Vladimir Sazonov: punamonumendid on Venemaa mõjutusrelv

Pole sugugi arusaadav, miks peame avalikku ruumi alles jätma agressiivse imperialistliku Nõukogude Liidu pärandi. Punamonumentidel pole mingit kunstilist või muud väärtust, tegu on robustsete ja monumentaalsete betooni valatud propagandistlike konstruktsioonidega, kirjutab Vladimir Sazonov.
Nõukogude mälestusmärkide üle on meie ühiskonnas alates 2022. aastast, kui Venemaa alustas suurt sõda Ukraina vastu, toimunud aktiivne ja terav arutelu. See Nõukogude pärand on omamoodi ajapomm, mis tiksub ja tiksub.
Mälestusmärgid on Venemaa infosurve hoob ehk hübriidsõja vahend, mis asub füüsiliselt meie maal. Lähiajaloost on teada palju näiteid, kuidas Venemaa on kasutanud Nõukogude pärandit, sh mälestusmärke, informatsioonilise mõjutusvahendina (ähvardused, šantaaž, manipuleerimine identiteetidega, ajaloolise mälu ärakasutamine ja moonutamine).
Seetõttu olekski õige lahendus kõikide Nõukogude monumentide ja sümbolite kiire eemaldamine meie avalikust ruumist.
Miks ma nii arvan? Infosõja ja Vene hübriidsõja uurijana tahaksin juhtida tähelepanu mitmele lähiminevikus toimunud asjaolule. Tuletagem meelde 2007. aasta aprilli sündmusi, kui Kreml püüdis ära kasutada ühte taolist okupatsioonisümbolit, Tallinna pronkssõdurit, tuntud ka kui Aljoša. Toona kasutati seda destabiliseeriva vahendina ning eesmärk oli tekitada kahju Eesti vabariigile, selle julgeolekule ja stabiilsusele.
Venemaa kasutas üpris laia hübriidrünnakute arsenali alates infokampaaniatest ja küberrünnakutest kuni Kremli-meelsete jõudude rakendamiseni tänavarahutustel Tallinnas. Eesti 2007. aasta aprillis toimunud pronksiöö sündmuste ajal edastasid Venemaa riiklikud telekanalid, ajalehed ja portaalid massiliselt desinformatsiooni, mh suunati seda suuresti Eesti riigi ja ühiskonna vastu, kasutades inforünnakuteks propagandasõnumeid ja lausa valeuudiseid. Pronksiöö rahutusi aitasid korraldada venemeelsed aktivistid, kelle "isandad" asusid Moskvas.
Meenutagem aastate 2013–2014 sündmusi Ukrainas, mis said tuntuks kui Euromaidan. See meeleavalduste laine algas Kiievis 2013. aasta novembris, kui hakati eemaldama Lenini kujusid. Kui Eestis võeti mälestusmärgid Leninile maha 1991. aastal, siis Ukrainas algas see protsess palju hiljem, alles siis, kui Ukraina rahvas hakkas protestima Kremli marioneti Viktor Janukovõtši valitsuse vastu (üheks peamiseks põhjuseks oli see, et Ukraina valitsus eesotsas president Janukovõtšiga peatas toona ettevalmistused assotsiatsioonilepingu ning vabakaubanduslepingu allakirjutamiseks Euroopa Liiduga ja samm oli astutud muidugi Kremli huvides).
8. detsembril 2013 eemaldas rahvahulk Kiievis Bessarabskaja väljakult Nõukogude diktaatori ja massimõrvari Lenini kuju. Sellest algas spontaanne Leninite mahavõtmine üle terve Ukraina (tuntud mõiste all "leninopad"). Tegevus vihastas omakorda väga Moskvat ja Kremli-meelseid jõude, mis nimetasid seda ajaloolise mälu hävitamiseks.
2014. aastal ründas Venemaa Ukrainat, annekteeris Krimmi ja tekitas Ida-Ukrainas terroristlikud kvaasiriiklikud moodustised DNR-i ja LNR-i. Kaheksa aastat hiljem, 2022. aastal ründas Venemaa Ukrainat juba täieulatuslikult ja alustas suure sõja.
2022. aasta sündmuste valguses hakkas Ukrainas rahvas maha võtma mitte ainult alles jäänud Nõukogude mälestusmärke, vaid ka Puškini kujusid (enamik neid püstitati nõukogude ajal), millest olid saanud omamoodi venestamise ja imperialismi sümboli. Nn Puškini instituudid tegelevad tegelikkuses "Vene maailma" ideoloogia propageerimisega.
2020. aasta detsembris võeti Odessas maha Katariina II kuju. Katariina II on peetud Odessa rajajaks. Väidetavalt asutati Odessa Katariina II käsul 1794. aastal Vene impeeriumi sõjasadamana, kuid see on vägagi vaieldav, sest tegelikkuses oli linn seal olemas juba palju varem.
Nimi Odessa esineb juba antiikautorite tekstides (nt Lucius Flavius Arrianuse kirjutistes 2. sajandist), hiljem aga on seal asunud tatarlaste linn Hacıbey, mida on allikates mainitud vähemalt alates 14. sajandist. Asula või linn oli keskajal tatarlaste, leedukate, osmanite valduses ega kuulunud mitte kunagi Moskooviale. 1789. aastal vallutasid selle Vene väed, kuid ärgem unustagem, et just Katarina II annekteeris Krimmi (1783), just tema initsieeris ja osales Poola riigi hävitamises (kokku oli kolm Poola jagamist ja 1795. aastal lõppes Poola toonane riiklus lõplikult).
Meenutagem samuti seda, kuidas Venemaa on kasutanud Nõukogude sümboolikat ja mälestusmärke Ukraina vastu aastaid oma hübriidsõjas ja millega see kõik kulmineerus – Venemaa algatatud laastava sõjaga Ukraina vastu ja julma genotsiidiga.
Need Nõukogude mälestusmärgid pole mingi kultuuriline pärand ega oma kultuurilist väärtust. Punamonumendid on ideoloogiline ründerelv, "Vene maailma" üks osa, mida Kreml kasutab oma hübriidsetes rünnakutes teiste riikide vastu. Seega on nende ärakoristamine meie avalikust ruumist oluline julgeolekuküsimus, võib-olla isegi elulise tähtsusega.
Rõhutan, et kuna Nõukogude mälestusmärgid ja sümboolika on totalitarismi pärand ja paljuski pärand, mida Eestis hakkas Nõukogude okupatsioonivõim vägivaldselt juurutama pärast Teist maailmasõda, siis on samuti tegu rõhumise ja imperialismi sümbolitega.
Pärast Teist maailmasõda sai Euroopas karistada vaid üks sõja algataja, natsi-Saksamaa kuritegelik režiim ja mõned selle liitlased. Teine kuritegelik režiim, mis koosnes Stalinist ja tema massimõrvarite kambast, mitte ainult ei pääsenud kohtust, vaid sai edasi tegutseda ja nimetada ennast Ida-Euroopa vabastajaks. Ida-Euroopat nad muidugi ei vabastanud, vaid okupeerisid ja allutasid kommunistlikule totalitarismile.
Tegelikkuses olid Hitler ja Stalin need, kes Euroopas sõja valla päästsid, tungides septembris 1939. aastal kallale iseseisvale Poola riigile. Natsiaegne sümboolika ja mälestussambad kadusid pärast 1945. aasta Euroopa avalikust ruumist.
Seega pole sugugi arusaadav, miks peame meie alles jätma agressiivse imperialistliku Nõukogude Liidu (mille õigusjärglaseks ja ka imperialistliku poliitika jätkajaks on Vladimir Putini Venemaa) pärandi. Sellel pole mingit kunstilist või muud väärtust, tegu on robustsete, monumentaalsete betooni valatud propagandistlike konstruktsioonidega, mille koht on ajaloo prügikastis, mitte avalikus kohas.
Jah, muidugi, kuna ajalugu peab mäletama, siis valikuliselt võiks mõned monumendid ju viia muuseumidesse, kuid nende juurde peab kuuluma alati seletus, et tegu on totalitarismi ja imperialismi sümbolitega, mis on toonud kümnetele miljonite inimestele kannatusi, piinamisi ja surma.
Toimetaja: Kaupo Meiel