Vastupealetungi käigus õnnestus Ukraina vägedel kõige rohkem edeneda Robotõne suunal. Kuid Vene vägede põhilisest kaitseliinist ehk Surovikini liinist läbimurdmisest on veel vara rääkida.

"Kõik küsivad, miks meie vastupealetung edeneb nii aeglaselt. Probleem ei ole mitte ainult maastiku eripäras. Kui rääkida sellest, et vastupealetung on aeglane, on vaja aru saada, et selle pooleteise aasta jooksul, mil sõda on kestnud, on venelastel olnud piisavalt aega, et ehitada korralikud kaitseliinid ja need mineerida. Iga edenetud meeter tuleb raske töö hinnaga," rääkis Ukraina sõjaväelane kutsungiga Hallipäine.

"Kui toimus Hersoni vabastamine ja pärast tulised lahingud Bahmuti eest, siis oli meie vägede põhijõud sinna koondatud. Siin positsioonidel me ainult heidutasime neid. Aega selleks, et kõik korralikult mineerida, oli neil piisavalt. Me küll edeneme, aga nad mineerivad järjest uusi ja uusi alasid," ütles Ukraina sõjaväelane, keda kutsutakse Kotkaks.

Peale kaitseliinide ja miinide raskendab ukrainlaste vastupealetungi ka venelaste ülekaal elavjõus, tehnikas ja laskemoonas.

"Esimesed juhitavad lennukipommid hakkasid tabama Orihhivit, Novodanilovkat, Robotõnet ja üldse kõiki meie positsioone. Nad ei hoia moona üldse kokku. Neil võib kompanii- või isegi rühmaülem tellida omale õhuväe toetuse. Kui nad näevad, et me hakkame ründama, kutsuvad nad kohe omale kopterid ja lennukid appi. Nii iga päev. Saate ju aru, mida õhuvägi võib jalaväega teha," rääkis Ukraina sõjaväelane hüüdnimega Poltava.

Ukrainlastel napib nii mürske, miine kui ka rakette.

"20-30 mürsku kulub ühe kindlustatud positsiooni hävitamiseks. Kui tegemist on lageda maaga, piisab viiest-kuuest mürsust," sõnas Ukraina sõjaväelane kutsungiga Doonau.

Ukrainlased lasevad ühe raketi vastase jalaväe pihta. Venelased võivad aga vastata terve paketiga ehk 40 Grad raketiga.

"Neil on rohkem ressursse, rohkem moona. Nad võivad seda endale lubada. Kui meil oleks sama palju moona kui neil, siis me laseksime ka 20, 40, 50 kaupa. Sellised võimalused meil puuduvad, nii et peame piirduma sellega, mis meil on," rääkis Ukraina sõjaväelane hüüdnimega Jääger.

Jääger ja tema relvavennad lasevad Vene vägede positsioonide pihta Avdijivka ümbruses. See on praegu kõige kuumem koht Donbassis, millest on saamas järgmine Bahmut.

"Me töötasime neli päeva järjest ja iga päev hakkasid venelased juba varahommikul ründama. Meil ei ole nii palju ressursse, et välja vahetada neid poisse, kes praegu seal sõdivad. Aga poisid on oma võimaluste piires hästi vastu pidanud ja pole midagi ära andnud," sõnas Jääger.

Ukraina tanki- ja suurtükiväelased soovivad, et neil oleks rohkem kaasaegset lääne tehnikat.

"Ma arvan, et meil on piisavalt kogemust töötamaks Leopardi peal, aga eelistaks ikkagi omandada Abramsiga sõdimise oskust. Oleks hea, kui meil seda lääne tehnikat palju rohkem oleks," ütles Ukraina sõjaväelane kutsungiga Säde.

"Mul on palju sõpru ja relvavendi teistes brigaadides, kus juba on lääne tehnikat. Põhiliselt suurtükid. Need on täpsemad ja sihtmärgi tabamiseks kulub vähem moona," ütles Ukraina sõjaväelane "Uusrikas".

"Vastupealetungi käigus oleme aru saanud, et meil on liiga vähe moona. Me suudame ainult hoida oma alasid, aga ikkagi edeneme samm-sammult," sõnas Jääger.

Ukrainat ootab ees juba teine sõjatalv. Peale sõdurite kannatavad kõige rohkem rindeäärsetesse linnadesse jäänud inimesed. Orihhivis elaval Veral pole küll aknaid, aga tal on soe tekk.

"Elasin eelmise talve üle, ei külmunud oma suleteki all ära. Vahepeal viskasin isegi maha, kuna palav oli. Nii et ei külmu ka seekord ära. Mulle meeldibki pigem jahedus, palavust ei salli," rääkis ta.

Viimati, kui ERR-i võttegrupp käis Donetski oblastis asuvas Lõmanis, said nad tuttavaks esimese sõjatalve üle elanud Nataliaga. Praegu tal külas käies said nad teada, et olukord on linnas natuke paremaks läinud.

"Aknad pandi uuesti ette, elekter tuli tagasi. Tänu vabatahtlikele on meil nüüd soe ja mõnus," ütles Natalia.

Eramajas elaval Serhiil nii hästi ei lähe, aga ka tema ei kavatse lahkuda.

"Aga kuhu mul minna on? Ma sündisin siin, kogu elu olen siin elanud, kõik mu sugulased on maetud sinna kalmistule. Kuhu ma lähen? Kellel mind vaja on?" rääkis ta.

Kaevikutes leidub samuti palju optimiste.

"Ütlen teile ausalt – ma ei ole väsinud. See on mul juba teine talv siin. Pole viga. Hoiame üksteisel moraali üleval," ütles Ukraina sõjaväelane Serhii.