Pandeemia jõudis Eestisse veebruaris 2020, puhangut mõjutasid koolivaheaja suusareisid, Saaremaa võrkpallikohtumine ja veinifestival. 13. märtsist kehtestati eriolukord, kriisi juhtis peaminister, loodi hädaolukorra staap ja teadusnõukoda. Märtsis registreeriti esimene koroonasurm. Meditsiinisüsteem hakkas kohanema uue olukorraga, lapsed saadeti distantsõppele. Suleti meelelahutus- ja söögikohad.

Teises laines sooviti vältida kevadist suletust, vähendada inimeste kontakte, mantraks sai 2+2 reegel, näkku kleepusid maskid. See oli üks raskemini hallatavaid laineid – immuunsus oli pea olematu, Covid oli endiselt raske, suure suremusega haigus, viiruse uued tüved kiirelt levivad või rängemad. Talvel saabunud vaktsiinid polnud vanemaealiste hulgas populaarsed, suveks oli vaktsiine kõigile, kes seda soovisid.

Kadunud piirangute mõjul hakkas viirus suve teisel poolel jälle levima. Koolides algas kohustuslik kiirtestimine. Näo ette pandi jälle maskid. Kasutusele võeti koroonapass, et ühiskonda võimalikult palju lahti hoida ja suunata inimesi vaktsineerimisele. Selgus ka, et vaktsiiniid ja läbipõdemine ei tekita pikaaegset immuunsust.

2021. aasta sügistalv tõi rahva sekka efektiivse, massiivse nakatumisega omikrontüve, mis vältis varem omandatud immuunsust. Kevadeks 2022 oli selge et SARS-Covid-2 on minetanud eriti ohtliku uue viiruse omadused. Hädaolukord lõpetati Eestis juunis 2022 ja hädaolukorra oht lõpetati tänavu mais.

Kogu pandeemia ajal hindasid arstid peamise surmapõhjusena Covidi rasket kulgu 3001 inimese surma puhul.

Seda, milline oli elu mõni aasta tagasi, kui koroonaviirusega nakatus tippajal iga päev üle 1000 inimese, jäävad meenutama sajad eestlaste internetti laetud koduvideod. Üks selliste kaadrite autoritest on Mirjam Hunt, kes jagab praegugi sotsiaalmeedias oma pere tegemisi. Nagu paljudes Eesti kodudes, võeti ka neil pandeemia ajal kasutusele mitmed nüüd üsna veidrana näivad ettevaatusabinõud.

"Kuna me oleme otsustanud, et ei too tuppa mitte midagi, mis võib olla nakatunud, sest teadupärast koroonaviirus püsib ka pindadel, siis me oleme otsustanud kõik asjad avada pindadel, mida saab puhtaks pesta ja kõik need asjad üle ka desinfitseerida," rääkis Hunt 2020. aasta 30. märtsil.

"Ma mäletan küll, et me mingeid pakendeid pesime, kui mingi konkreetse video juhise järgi, aga see ei kestnud kaua, see oli umbes alguses paar nädalat. /.../ Muidugi on natuke naljakas mõelda, et me üldse sellises olukorras oleme elanud, et me ei kohtunud mitte kellegagi, me ei käinud mitte kuskil. Aga ma mõtlen, et see tunne, mille pinnalt ma seda tegin, kui see juhtuks uuesti, ma teeks seda taas," sõnas Hunt nüüd.

Kuna enamik piirangutest kehtestati üheaegselt, on teadlastel nende mõju eraldi raske hinnata. Kaalukausse on alati kaks: koolide distantsõppe ajal vähenesid küll nakatumised ja surmad, kuid õppeedukus langes ning esile kerkisid noorte vaimsed probleemid. Ka koroonapassidest ja maskikohustusest loodetud kasu jäi oodatust väiksemaks, hindas valitsust pandeemia ajal nõustanud teadusnõukoja juht Irja Lutsar.

"Suure viiruse leviku ajal maskid kindlasti on näidustatud, aga kas nad peavad olema kohustuslikud, see on nüüd omaette diskussioon. Pigem inimene ise oskab otsustada. Koroonapassid esialgu vaktsineerimist innustasid, aga see mõju kadus suhteliselt kiiresti ära," sõnas Lutsar.

Kuna pandeemiast väljumine puudutab aga tervet ühiskonda, kuulub kriisi juhtimine ka poliitikute pärusmaale. Eestis sai koroonavõitluse näoks toonane sotsiaalminister Tanel Kiik, kes praegu haigust põeb ja selles loos ei osale. Siseministri ametikohta täitis pandeemia alguses Mart Helme. Esmalt keeldus ta kriisi olemasolusse uskumast ja 2020. aastal, mil Eestisse jõudis esimene koroonaga nakatunu, pidas Helme seda tavaliseks külmetushaiguseks.

"Külmetushaigus on nüüd siis ümber ristitud koroonaviiruseks. Sest et tegelikult ju sümptomid on väga suurel määral sellised, millest minu nooruses ei oleks keegi mingisugust koroona- ega muud viirust välja lugenud. See oli külmetus. Soojad sokid jalga, hanerasv rinna peale, sinepiplaastrid, kõik muu selline tore asi," rääkis ta 2020. aasta veebruaris.

Sellegipoolest otsustas Keskerakonna, Isamaa ja EKRE valitsus riigi teadmatuse hirmus sulgeda.

Ekspertide hinnangul oli see tagantjärele vaadates tark samm. "Meil oli aega tarvis, et aru saada, mis haigusega tegemist on, haiglad ette valmistada, juhendmaterjalid teha, isikukaitsevahendid Eestisse saada," ütles Lutsar.

Mart Helme tunnistas samuti hiljem, et ei võtnud viirust kohe piisavalt tõsiselt.

"Kui see esimene laine tuli ja me olime nagu pimedusega löödud, siis ma arvan, et kogemuse saamiseks ja nende esmaste kitsaskohtade likvideerimiseks, võib-olla see mingisugune kuuajaline sulgemiste laine, mida valitsus ka kompenseeris – veelkord rõhutan, valitsus tookord kompenseeris –, oli õigustatud," sõnas Helme.

Kõiki järgnenud piiranguid, mis kehtestati peamisel ajalt, mil valitsus vahetus ja EKRE opositsiooni jäi, Helme ei toeta. Ka riigipoolsete järelduste tegemisse tal usku pole.

"Esimene järeldus on see, et Eesti riik ei tee järeldusi. Ma olen üpriski veendunud, et kui – see ei pruugi koroona olla, see võib olla ükskõik missugune muu pandeemia –, kui me räägime haigustest, siis me oleme täpselt sama halvasti ettevalmistatud nagu me olime siis," kommenteeris Helme.

Urmas Reinsalu, kes oli koroonaviiruse puhkedes välisminister, minevikku nii mustadesse toonidesse ei värvi. Küll leiab ta Helmega sarnaselt, et inimeste põhiõiguseid piirati liigselt. Tänaseni kestavad kohtuvaidlused, kas vaktsineerimata inimesi võis ametist vallandada või mitte.

"Ma arvan, et ka siin on põhjust tegelikult tõsiselt, tõsiselt järgi mõelda tuleviku võimalikeks, ükskõik mis tüüpi kriisideks, on need julgeolekukriisid või muud. Ja ka siin on riigil põhjust inimlikult vabandada ja püüda saavutada see rahu sisemiselt," ütles Reinsalu.

Ka ükski Eesti ekspertkogu vaktsineerimist kõigile kohustuslikuks muutmist ei soovita.

"Kindlasti on mingid kohad, kus see on õigustatud, nagu näiteks toitlustuses. Me ei taha, et toitlustuses nakkushaigus inimeselt inimesele leviks, aga ma arvan, me peame olema ettevaatlikumad selliste kohtadega, kus tekib selline nagu sunnitunne," rääkis terviseameti peadirektori asetäitja Mari-Anne Härma.

Teadlaste hinnangul sai Eesti selles ootamatult tabanud kaoses üldiselt hästi hakkama. Kõrvutades Eestit Ida-Euroopa riikidega, oli koroonasurmade hulk siin kõige väiksem. Kuid pandeemia ajal vähenes oodatav eluiga ja ka uusi ilmakodanikke sündis vähem. Kriise näeb tõenäoliselt ka edaspidi.

"Üks soovitus, mis ma annan, et seda loota, et tervisekriisi ei tule, on liiga naiivne. Küsimus oli ka seekord, et millal, mitte kas," tõdes Lutsar.

Ametlikult on koroonapandeemia küll läbi, kuid haigus ise pole kuhugi kadunud. Vaid viiruse strateegia on aastatega paika loksunud. Praegugi leviv Omikroni tüvi muutis viiruse käitumist nii, et kuigi see on väga nakkav, ei suuda see enam nii palju surmasid põhjustada. Pandeemia alguses oli Covidi suremus umbes kümme protsenti, lõpuks taandus see alla ühe protsendi.