X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Tõnis Saarts: EKRE ärajäänud triumf

Foto: Siim Lõvi /ERR

Kui Isamaa toetus teeb kiiret tähelendu, siis end justkui kõige õigemaks ja ehtsamaks rahvuskonservatiivseks parteiks pidava EKRE reiting on juba kuid hangunud olekus. Miks nii, küsib Tõnis Saarts Vikerraadio päevakommentaaris.

Soodsamat momenti EKRE jõuliseks esiletõusuks oleks raske välja mõelda: enamus valijaist on pettunud praeguses liberaalses valitsuses, peaministripartei toetus kukub kivina, maksud tõusevad ja majandus kidub. Lisaks tunnevad konservatiivsed valijad, et neile olulised traditsioonilised väärtused on samasooliste abielu seadustamisega sootuks jalge alla tallatud. Miks küll on EKRE lasknud sellises olukorras Isamaal endast peaaegu mööda tuhiseda?

Ma väidan, et seni, kuni EKRE ei suuda õppida Eesti poliitika senistelt juhtparteidelt, milleks praegu on juba paar kümnendit olnud Reformierakond ja 1990. aastatel oli Isamaa, on Helmete erakonnal vähe lootust sellesse tippliigasse kunagi pürgida.

Küsigem lihtsa küsimuse: mis on Reformierakonna teinud nii edukaks? Kui viimane toetuslangus kõrvale jätta on nad ju seni võitnud kõik valimised alates aastast 2007. Ma tooksin esile kolm olulist hooba, mida Reformierakond – ja tegelikult ka Isamaa – on õppinud käsitlema, kuid EKRE seni veel mitte: oskus näida kõige usaldusväärsema parteina Vene-ohu tõrjumisel, oskus paista silma kompetentsena majandusküsimustes ja oskus leida endale alati varmaid liitlasti valitsuste moodustamisel.

Kuna kõik Eesti valimised on vähemalt viimased 20 aastat keerelnud otseselt või kaudselt Vene-ohu ja julgeolekutemaatika ümber, siis Reformierakonna edu saladus peitub selles, et nad on suutnud valijaid veenda, et ainult nemad suudavad Eestit kõige efektiivsemalt Vene karu uusimperiaalsete ambitsioonide vastu kaitsta. Kui Eesti poliitikas kõlab miski igihaljana, siis võiks selle sõnastada nii: partei, mis suudab kõige edukamalt kasutada Venemaa-hirmul põhinevat rahvusluse kaarti, särab Eesti poliitikataevas kõige eredamalt. Hiljutine idavedude skandaal on Reformierakonna usutavusse küll mõra löönud, kuid kindlasti mitte selle hävitanud.

Muide, 1990. aastatel paistis paljudele valijatele kõige kindlama kaitsevallina n-ö endiste tagasituleku ja võimaliku Vene-orientatsiooni vastu hoopis Isamaa. Nagu reitingutabelitest näha, siis pole nemad oma usutavust selles vallas senini minetanud. Seda erinevalt EKRE-st, mille aseesimees Mart Helme on pajatanud sellestki, et partei pole ei Ukraina ega Venemaa poolt, vaid toetab rahu. Pole ju saladus, et EKRE üsna mitmeti tõlgendatavad seisukohad Ukraina ja ukrainlaste aadressil viimases valimiskampaanias võisid neile maksma minna nii mõnegi muidu rahvuskonservatiivselt mõtleva valija hääle.

Eesti poliitikas liidripositsiooni taotlev erakond peab näitama, et lisaks julgeolekuteemadele on ta kodus ka majandusküsimustes. Tõsi, Reformierakonna usutavus on selleski vallas praegu kõikuma löönud, kuid täielikust usalduskrediidi kadumisest on veel vara rääkida.

Isamaa praegune tõus põhineb aga sellel, et tegu on vana erakonna ja üleminekuaja radikaalsete reformide eestvedajaga ning valijal pole ka nende majandusalase kompetentsi osas suuri kahtlusi.

Kas sama saab öelda EKRE kohta? Partei on end seni peaasjalikult profileerinud kultuurisõdade erakonnana, mille jaoks majandusküsimused on pigem teisejärgulised. Siin peitub ilmselt ka viimaste valimiste ebaedu üks põhjusi: mindi rääkima toimetulekust ja majandusest ehk teemadest, milles EKRE-l seni laiema avalikkuse jaoks ekspertsus puudus.

Kas olukord on paranemas? Praegu pole küll kuulda olnud, et EKRE oleks suutnud oma ridadesse värvata tuntud majanduseksperte või ettevõtjaid või üldse võtnud majandusalase kompetentsi kasvatamise oma strateegiliseks eesmärgiks.

Ei Reformierakonnal ega Isamaal pole kunagi olnud probleeme liitlaste leidmisega valitsuskoalitsioonide moodustamisel. Helmete partei seis on aga valimisjärgse ajaga võrreldes selles vallas järjest hapumaks muutunud. Kui varem oli lootus, et Helir-Valdor Seederi juhitud Isamaa ja Jüri Ratase Keskerakond võivad õla alla panna, siis peale juhivahetust mõlemas parteis võib nemadki potentsiaalsete liitlaste nimekirjast maha kriipsutada. Kuidas mõtleb juhtparteiks püüdlev erakond Eestit valitsema hakata, kui ükski teine erakond ei näe neis strateegilist ja ideoloogilist liitlast?

Niisiis, kui EKRE ei suuda lähiaastatel omandada kõige usutavamalt Vene-ohtu trotsiva partei kuvandit, parandada märkimisväärselt oma asjatundlikkust majandusküsimustes ning leida püsivaid liitlasi teiste parteide seas, siis on neil vähe lootust juhtparteiks tõusta. Seda nii järgmisteks valimisteks kui ka edaspidi. Reformierakond on kõik kolm nimetatud tingimust täitnud ja suuresti samal rajal püsib ka Isamaa. Seetõttu ei tohikski tulla üllatusena, et praegu sooritavad peadpööritavat tähelendu Urmas Reinsalu juhitud, aga mitte Helmete juhitud rahvuskonservatiivid.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: