Külli Taro: oskus võimule saada erineb oskusest võimul hakkama saada
Peatselt lõppev poliitika-aasta on taas meelde tuletanud, et oskus võimule saada võib olla hoopis midagi erinevat oskusest võimul hakkama saada, nendib Külli Taro Vikerraadio päevakommentaaris.
Võimule püüdlemisel menu toonud võtted ei pruugi võimul olles enam sama hästi töötada.
Valimiskampaaniates on ennast õigustanud strateegiad, mis rajanevad vastandumisele, lihtsustamisele, kõlavale loosunglikkusele, üksikutele teemadele keskendumisele ja kavaldamisele. Võimule saades vajab demokraatlik valitsemine aga oskust luua koalitsioone ja edendada koostööd, saada hakkama paljude probleemide, eesmärkide ja erinevate huvidega üheaegselt, ühiskondlikku usaldust ja usaldusväärsust ehitada.
Valitsusvastutust kandes mõistetakse, et lihtsaid ja universaalseid lahendusi ei ole. Kui võimule võib aidata machiavellilik manipuleerimine, siis pikaajaline edu demokraatlikus riigijuhtimises sõltub ikka pigem aristotellikest voorustest.
Paljud uurimused näitavad, et võim tõepoolest muudab inimesi. Võimule saades justkui minetatakse mitmed valitsemiseks vajalikud oskused. Psühholoogid räägivad võimu paradoksist. See tähendab, et võim saavutatakse läbi empaatia, koostöö, avatud mõtlemise, suuremeelsuse ja õigluse poole püüdlemise. Ja ometi niipea, kui võim või edu saavutatud, muututakse omakasupüüdlikuks, osavõtmatuks, pealiskaudseks ning selline suhtumine viib allakäiguteele.
Briti ajaloolane lord Acton ütles 19. sajandi lõpus, et võim korrumpeerib ning absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt. Tänapäevased uurimused kinnitavad, et selles kuulsas tsitaadis on vähemalt väike iva sees. Igasugune võimupositsioon, olgu see sotsiaalne, majanduslik või poliitiline jõud, mõjutab inimaju. Mõjutab hormoonide tootmist.
Näiteks California Berkley ülikooli professori Dacher Keltneri ning Stanfordi ülikooli professori Deborah H Gruenfeldi uurimisgrupid on leidnud, et võim paneb inimesi tegutsema impulsiivsemalt nii heas kui ka halvas mõttes. Positiivse poole pealt toetab võimupositsioon inimesi rohkem abstraktselt ja loominguliselt mõtlema. Võib öelda, et võim võimestab. Teisalt ei suudeta võimul olles enam nii hästi mõista teiste inimeste tundeid ja soove. Muututakse silmakirjalikuks, moraalselt volatiilseks, enesekeskseks, kaotatakse empaatia teiste suhtes.
Mitmesugustes psühholoogilistes eksperimentides on näidatud, kuidas võim ja enamuse ülekaal mõjutavad inimeste meeli ja hoiakuid. Näiteks on leitud, et võimu saanud inimesed lähtuvad teisi hinnates tõenäolisemalt stereotüüpidest ja pööravad vähem tähelepanu teiste inimeste huvidele ja vajadustele. Muu hulgas demonstreerivad uuringud, et valitseva vaate esindajad on oma seisukohtade põhjendamisel pealiskaudsemad ega pööra tähelepanu vastaspoole argumentidele. Seevastu vähemus näeb probleeme mitmekesisemalt ja põhistab seisukohti üksikasjalikumalt.
Teadusuuringutes välja toodud seosed ei pruugi alati üks ühele päriselus peegelduda, ent need siiski aitavad elulisi olukordi mõista. Eesti poliitikat vaadeldes on kirjeldatud seaduspärad mulle liigagi tihti meelde tulnud. Mitmed nädalavahetusel peetud kõned ja antud kommentaarid ei ole paraku erandid.
Kui me teadlaste abil teame, kuidas võim kipub inimesi muutma selliselt, et võimu hoida on raske, siis kas leiame uurimistöödest abi ka võimu paradoksiga toimetulemiseks?
Eeskätt rõhutavad teadlased põhimõtet, et võimu hoitakse ja kasvatatakse seda ära andes. See tähendab koostööd, suuremeelsust, avatust ja võimu jagamist, aga ka tänuavalduste ja kiituse andmist. Ma ei tea, miks on paljudel poliitikutel nii keeruline mõista, et poliitiliste vastaste tunnustamine teeb tugevamaks, võimu jagamine partneritega ning avatud ja kaasava valitsemistava viljelemine suurendab võimulolijate mõjujõudu.
Teiseks soovitavad teadlased nii poliitikas kui ka äris hoida meeskondi võimalikult mitmekesisena, et mitte sattuda ühtmoodi mõtlevate inimeste kõlakotta, hoiduda stereotüüpsetest arusaamistest ja säilitada sotsiaalset tundlikkust. Oluline on toetada eriarvamuste väljatoomist. Üksnes takka kiitvad nõuandjad ja valitud kurssi õigustavad seisukohad on kindel tee võimupositsiooni kaotamiseni.
Võiks ju eeldada, et ämbreid kolistavad noored erakonnad ja uued inimesed, kes ei suuda võimule saades teistsuguse olukorraga kohaneda, võimu paradoksiga hakkama saada. Ent samamoodi komistavad pikaaegselt valitsusvastutust kandvad poliitilised jõud. Ehk sellepärast, et kirjeldatud eksimused ongi nii inimlikud.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel