Tuleb tunnistada meie põhiseadust koostanud inimeste tarkust sõnastada Eesti riigi missioon: tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. See aegadest ja oludest kõrgemale tõusev sõnastus aitab hoida kurssi ega lase suuremat sihti silme eest, ent igas ajas vajame sellele lisaks veel konkreetseid eesmärke ja väliskeskkonna väljakutsetele vastavaid seisukohti, mis aitaksid meil konkurentsitihedas maailmas võrdväärsena toime tulla ja oma missiooni täita. On põhjust arvata, et oleme sellele ülesandele alla jäämas.

Põhjust selliseks järelduseks annavad üha sagenevad uudised selle kohta, millised on meie uued kohustused, mida me tegema peame ja mida me teha ei tohi. Need, kes on kutsutud ja seatud, käituvad seejuures kui asehaldurid. Tajume neid üha enam mitte meie esindajate, vaid mingi ebamäärase kõrgema võimu vahendajatena.

Lähemal uurimisel ilmneb veelgi kurvem tõsiasi: oluline osa neist välistest kohustustest on meile meie oma nõusolekul ja osalusel peale pandud. Olgu siis rahvusvaheliste konventsioonidega liitudes või Euroopa Liidu otsustuskogudes oma häält andes.

Kuidas niisugused asjad juhtuvad? Kuidas läheb kaduma suveräänsus ja muututakse rahvusvahelise ilmaelu subjektidest objektideks?

Kõige üldisemalt juhtub see siis, kui kaob võime oma huvide eest seista. Veelgi hullem, kui neid huve ei suudeta isegi sõnastada, rääkimata nende ühisest ja jagatud mõistmisest. Ja lõpuks, kui ei saada isegi aru, mis toimub.

Muidugi on nii groteskne pilt liialdatud, ent kahjuks tuleb tõdeda, et kõiki neid elemente on võimatu mitte märgata.

Eelneva mõte ei ole valitsuskriitiline rünnak ega ametnikkonna süüdistamine ebakompetentsuses. See on pigem tähelepanek, mis väärib sügavamat arutelu Eesti üldise arengu kontekstis.

Imeline vabanemine Nõukogude/Vene okupatsioonist andis meile pärandusena kaasa lihtsustatud mustvalge maailmapildi, kus kurjusele ehk ideoloogilisele totalitarismile ning rahvuslikule ja majanduslikule orjusele vastandus headus ehk demokraatia, majandusvabadus ja õigusriik.

Laulvas revolutsioonis sõnastatud rahvuslikud sihid – vabaneda võõrvõimust ning taasühineda vabade riikide perre NATO ja Euroopa Liidu liikmena – said realiseeritud ja ühtlasi justkui ammendusid ka rahvuslikud ühishuvid. Tundus, et edaspidi piisab rahvuslikuks kestmiseks isiklikest õnnepüüdlustest ja vabast eneseteostusest.

Nii võiks ette kujutada elu mingis ideaalmaailmas, kus valitseb õiglus ja kooskõla nii isikute kui ka riikide ja rahvaste vahel. Tegelik maailm ei ole siiski ideaalne harmoonia, vaid huvide loomulikes kokkupõrgetes arenev organism, kus õnnepüüdlusi ja koostööd saadavad konkurents ja konfliktid.

Isegi põhimõtteliste ühishuvide korral tuleb igal konkreetsel juhul oma erihuvide eest seista, sest kaasteeliste ajalugu ja olud on sageli sedavõrd erinevad, et ka formaalselt võrdsed tingimused ei taga võrdseid võimalusi. Samal ajal võimaldavad just erinevad huvid meil eristuda, olla ainulaadne, olla olemas. Seega on huvidel eksistentsiaalne tähendus: kaovad huvid, hääbume ka ise, muutudes taustaks teiste huvide heitlustele. Subjektist objektiks.

Eelneva märgiliseks illustratsiooniks on vihakõnega seonduv. Isegi selle eelnõu häälekaimad eestkõnelejad möönavad, et neil pole ühtegi Eesti elust sündinud põhjust sõnavabaduse selliseks piiranguks, ent me peame. Muidu tuleb kuri rikkumismenetlus. Lisades, et oleme ise sellele heakskiidu andnud. Kes, miks ja millal meie eneseksolemisest loobuda otsustas, pole selge.

Sama rada liigub ka ettevalmistatav kliimaseadus. Üsna suure tõenäosusega ei hakka riigikogu arutama seda, millised võiksid olla Eesti huvid ja neile vastav strateegia kliimamuutustega toimetulekul, vaid pigem soovitakse seaduse jõuga laiali jagada kohustusi, mis kellegi poolt juba Eesti riigile ja rahvale on võetud.

Ilmeka vahelepõikena võib lisada, et kümmekonna aasta eest sõnastas Eesti (Euroopa Liidu survel ja omapoolse pealiskaudsusega) nn nutika spetsialiseerimise valdkonnad, Eesti majanduskasvuks perspektiivsed sektorid, mille eelisarendusse ja innovatsiooni tuleks suunata täiendavaid rahvuslikke ja EL-i vahendeid. Need märksõnad olid toit, puit ja maavarad. Nüüdse teadmise alusel ootab kõiki neid sektoreid ees pigem jõuline kahandamine. Kuidas see kõik Eesti huvides võiks olla, on raske mõista.

Millest tuleneb see rahvuslike huvide mittemõistmine, häbenemine või suisa eiramine? Osutan neljale allhoovusele.

Esmalt ettekujutus, et kestmiseks piisab väärtuspõhisusest. Enamgi veel, et huvid ja nendega seostatav realpolitik, mille Jaltas valminud kibedaid vilju oleme tõesti kogenud, on loomuldasa pahelised. See on sügavalt ekslik, sest ilma huvideta on ka väärtused vaid abstraktsioon.

Kestmiseks vajab igaüks ettekujutust oma sihtidest ja unistustest, mille poole liikumine annab meie elule mõtte. Loomulikult peavad sellelt pinnalt võrsuvad rahvuslikud huvid rajanema meie väärtustele, ent viimased ei saa kuidagi esimesi asendada. Seejuures pole keeruline mitte väärtuspõhisuse ideaal, vaid erinevate väärtuste mõistlik tasakaalustamine. Teame, et võrdsus võib tappa vabaduse ja vastupidi ning enda jäägitu allutamine vaid ühele väärtusele on fundamentalism.

Teisena nimetaksin arusaama, et rahvuslike huvide järgimine on fašism ja seega tingimusteta taunitav. Veel kümne aasta eest oleks selline mõttearendus tundunud võimatu, ent pärast seda, kui silmapaistvad ühiskonnategelased on pidanud isegi eestlaseks olemist kandvat laulupeotraditsiooni fašismi ilminguks, on selline käsitlus jõudsasti levimas ja mitte ainult üksikutes akadeemilistes kogukondades. Rahvuslikud huvid tuleb tühistada koos nende kandjatega.

Kolmas mõttesuund, mis ei näe kohta rahvuslikele huvidele, on seotud äärmuslikult mõistetud liberalismiga. Seades esikohale isiklikud huvid nähakse igasuguste kollektiivsete huvide sõnastamises – olgu siis asutuse, kogukonna või riigi tasandil – isikuvabaduste piiramist ja diskrimineerimist. Sellise ettekujutuse kohaselt seisneks riigi roll vaid kõigile võrdsete reeglite kehtestamises ilma võimaluseta teha tulevikku suunatud poliitilisi valikuid. Tundub, et selle häda otsa on sattunud näiteks Eesti energiapoliitika.

Sellise otsustamatuse apologeetika taustal on tajutavad kaks psühholoogilist toimemehhanismi. Nii saab vältida otsustamise ja otsuste põhjendamise rasket tööd ning – kõige olulisemana – kui pole otsuseid, ei pea ka vastutama. Asjad lihtsalt juhtuvad.

Kõige saatuslikum on niisuguse mentaliteediga inimeste osalemine Euroopa Liidu eri tasandi läbirääkimistel, sest just põgenemine seisukohtade kujundamise ja nende eest seismise eest toob endaga kaasa otsused, kus Eesti huvid mitte ainult ei ole kajastatud, vaid nende arvelt kaetakse teisi huve.

Ja viimasena, ehkki üldse mitte vähetähtsana, inimlik soov meeldida. Arutatakse tähtsaid asju ja igaüks tahaks sobituda ja sulanduda sellesse seltskonda. Tundub, et selleks on sobivam toetada ja kiita, kui kritiseerida ja nõuda – on lihtsam ja inimlikum ning ei nõua eriti palju tööd ja vaeva. Ja kui kodust pole kaasa antud ka selgeid ja põhistatud seisukohti, siis on see ju mõistetav.

Usun, et lähiajal saab selgemaks hind, mida meil tuleb maksta senise suutmatuse eest oma rahvuslike huvide eest seista. Arved tuleb maksta nii Eesti inimestel kui ka ettevõtetel. Millal ja mis vormis esitatakse arve neile, kes on kutsutud ja seatud meie huvide eest seisma, saame näha.