Pikem lugu Eesti 200 loomisest on eetris sel pühapäeval saates "AK. Nädal".

Kuhu te paigutate enda jaoks Eesti 200 alguspunkti?

Minu jaoks ta mõnes mõttes algas siis, kui ma otsustasin lahkuda poliitikast, kui ma ei kandideerinud enam IRL-i esimeheks. Ma olin oma ametiaja lõpuni, aga see otsus oli mul sisemiselt langenud 2016. aasta lõpus, kui me vahetasime valitsust. Ma olin enne seda ka välja käinud Isamaa 2.0 programmi, mis oli liberaalsem isikuvabadustel ja majandusvabadustel põhinev selline Mart Laari aegne uus tulemine Isamaale, just reformide võtmes. Ma ei saanud sellele toetust. EKRE oli juba tulnud pilti ja ma nägin, kuidas tegelikult erakonna juhtkond või juhtisikud liikusid pigem konservatiivsuse ehk EKRE suunas.

Mitte keegi ei tahtnud mind erakonna esimehe kohalt maha võtta, vaid ma otsustasin, et siin on see piir. Valitsus on käima tõmmatud ja ma lähen ära poliitilisest elust. Ma olin ka kunagi otsustanud, et kui ma saan 40 aastat vanaks, siis ma pean poliitikast ära minema, et ma ei jääks sinna kinni. Kõige hullem on minu arvates see, kui poliitikud jäävad kinni poliitikasse sellepärast, et nad tahavad saada tagasivalituks, ja siis nad unustavad ära, miks nad seal on.

Peale seda lahkumist mul ei olnud mingit plaani ja väga paljud küsisid, mis nüüd edasi saab. Kõik arvasid, et ma hakkan uut erakonda looma ja ma selgitasin, et mul ei ole poliitikasse tagasitulemise plaani.

Ja siis tekkis meil päris mitme inimesega arusaamine, et tuleks panna eelkõige ekspertide poolt nii erasektorist kui ka avalikust sektorist kokku selline reformide paber, mis kirjeldab ära need punktid ühiskonnas, mis vajavad lahendust, mis tõkestavad arengut, ning me panime paika, mida riik saab ära teha. See oli juba tegelikult maailmavaateline lähenemine, et meie arvates riik ei ütle seda, mida inimene või ettevõte peab tegema, vaid riik võtab eest mingid barjäärid, et inimese või ettevõtte potentsiaal avaneks.

Ma arvan, et me tegime kuskil 12-13 sellist ajurünnakut, millest üks viimaseid jõudis ka Eesti Päevalehe vahendusel eetrisse ja õhk oli väga raske juba sellest, et nüüd tehakse uut erakonda. Aga tegelikult me pakkusime seda mõttepaberit päris mitmele Eesti liberaalsemale erakonnale. Ja seda ei võetud tõsiselt. Ühes tänases väga suures võimu teostavas erakonnas öeldi meile nii-öelda mitteametlikult, et kuulge see on küll kõik väga lahe, mida te siia olete kirjutanud, seda kindlasti on väga vaja, aga selle programmiga valimisi ei võideta.

Ja siis juba hakkas see kumu käima, et teha erakond ja lõpuks see tuumik otsustas, et aga lähme valimistele. Ja minu roll oli seal olla abiks oma kogemustega. Sealt tegelikult see alguse sai.

Kui need kohtumised avalikuks said, siis kõigile oli selge, et tegu on Tsahkna algatusega ja Tsahkna tahab teha uut erakonda. Aga tegelikkuses te siis päriselt ei tahtnudki poliitikasse tagasi minna?

Jah, minul ei olnud plaani minna tagasi poliitikasse, kust ma olin just ära tulnud. Minul tekkis tahtmine, kui ma nägin, et on olemas harukordne võimalus, et oma valdkonna eksperdid, tipptegijad ütlevad, et ma tulen, ma rikun oma elu ära sõna otseses mõttes… Sest ega nende inimeste IQ, kui ta oli avalikkuse silmis enne 145, siis sellest hetkest, kui nad teatasid, et hakkavad poliitikaga tegelema, siis avalikkuse silmis langes see kuskile 70-le. See on tegelikult väga raske, sellepärast ei tule oma valdkonna spetsialistid ja ka ettevõtjad poliitikasse väga lihtsalt.

Ma nägin, et potentsiaal on seal olemas ja see oli täpselt sama põhjus, miks mina tulin kunagi poliitikasse Mart Laari kutsel – et midagi muuta. Need inimesed tahtsid muuta. Nii et mina mitte ei hoidnud ennast tagaplaanile, aga ma olingi seal tagaplaanil, andes seda, mis mul on.

Kas see tõukav jõud tollaste ideede genereerimisele tuli ka sellest Isamaas teostamata jäänud plaanist, et see Isamaa 2.0 kandus sinna Eesti 200 ideedesse edasi?

Mina olen olnud poliitikas 2003. aastast peale ja see arusaamine, mida teha, on ju küpsenud ja maailmavaade ei ole kuidagi muutunud. Ehk siis seesama progressiivsus ja reformide vajadus ja ka kogemused, mis tulid eelmisest majanduskriisist nii-öelda kärpekrokodillina – see on mind edasi viinud ja kuidagimoodi kannustanud.

Ma tõesti tundsin Isamaa esimehena, et ma jäin üksi, ma jäin päriselt üksi. Nii maailmavaateliselt üksi kui ka tegelikult selles soovis midagi muuta. Eks see kannustas mind ka edasi ja see on väga paljus ka siia [Eesti 200-sse] kandunud läbi minu, et midagi muuta.

Kuidas see erakonna mõte lendu läks?

Tõukemoment minu jaoks vähemalt oli see, et keegi ei olnud meie ideedest huvitatud olemasolevatest erakondadest. Kuna nii palju oli nähtud vaeva, sadu inimesi osales selle algse programmi kokkupanemisel, siis ma arvan, et sellest energiast, teineteise mõistmisest ja lõpuks ka sellest trotsist, et tegelikult on vaja neid asju teha, sündis minu arvates hullumeelne otsus hakata kuus kuud enne valimisi erakonda looma. Mul on hea meel, et see erakond loodi, et mindi valimistele, aga mõnes mõttes oli see hea, et ei saadud sisse 2019. aasta valimistel, kuna organisatsiooniliselt ja tunnetuslikult see kõik oli liiga toores. Need neli aastat seal vahepeal tõestasid, et see soov oli päriselt olemas, see mõttekaaslaste ring laienes ja suudeti jalg maha panna seekord ikkagi väga tugevalt.

Kriitikud ja skeptikud ütlevad, et Eesti 200 organisatsioon on siiamaani toores.

Need skeptikud ütlesid kõigepealt, et erakonda pole võimalik luua. 500 inimest pole võimalik kokku saada, valimistel pole võimalik osaleda, isegi kautsjoniraha pole võimalik kokku saada. Ütlesid peale [2019. a] valimisi, et nüüd, kui te sisse ei saanud, te lähete kohe laiali. Neid skeptikuid on olnud ka enne neid [2023. a] valimisi, kus öeldi, et me ei pääse üle viie protsendi künnise ja koalitsiooniläbirääkimistel süüakse meid lihtsalt hommikusöögiks.

Kui te nüüd vaatate koalitsioonilepingut, siis abieluvõrdsus, personaalne riik, nulleelarve, kogu e-riigindus, peakorterite maa – kõik need teemad on sees ja kõik räägivad, eelkõige Reformierakonnas, sellest väga tõsiselt.

Ehk siis need skeptikud peavadki olema skeptikud ja meie peame tegudega näitama, et on võimalik.

Aga ikkagi, kas te ise praegu tunnete, et erakond on organisatsioonina veel ebaküps?

Mis on küps? Kas need vanad, staatilised, seisva veega erakonnad, millega me oleme harjunud – kas see on siis küpsus? Mina arvan, et me oleme start-up, me olemegi teistsugune ja me ei tahagi saada selliseks erakonnaks, nagu on kõik need vanad erakonnad.

Ma olen sellega nõus, et meie inimestel ei ole pikaajalist kogemust. Meie nii-öelda elukutselised poliitikud, kes saavad palka riigikogust ja valitsusest, ei ole kunagi olnud ei valitsuses ega riigikogus. See ongi see, mis välja paistab ka meie enda erakonnast, et meil ei ole seda pikaaegset poliitilist kogemust. See on ka võib-olla põhjus, miks nüüd, kui Lauri Hussar teatas oma tagasiastumisest, me pidasime nõu, et kes selle saua nüüd enda kätte võtab, ja kuna me oleme valitsuses keerulises olukorras, meil on Eesti riigis vaja teha väga karmid otsused, siis nende lahendamisel on vaja hetkel eelkõige kogemust ja mind räägiti selles mõttes ära.

Aga te ei nimetanud selles rivis Eesti 200 reitingut, mis on tegelikult valimistega võrreldes ikkagi kivina hukkunud. Kas see ei tekita muret?

Ma lihtsalt mäletan kõiki neid kuut aastat, kus me seal viie, kuue, seitsme protsendi peal kogu aeg olime. Me oleme olnud ka vist kõige populaarsem erakond.

Minu jaoks on olnud küsimus mitte reiting, vaid see, kas erakonnal on võimalus oma programm ellu viia. Täna me peame pühenduma just nimelt nendele sisulistele reformidele, otsustele ja vastutuse kandmisele. Et meie reiting langeb, Reformierakonna reiting langeb ja mõne erakonna reiting on tõusnud enneolematutesse kõrgustesse, see ongi poliitika võlu.

Ma arvan, et Eesti 200 peab reitingu üle hakkama mõtlema rohkem enne kohalikke valimisi, aga eelkõige 3,5 aasta pärast. Siis saavad ka inimesed, kes on meie poolt hääletanud, öelda, kas me oleme ennast õigustanud.

Praegu on ainult kuus kuud möödas sellest, kui valitsus kokku pandi. Suvi on olnud vahel. Alustuseks ainult väga halvad otsused maksutõusudena, mis näiteks absoluutselt meie erakonna toetajatele ei meeldi. Lisaks mõned skandaalid. Üks oli seotud meie erakonnas kandideerinud isikuga, aga tegelikult ka Kaja Kallase lugu, mis puudutab tema abikaasa seotust Venemaa äriga. See lõi meid väga palju, meid löövad kõik skandaalid, sest me oleme see värske, meie suhtes on olnud ootused kõrged ja seda tuleb endale tunnistada.

Eile (üleeile – toim) oli meil veebikoosolek, kus erakonnaliikmed arvukalt osalesid, et arutada, mis on tulevikuplaanid. Mitte ühtegi küsimust ei tulnud reitingu kohta. See on see mentaalsus, mis hetkel on.

Enne kohalikke valimisi on ka Euroopa Parlamendi valimised. Kas te olete arvestanud sellega, et teil ei lähe seal väga hästi?

Me oleme teinud plaani, et me tahame saada kätte sellest seitsmest kohast ühte. Euroopa Parlamendi valimised on erilised valimised Eestis, sest seal ei sõltu tulemus sellest, kui suur on sinu erakonna reiting, vaid kes on sinu kandidaat. Ehk siis väga palju ja suures osas valitakse isikuid. Meil on plaan ja võib-olla Eesti 200 võib ka siin üllatada mingite uute nimedega, nii et vaatame peale eurovalimisi, mitu kohta me saime.

Te siis ikkagi olete arvestanud sellega, et Euroopa Parlamendi valimistel teete arvestatava tulemuse ja ei ole vaja erakonna ees vastust anda, miks nii halvasti läks.

Ma ei anna mingisuguseid lubadusi või ma ei tõsta ootusi väga kõrgele. Ma arvan lihtsalt, et kui me teeme tööd, saame head kandidaadid, siis meil on võimalik saada see üks koht. Kui me ei saa, ei ole see Eesti 200-le midagi saatuslikku. Lihtsalt oleks hea saata ka meie poolt keegi Euroopa Parlamenti, sest minu arvates Euroopa Parlamenti alahinnatakse, seal on väga olulised debatid käimas meie enda tuleviku suhtes.

Üks asi, mis veel mõjutab erakonna kuvandit, on see, kui hästi suudetakse valijale näidata, millega te olete hakkama saanud. Kas ei ole Eesti 200-l praegu veidi see probleem, et teil on eesmärgid pikaajalised ja teil ei ole valijale näidata midagi, mis te ära teete või teinud olete? See omakorda tekitab ka reitingu langust ning ei mõisteta, mis te seal valitsuses teete.

No see ongi poliittehnoloogiline küsimus. Selleks, et näidata, et me tegime näiteks pensionitõusu ära, ei oleks Eesti 200 vaja üldse olnud luua. Neid, kes tahavad neid asju näidata, on meil ju terve poliitiline maastik täis. Küsimus ongi, et me tulime tegema suuri asju ja mitte selle jaoks, et luua 1000-aastane partei, anda inimestele maksumaksja kulul partei tööd või riigikogu tööd, see ei ole meie erakonna eesmärk. Meie erakonna eesmärk ongi tuua neid suuri muutusi.

Nüüd, kui tulla tagasi, et midagi pole ette näidata, siis ilma Eesti 200 ei oleks abieluvõrdsust tulnud ja sellest saavad kõik aru. See on ajalooline otsus. See on väärtusruumi nihutamine. See on ühe väga suure küsimuse lõplik lahendamine. Isamaa ei räägi ammu enam sellest, et abieluvõrdsus tuleb tühistada. EKRE hoiab oma suu kinni. Inimesed saavad rahulikult oma eluga edasi minna. Inimesed saavad abielluda, kui nad soovivad. See on üks suur asi, mis meil on ette näidata.

Kas see, et teist saab erakonnajuht, mõjutab kuidagi ka valitsussuhteid?

Me oleme jõudnud olukorda, kus me peame hakkama valitsuskoalitsioonis langetama neid otsuseid, mida ei ole koalitsioonilepingus kirja pandud. Ehk siis meie eelarve ja majanduse seis on palju-palju halvem, kui kevadel oli näha. Mind võib-olla kutsutakse, jah, selliseks rock'n'rolli meheks, et me peame tegutsema,ja ma ei karda, mul ei ole seda hirmu, kas ma kaotan oma koha või kas ma saan tagasivalituks. Aga ma ei tee seda kõike sellepärast, et elu oleks huvitavam, vaid me lihtsalt peame langetama otsuseid ja mul ei ole siin seda mugavust visata jalg üle põlve ja öelda, et las minna nagu on.

Millal peaminister vahetub?

Peaminister vahetub selles koalitsioonis siis, kui Reformierakond otsustab, et selleks on aeg küps.

Millal see juhtub, mis poliitilised hoovused näitavad?

Kindlasti tasub hästi tõsiselt jälgida Reformierakonna üldkoosolekult. Kaja Kallas on küll ainukene esimehe kandidaat, aga väga tõsine võitlus käib, kes saavad Reformierakonna juhatuse liikmeteks, milline grupeering saab enamuse. Nemad ju määravad järgmise peaministri. See kindlasti juhtub minu arvates enne, kui see neli aastat läbi saab. Sest pinged on läinud väga kõrgeks ja ka Kaja Kallas on öelnud välja, et ta soovib minna hoopis NATO peasekretäriks.

Reegel on tegelikult see, et välise surve all ei murduta tavaliselt ei erakonnas ega koalitsioonis, vaid pigem on küsimus, mis tuleb seestpoolt väljapoole. Ja seda tõesti teavad reformierakondlased hetkel palju paremini kui mina.

Tulles tagasi veel teie isiku juurde, siis mis hetkel ikkagi sündis see otsus, et tuleb poliitikasse naasta?

See otsus tuli peale seda, kui me olime koalitsioonilepingu läbirääkimistel lõpusirgel. Ja ma mäletan hästi seda hetke, kui meie ei olnud kuskil tagasi andnud, mis puudutab just nimelt seda, et riigi rahandusseis on väga halb ja on suurepärane võimalus teha ära põhimõttelisi reforme, nulleelarvet, personaalset riiki, seesama abieluvõrdsus. Ja ühel hetkel see murrang toimus, kus ma nägin, et eelkõige Kaja Kallas sai aru, et see valitsus ei tule niimoodi kokku, kui me lihtsalt jätkame vanamoodi. Seda ma ütlesin ka välja läbirääkimistel, et Eesti 200 siia laua taha ei ole vaja. Kui te tahate vanamoodi edasi minna, siis Isamaa ootab ukse taga ja tulgu asemele, meid ei ole vaja siia lihtsalt selle jaoks, et teha tavalist poliitikat.

Ja kui see otsus tuli, siis see oli hetk, kui ma tundsin, et nüüd läheb asi tõsiseks, nüüd on vaja päriselt hakata neid reforme tegema. Siis me pidasime nõu ja ma langetasin otsuse, et tuleb valitsusse minna. Kahel põhjusel. Üks on see, et mul on kogemus aidata erakonda valitsuses hakkama saada.

Ega Reformierakonnaga ei ole lihtne koos valitsuses olla. Teine põhjus on see isiklik vedru või arusaamine, et me oleme nii palju pingutanud. Ma mäletan, et see oli ka põhjus, miks ma üldse kunagi poliitikasse tulin, kui Mart Laar 2003. aastal kutsus. Me olime 12 aastat nii öelda lahingpaar, et midagi ära teha. Marti kogu aeg nagu kannustas, et ta peab midagi suurt tegema ja ta tegigi. Nüüd on uuesti see võimalus, see on ideaalne kriis selles mõttes, et midagi ära teha.

Aga valitsusse minek oli täiesti ebaratsionaalne otsus.

Miks?

Sest minu elu oli juba erasektoris püsti sätitud. Kaitsetööstus, kõik muu. Aga oma abikaasaga ja sõpradega nõu pidades nad ütlesid mulle, et tuleb poliitikasse tagasi minna. Mul on neli last ja nemad ütlesid mulle ka, et me teame, et kui sa nüüd ei lähe, siis sa oled võib-olla mõne aasta pärast palju kurjem ja halvem inimene.

Mis kõhutunne praegu ütleb, kas ühel hetkel lähematel aastatel tõmbute uuesti poliitikast tagasi?

Ma arvan, et kõik poliitikud võiksid minna poliitikasse selle eesmärgiga, et midagi ära teha ja mitte mõelda selle peale, et see on tema elustiil. Mina olen selle otsuse juba ükskord langetanud ja ma tean, et mina saan ka erasektoris hakkama, mul on see kogemus olemas. Mul ei ole seda hirmu. Ma saan ka väga hästi aru mõnedest inimestest, kes ei olegi elus midagi muud teinud ja nad arvavad, et väljaspool poliitikat elu ei ole. On küll. Ja kui pühendada sellele oma aeg, oma energia, et midagi ellu viia, siis kes seda teab, mis tulevik toob. Aga mul ei ole sellist plaani, et minust nüüd saab elu lõpuni poliitik, ma arvan, elu on väga põnev ja kirev.

Täna lihtsalt on see hetk, kus me saame neid asju teha. See on ka see, kuidas väärtustada ise oma elu ja võib-olla vaadata oma lastele otsa natuke enesekindlamana, et ma vähemalt proovisin midagi ära teha. See on praegu see aeg. Mis edasi saab, ma ei oska öelda.