ERR on aastate jooksul korduvalt käsitlenud liigse salastamise suundumust ametkondades. Nimelt näeb seadus ette, et üldiseks kasutamiseks mõeldud teabele peaks olema võimalik kõigil inimestel ligi pääseda. Ka õiguskantsler Ülle Madise on öelnud, et avaliku teabe avalikkus peaks olema reegel ja dokumentide asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamine erand.

Riigikontrolör Janar Holm pidas kolmapäeval riigikogu ees ettekande riigikontrolli aastaaruande kohta, kus ta muu hulgas puudutas ka dokumentide salastamise teemat.

"Karikatuurseid näiteid selle kohta, kuidas dokumendid kaetakse pikkadeks aastateks asutusesisese kasutamise piirangu templiga, oleme palju kuulnud," sõnas ta. "Oleme saanud isegi riigikogu liikmetelt pöördumisi, kus soovitakse andmeid lepingute ja dokumentide kohta, millele ei ole riigikogu liikmetele juurdepääsu antud. Arusaamatutel põhjustel." 

Holmi sõnul on ka ajakirjanikud väljendanud nõutust, kuidas täpselt ministeeriumile esitatavat andmepäringut sõnastada, et lõpuks ka küsitud info saada, sest muidu saadetakse midagi muud.

"Nii mõnegi asutuse ja ametniku jaoks näib ilmselt kindlam valik andmeid mitte jagada, sest jagamine tundub neile riskantsem. Info avaldamise hirmul võivad aga olla kriitilistel hetkedel rasked tagajärjed," tõdes riigikontrolör ja nimetas olukorda, kus paljud dokumendid põhjuseta salastatakse, absurdseks.

Oktoobri keskel astus justiitsministeerium sammu justkui olukorra parandamise suunas: nimelt laekus teistele ministeeriumidele ja riigikantseleile kiri, et justiitsministeerium soovib kaardistada võimalikku vajadust muuta avaliku teabe seadust (AvTS) ning ootab selle kohta tagasisidet.

Nüüdseks ongi hulk vastuseid kokku kogutud, kuid neist ilmneb, et ametkonnad ei ole sugugi huvitatud oma tegevuse läbipaistvusest, vastupidi: enamik ministeeriume annavad selgeid soovitusi infokraane seadusesätetega tihedamalt kinni keerata.

Näiteks kaitseministeerium soovib, et asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabele võiks praeguse kuni kümne aasta asemel saada juurdepääsupiirangu lisada pikemaks ajaks.

"Seaduse rakendamise käigus on pidevalt ilmnenud, et osa teavet vajab kaitset oluliselt kauem. See on eelkõige teave avaliku võimu organite infosüsteemide ja andmekogude, turvasüsteemide, turvameetmete, asutusesiseste kordade ja protseduuride, vara, struktuuri, isikkoosseisu jms kohta," teatab kaitseministeeriumi õiguse ja halduse asekantsleri ülesannetes alla kirjutanud Asko Kivinuk.

Tema sõnul on tavaline, et kümne aasta möödudes on mitmed riigiasutuste asjad, süsteemid või sisemised protsessid endisel kujul kasutusel ning ka ametikohad ja struktuur suhteliselt muutumatud. Seega saab asjassepuutuvat teavet pärast selle avalikustamist riiki ja selle huve kahjustavalt ära kasutada samavõrra kui teabe loomise ajal.

"Sageli ei ole avalikkuse huvi teabe sisu vastu kaalukam kui selle avalikuks muutumisega kaasnev võimalik kahju teabevaldajate ülesannete täitmisele ja toimepidevusele ning laiemalt riigi julgeolekule," leiab kaitseministeeriumi esindaja.

Siseministeeriumi varade asekantsler Krista Aas leiab, et kui praegu pääseb avaandmetele ja registritele ligi autentimata, siis tulevikus tuleks ligipääs muuta isikustatuks. Nii saaks riik näha, kes milliseid andmeid alla on laadinud.

Lisaks tõi ta ühe murekohana välja vajaduse üle vaadata võimalused nii-öelda saripöördujatele vastamisest keelduda. Kõige suuremaks probleemiks peab ta AK-piirangute piisavust ja piirangute tähtaegu.

"...mõningatel juhtudel on üldisi andmekaitsepõhimõtteid arvestades igati põhjendatud teabe määratlemine juurdepääsupiiranguga teabeks, kuid samal ajal sobiva AvTS aluse leidmine pigem väljakutse, kui mitte võimatu," tõdeb ta.

Lisaks soovib ka siseministeerium, et maksimaalne juurdepääsupiirangu tähtaeg üle vaadataks ja võimaldataks seda pikendada seni, kuni kehtestamise põhjus püsib.

Kliimaministeerium soovib osa teabenõudeid tasuliseks muuta

Hulk ettepanekuid leidub ka kliimaministeeriumi kantsleri Keit Kasemetsa allkirjastatud vastuses. Näiteks leiab ta, et järelevalve käigus või väärteomenetlustes kogutud teave toimikutes võiks olla teatud juhtudel juurdepääsupiirangutega, sest need toimikud on mahukad ja neid ükshaaval katta on liialt töömahukas.

"Avalikult kättesaadav info väärtegude puhul võiks olla jõustunud otsused," teatas Kasemets.

Ta toob tähepanekuna välja, et AK-piiranguga dokumentatsioonil on selline säilitustähtaeg, mis põhjustab teabe avalikuks saamise võimatuse, näiteks on dokumendi säilitustähtaeg 10 aastat ning juurdepääsupiirangu tähtaeg ka 10 aastat, mis tähendab, et dokumendid on võimalik enne avalikustamise tingimuste saabumist hävitada. Teabele säilitusaegade määramisel võiks tema arvates arvestada juurdepääsupiirangu kehtivusajast tulenevate erisustega.

Kliimaministeeriumi kantsleri sõnul tuleks muuta ka teabenõuetega seonduvat, sest asutused on hädas inimestega, kes selliseid nõudeid iga päev esitavad.

"Siiani seisis seadus peamiselt ainult teabenõudja poolel, aga kuidas oleks võimalik üle igasuguste piiride läinud teabenõudjaid korrale kutsuda. Näiteks kodanik küsib järjepidevalt välja menetluse dokumente, mis ei ole teabenõudjaga seotud. Keelduda tänase seaduse järgi alust ei ole," on kantsler rahulolematu.

Ta leiab, et ehkki tänapäeval ei pea enamasti teabenõudeid paberil täitma, võib ka elektrooniliste andmete väljaotsimine olla väga aja- ja töömahukas.

"Suuremahulise teabenõude täitmisest võib asutus täna keelduda, kuid võiks alternatiivselt anda võimaluse ka küsida tasu mahuka teabenõude täitmise eest," pakub ta välja.

Rahandusministeeriumi kantsler Merike Saks teatas, et piirangute seadmise õigust vajaksid Euroopa Komisjoni ja Nõukogu töögruppide dokumendid. Samuti tahaks ministeerium, et kaalutaks piirangute laiendamist halduskohtumenetlusele.

Piirangute tähtajad võiksid temagi hinnangul pikeneda kauemaks kui tänane 10-aastane aeg. Lisaks aga leiab rahandusministeerium, et keeruline on täita praegust nõuet avaldada dokumendid selles osas, mis AK-teavet ei sisalda.

"Selline asi on praktikas hetkel keeruline täita ja sisuliselt enamasti ebavajalik, sest üksikute sõnadega (nt sidesõnad) laused ilma sisulise infota ei anna mitte mingit sisulist teavet ja annavad teabenõudele vastajale vaid lisakoormust. Samuti on osaline katmine võimalik dokumentide puhul, mis allkirjastatakse käsitsi. Digitaalselt allkirjastatud dokumentide puhul ei ole see võimalik," teatab Saks.

Välisministeeriumi juriidiliste ja konsulaarküsimuste asekantsler Erki Kodar tuletab tagasisidekirjas esmalt meelde, et Eesti on end rahvusvahelisel areenil positsioneerinud avatud valitsemist edendava riigina ning põhjust selleks on andnud põhiseadus, mis sätestab teabega tutvumise võimaluse põhiõigusena, võimaldades muidugi ka erandeid.

Siiski tahaks ka välisministeerium suuremat õigust infot salastada. Näiteks teeb Kodar ettepaneku, et seadus ei peaks piiranguvõimalust ette nägema üksnes tsiviilohumenetluste puhul, vaid AK-templi võiks saada panna ka vaidluste lahendamiste menetluses riigi seisukohtadele ja neid ettevalmistavale teabele, kuni kohtulahend on jõustunud.

Lisaks sooviks ka välisministeerium praegusest pikemat AK-piirangu võimalust, nimelt leiavad nad, et diplomaatilises suhtluses vajaliku teabe puhul peaks see olema maksimaalselt 30 aastat.

Haridusministeeriumi kantsler Kristi Vinter-Nemvalts märkis, et nende praktikas on ilmnenud vajadus kaaluda AK-piirangu aluste täiendamist selliselt, et piirangu saaks lisada ka kohtumenetluses. HTM tahaks võimalust tunnistada teave, mis võib riigi huve kahjustada, kuni kohtulahendi tegemiseni asutusesiseseks kasutamiseks.

Peterkop: põhjendamatute piirangute seadmist tuleks tõkestada

Ülejäänud tagasisidele, kus vastajad soovivad avalikkusele kättesaadava info hulka koomale tõmmata, vastandub riigisekretär Taimar Peterkop, kes on ka varem juhtinud tähelepanu sellele, et avaliku teabe seaduse igapäevane rakendamine on kaugenenud seaduse eesmärgist, mille kohaselt peab igaühele tagama juurdepääsuvõimaluse üldiseks kasutamiseks mõeldud teabele.

Peterkop teatas justiitsministeeriumile, et kehtivas seaduses on asutustele jäetud üsna lai tõlgendusruum, kus, milliseid ja mil viisil andmeid avaldada, kuid selle tulemusel on paljud andmed avaldatud selliselt, et nende otsimine eeldab ebavajalikke pingutusi.

"Juurdepääsupiirangu aluste puhul peame oluliseks korrastada regulatsiooni selliselt, et aluste sõnastused ei võimaldaks vääriti tõlgendusi, mis on praktikas kaasa toonud põhjendamatute juurdepääsupiirangute seadmise teabele, mis
peaks olema avalik. Lisaks on oluline 20-aastase praktika järel hinnata, kas olemasolevad juurdepääspiirangu alused vajavad muutmist ja täiendamist, mis aitaks vältida valede juurdepääsupiirangute kasutamist," sõnas ta.

Lisaks toetab riigikantselei protsesside lihtsustamist, luues nutikaid lahendusi ja tegevusi automatiseerides.

"Kuigi esmases kaardistuses ei ole mõistetavalt automatiseerimisel pikemalt peatutud, rõhutame, et sellised lahendused peavad toetama teabe avalikustamist ja avatud valitsemist, mitte olema esmajoones suunatud juurdepääsupiirangute seadmise lihtsustamisele," rõhutas Peterkop.

Šmutov: avaliku teabe seadust on aasta-aastalt lõhutud

Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov ütles ERR-ile, et Eestis loodi 2001. aastal üks Euroopa paremaid avaliku teabe seadusi.

"Seda seadust on aasta-aastalt lõhutud ja tänaseks on selle seaduse mõte muutunud – kui varem oli selle seaduse abil võimalik teada saada, mis riigis toimub ja miks, siis nüüd kasutatakse seda igasuguste varjamiste põhjendamiseks. Avalikust riigivalitsemisest on saanud varjatud riigivalitsemine. Seetõttu ei üllata enam ammu, et haiglase varjamisega soovitakse veelgi hoogsamalt jätkata," lausus ta.

Šmutov märkis, et juba täna ei tea me küüditajate nimesid, sest 2016. aastal suleti juurdepääs kõigile kümne aasta tagustele kohtuotsustele. Kui justiitsministeeriumi 2018. aasta plaanid oleks ellu viidud, ei teaks me ka seda, kelle üle kohut mõistetakse ja mida kohus lõpus otsustas.

"2020. aastal prooviti keset suve alustada kohtute infosüsteemi põhimääruse muutmise eelnõu, mille vajalikkusest ja mõttest ei saanud aru isegi kohus," ütles ta.

Lisaks meenutas Šmutov, et alles tänavu suvel tahtis tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet luua tõeametit, mis hakkaks otsustama, kas meedias avaldatu vastab tõele ja on tasakaalustatud.

"Ehk otse öeldes – taheti luua amet, mis ütleks, mis on tõde, ja karistaks neid, kes riiklikult kehtestatud tõe järgi ei sammu," sõnas Šmutov. "Et ikka ja jälle tuleb esitada küsimust, mida küsis mu kolleeg Tarmo Vahter oma hiilgavas arvamusartiklis juba 2018. aastal: kes kurat loob Eestis riiki, kus keegi midagi teada ei tohi? Eks püüame sellele jooksvalt vastata. Mõned nimed on nüüd saanud jälle avalikuks ja innukus järgmiseid piiranguid kehtestada ajutise tagasilöögi."

Tema sõnul on küsimus, millal saab Eesti riik endale peaministri või kas või riigisekretäri, kes selle protsessi ümber pöörab, nii et karistama hakatakse hoopis neid, kes peidavad dokumente templite taha, omamata selleks seaduslikku põhjust. Ka peaks vähendama põhjuseid, millega saab dokumente peita, sest algul oli neid 11, nüüd aga kaks korda rohkem.

"Ootame ja loodame, nii kaua aga proovime seista avatud riigi eest, kus inimesed saaksid teada, mida poliitikud plaanivad, milliseid ettepanekuid seadustele esitatakse, milliseid kokkuleppeid tagatubades tehakse, kus raisatakse riigi raha ja kes on küüditajad," ütles Õhtulehe peatoimetaja.