Mulle jäi silma ajakirjanduslik üleskutse aktiviseeruda neil erakondlastel, kes ehk ei mõtle päris nii nagu nende praegused juhid. Et saaks möllu ja oleks mida analüüsida, jee! Vastuolud ja konflikt müüvad, sõjast rääkimata. Tuhandete hukkumine kahes suures käimasolevas sõjas on juba business as usual. Ei köida enam. Vaja oleks miskit värskemat. Peletaks kaamose ja igavuse. Pealegi on poliitika alati eelkõige kohalik. Viimast tõde õpetatakse koolis ajakirjanikele.

Eesti sisepoliitiline jagelemine ei toimu vaakumis. Selle kohta on arvajaid, analüütikuid, teoreetikuid. Osa neist on palgalised ajakirjanikud. Palgatöötajast ajakirjanik peab tootma tekste, pilte, helisid – vastavalt tööandjaga sõlmitud lepingule. Vabas ühiskonnas on temalgi sõnavabadus. Sõnavabadus ja kohustus toota oma tööandjale lugusid on huvitav sümbioos. See võib olla privileeg levitada edasiviivat teavet, aga ka toksiline kokteil kellegi huvide esindamiseks ajupesuga.

Ajakirjanduse rollist ja eetikast on räägitud alates sellest, kui see jälle lubatavaks muutus. Õnneks on Eestis seni suudetud alates 1991. aastast vältida ajakirjandusseaduse tekkimist. Erinevalt paljudest Euroopa demokraatiatest. Kas see ka nii jääb?

Peale vapside ebaõnnestunud katset eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel muuta Eesti valitsemist endale sobivamaks muutusid Eesti ajakirjanduse koht ühiskonnas ja selle võimalused oluliselt. Ja seda täiesti seaduslikul viisil. Siseminister Kaarel Eenpalul oli ajakirjanduses palju suurem roll kui Postimehe pikaajalisel omanikul ja toimetajal Jaan Tõnissonil.

Neid, kes samasugust olukorda tagasi tahaksid, on ka nüüd küllalt. Eks sellest kõnele ju ka üks kivist pea, mida ei saavat liigutada ooperimaja juurdeehituse teelt.

Praegune suurim grotesk avalikus infoväljas seisneb selles, et häälekalt otsivad terroristide õigustamiseks põhjendusi ohvrite juurest need, kes maailmavaateliselt peaksid seisma ohvrite eest ja olema nende eestkõnelejad. Enamasti lööb lõkkele mitte ratsionaalne mõistus vaid hetkeline emotsioon, mida saab esile kutsuda kavala infomanipulatsiooniga.

Ukraina osas on Eesti ühiskonnal sellise manipulatsiooni suhtes piisav vastupanuvõime. Lähis-Ida osas poleks ma selles sugugi nii kindel. Kui see grotesk hakkab mõjutama olulisi poliitilisi otsuseid, libiseme tagasi aega, mil jõul on mitte ainult õigus, vaid ka õiglus.

Aga kas pole mitte nii, et ka neid, kes maailmavaatelisi ühendusi peavad takistuseks ühiskondliku õnne saavutamisele, on küllalt. Alates kehtiva põhiseaduse jõustumisest 1992. aastal on nad ikka rusikas taskus roosipõõsast õliga kastnud ja oodanud oma hetke.

Kahetsusväärselt on see hetk riigikogus toimuva tõttu pigem lähemale tulnud, kui kaugemale jäänud. Asjad on halvasti ja järelikult on süsteem paha. Erakonnademokraatia asemele saab ju tuua juhidemokraatia. Ja üldse: mis demokraatia?

Selle segadusega seoses on mitmetele ajakirjandusele lähedal seisvatele isikutele ilmselt meenunud ka tõsiasi, et 1935. aastal andis riigihoidja Konstantin Päts välja käsulaua, millega moodustas väikese komisjoni uue põhiseaduse väljatöötamiseks. Sellesse kuulus ka üks peatoimetaja. Paraku ainult üks. Seda tasuks ka meeles pidada kõigil neil paljudel, kes seda kohta endale igatsevad.

Rein Lang (Reformierakond) on olnud meediaettevõtja, justiitsminister ja kultuuriminister ning ta oli üks kehtiva põhiseaduse sünni juures tegutsenud juristidest.