmatult.

Eesti senised energiavaldkonna investeeringud ja arendused on muu hulgas lähtunud ka sellest lähiperspektiivist. Seejuures ei ole arvestatud praeguste merealuste ühenduste katkemisega, vaid hoopis Estlink 3 elektrikaabli lisandumisega tulevikus. Samuti on Eesti koostöös Lätiga ette valmistamas meretuulepargi rajamist.

Viimaste uudiste valguses on selge, et seadmed, mis asuvad Eestimaa pinnal, tagavad meie energiasüsteemi Venemaast lahti ühendamisel parema varustuskindluse kui need, mis asuvad teisel pool lahte või meres. Iga maismaal asuv energiatootmisega seotud seade suudab energiajulgeolekusse paremini panustada ja seda on meil lihtsam kontrollida ning vajadusel ka kaitsta.

Merre ehitades on riskid suuremad. Balticconnectori parandamine võtaks esialgsetel hinnangutel aega viis kuud. Selleks ajaks on aga mööda saanud talv, mil seda gaasi kütteks kõige rohkem vaja oleks. Seetõttu tuleks otsustajatel praeguses olukorras ilmselt uuesti kaaluda, kuidas edasi minna nii merealuse taristu kui ka seniste meretuuleparkide plaaniga.

Arvestades riiklike rohe-eesmärkidega ja taastuvenergiale üleminekuga tuleks meretuult kahtlemata ära kasutada. Küsimus on, millal seda teha, mis on selle hinnaks ja millised oleks alternatiivid.

Varustuskindluse tagamine suurenenud riskidega ajal, mil riigieelarvest on puudu 400 miljonit eurot, on keeruline ülesanne. Puudujäägi katmiseks on siiski olemas kokkuhoiuvõimalusi. Näiteks Eesti ja Läti võrguühenduse tugevdamiseks on kaabli vedamine maismaal odavam kui selle merre paigaldamine. Tuulikute, päikeseparkide ja akuparkide rajamiseks on samuti maismaal piisavalt võimalusi ja need tehnoloogiad on konkurentsivõimelised.

Desünkroniseerimise eelõhtul tuleks energiajulgeoleku tagamiseks lähtuda tehnoloogianeutraalsuse põhimõttest, et soodustada sobivate seadmete kasutamist. Eesti suudab oma huvide ja varustuskindluse eest paremini seista maismaal kui merevees.