Lutsar rääkis terviseameti tellimusel valminud analüüsi tutvustades, et vaadates koroonaviirusesse haigestumisi maailmakaardil, on pilt nakkushaiguste kohta tavatu. Harilikult levivad nakkushaigused rohkem piirkondades, kus elavad vaesed inimesed, kuid Covidi puhul oli enim nakatunuid just väga rikastes riikides.

"See oli üks väga suur erinevus eelnevatest pandeemiatest ja ega sellele väga häid selgitusi polegi, miks jäi Aafrikas nakatumine lõpuni suhteliselt madalaks," sõnas ta. "Üks on kindlasti väga noor elanikkond, võib-olla on ka nende klimaatilised tingimused paremad ja kolmas, mis ma tahaks välja tuua, on see, et ega seal nii suurt testimist, nagu arenenud maailmas käis, ei olnud."

Lutsar tõi välja, et pandeemia vältel ehk 30. jaanuarist 2020 kuni 5. maini 2023 oli Eestis nakatunuid 807 000 ja suri 3001 inimest. Haiglaravi vajas ligi 23 000 inimest, neist intensiivravi 1734 ja kopsude mehaanilist ventilatsiooni 936 inimest. Haiglaravi vajanute keskmine vanus oli 66 aastat.

Selle aasta juuniks oli Eestis manustatud 2,1 miljonit vaktsiinidoosi ja kokku on vaktsineeritud 65 protsenti täiskasvanutest. Viimase, jaanuaris toimunud seire kohaselt olid üle 90 protsendil täiskasvanuist selle viiruse vastased antikehad olemas.

Maailmas oli koroonaviiruse juhtusid kokku 700 miljonit ja suri umbes üks protsent ehk 6,9 miljonit inimest. Ekspertide arvates on aga nii nakatumise kui ka suremuse näitajad alahinnatud ning mudelite põhjal võis Covid-19 tõttu ainuüksi 2020.-2021. aastal, mil registreeritud surmasid oli 5,94 miljonit, tegelikult surra 18,2 miljonit inimest.

Vaatamata sellele, et viirus osutus kardetust kergemaks, olid sellel Lutsari sõnul Eestile tõsised tagajärjed. Pandeemia-aastatel suurenes üldsuremus ja vähenes oodatav eluiga.

Ühelt poolt oli põhjuseks Covid-19 kui tõsiste tagajärgedega raske haigus, teisalt aga ei saa välistada ühiskonna- ja meditsiinisüsteemi kriisi ja selle kõrvaldamiseks kasutatud meetmete negatiivset mõju.

Lutsar tõi välja, et Eesti strateegia oli algusest peale elada viirustega koos ja rakendada piiranguid nii, et ühiskond tuleks toime. Kõike ümbritsevat arvestades sai Eesti Lutsari hinnangul kokkuvõttes hästi hakkama.

Võrreldes naabritega olid Eestis kehtestatud piirangud kuni 2021. aasta septembrini vähem ranged, kõige karmimad olid need aga 2022. aastal ja siis püsisid need ka kõige kauem.

"Üks õppetund on see, et piirangud peavad algama, aga ka lõppema. /.../ Usun, et niisugust asja saab tulevikus vältida, et piirangutele ka väga selge lõpptähtaeg paika panna, mida meie võib-olla väga hästi ei osanud," nentis Lutsar.

Pandeemiaga kaasnes liigsuremus, kuid selle osas vajab palju asju tema sõnul vel detailset analüüsi. Lutsar lisas, et tema käest küsitakse palju, miks ei võetud Eestis eeskuju Rootsist, kuna seal läks väga hästi. Lutsari sõnul oli aga Rootsi suremuse erinevus Eestist kümnekordne.

"Pandeemia algul oli seal kümme korda kõrgem suremus kui Eestis. Eesti ühiskond poleks nii suurt suremust 2020. aasta kevadel vastu pidanud. Mistõttu ma arvan, kuigi ma polnud piirangute kehtestamise juures, et piirangute kehtestamine 2020. aasta kevadel oli täiesti õigustatud. Tõsi, et pandeemia lõpuks on Eesti ja Rootsi suremus enam-vähem sarnased, Rootsis veidi kõrgem," lausus ta.

Ida-Euroopa riikide seas oli Eestis Covidi-suremus Lutsari sõnul kõige madalam.

Rääkides pandeemia õppetundidest, ütles Lutsar, et riigi täielik lukustamine pidurdab viiruse levikut, kuid pole jätkusuutlik - hea näide on Hiina ja lõpuks andsid ka nemad alla.

Näomaskide roll on endiselt vastuoluline. Lutsar tõi välja, et kuna see haigus levib aerosoolidena, peaks teoreetiliselt sellise viiruse korral maskid aitama, aga uuringud on endiselt vastukäivad ja neid on raske teha.

"Kui haiguse levik on väga kõrge, on lühiajaliselt ja vabatahtlikult maskid kindlasti näidustatud, aga neile ei saa panna rõhku, et nad viirushaiguse maailmast ära kaotavad," tõdes ta.

Koolide distantsõppe kohta näitavad rahvusvahelised uuringud, et sellel on väike mõju nakatumise langusele ja suremusele, aga samas mõjutab see laste psüühikahäireid, õppetöös edasijõudmist ja rasvumise suurendamist.

"Eestis me kahjuks ühtki uuringut pandeemia ajal ei jõudnud teha," sõnas Lutsar.

Distantstöö ja transpordipiirangute efekt oli maailma andmete põhjal vähene, hospitaliseerimist ega suremust see ei mõjutanud. Selle pandeemia edulooks nimetas teadlane aga vaktsiine.

"SARS-CoV-2 infektsioonile oli vaktsiinide mõju lühike, seepärast näeme, et see ei ole eriskummaline, kui vaktsineeritud inimesed on põdenud seda mitu korda. Aga kui vaadata rasket haigestumist, siis on vaktsiinide mõju väga hea, 90 protsenti ja see püsib päris pikka aega," lausus Lutsar.

Ta lisas, et pandeemia on kriis, kus kõik riigid sõltuvad üksteisest, kuid igal riigil peavad olema enda ravimite ja isikukaitsevahendite varud, aga ka eksperdid ja neid ei saa koolitada paari päeva või nädalaga.

"Eesti sai kokkuvõttes pandeemiaga hakkama ja pandeemia peab lõppema ennekõike meie peades. Me oleme sinnapoole teel," lausus Lutsar, kelle sõnul tuleb meil õppida uuesti koos viirustega elama.