X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Teadlane: sündide arvu järsu vähenemise taga on suuresti elukalliduse tõus

Väikelaps
Väikelaps Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Tallinna Ülikooli rahvastikuteaduse professor Allan Puur ütles ERR-ile antud pikemas intervjuus, et viie aastaga on sündide arv vähenenud neljandiku võrra, kusjuures eriti suur on langus olnud kahel viimasel aastal. Rahvastikuteadlase sõnul on selle peamine lühiajaline põhjus olnud hüppeline elukalliduse tõus.

Statistikaamet avaldas oktoobrikuus sündinud laste arvu: möödunud kuul sündis Eestis 980 last. Sel aastal pole meil ühtegi kuud, kus oleks laste arv üle tuhande. Mis Eestis toimub? Kas on vähenenud sünnitusealiste naiste arv, nende vanus on kasvanud ja tulnud erakorralised ühiskonnaolud? Võrreldes 2018. aastaga sünnib meil pea veerandi jagu vähem lapsi!

Tõepoolest paistab niimoodi, et selle aasta sündide arv teeb uue negatiivse rekordi, mis on veel madalam kui eelmisel aastal. Suure tõenäosusega saab sünde olema esmakordselt vähem kui 11 000.  

Vähenemise põhjustest rääkides tuleb eristada lühiajalisi ja pikaajalisi tegureid. Kriisilaadseid järske vähenemisi tuleb seostada eelkõige lühiajaliste teguritega, millest kõik meie piirkonna riigid on viimastel aastatel rohkem või vähem mõjutatud olnud. Nendeks teguriteks on olnud Covid-19 pandeemia, Ukraina sõda ja majandusolukorra halvenemine.

Kõige suurem sündide arvu kukkumine jääb aastasse 2022 (-12,2 protsenti). Koroonaviirusega seda seostada ei saa, sest pandeemia jõudis Eestisse 2020. aasta algul ja selle negatiivne mõju oleks pidanud kajastuma juba järgmise aasta sündide arvus. Kuid 2021. aastal oli sündide arv Eestis ja paljudes teistes riikides isegi mõnevõrra suurem kui aasta varem. Samuti ei saa 2022. aasta langust seletada Ukraina sõjaga, mis puhkes 24. veebruaril. Sõjast tingitud ebakindluse tõus võis mõjutada sündide arvu vaid 2022. aasta paaril viimasel kuul.

Pandeemia ja Ukraina sõja mõju kõrvalejätmine jätab kõige tõenäolisemaks teguriks elukalliduse, mis hakkas Eestis ülespoole liikuma juba 2021. aasta esimesel poolel. Hinnatõusu tipp jäi möödunud aasta keskpaika. Elukalliduse dünaamika sobib seega ajaliselt kõige paremini kahe viimase aasta sündide arvu vähenemist seletama.

Seda seletust toetavad ka uuringufirma Norstat poolt Pere Sihtkapitali tellimusel 2022. aasta lõpus ja 2023. aasta algul tehtud rahvastikubaromeetri küsitluse tulemused. Selles küsiti enam kui tuhandelt inimeselt, millised tegurid on nende pere ja laste saamise plaane viimasel ajal kõige enam mõjutanud: kas koroona, Ukraina sõda või elukalliduse tõus? Inimesed märkisid kõige sagedamini negatiivseks mõjutajaks just elukalliduse tõusu.

Samas on see natuke arusaamatu, sest 2008-2009 majanduskriis oli kaheldamatult rängem kui praegune, meenutagem kasvõi tööpuuduse järsku kasvu ja palgakärpeid. Ometigi on praegu toimuval suurem mõju sündivate laste arvule kui toona?

See on tõepoolest huvitav, sest tavaliselt avaldub majanduskriisi mõju inimestele just hõive vähenemise ja töötuse suurenemise kaudu. Kuid ka elukalliduse kiire kasv on märgatavalt halvendanud inimeste toimetulekut. Selle tõenduseks on hiljuti avaldatud andmed vaesuse kohta, mille järgi absoluutses vaesus elavate inimeste arv suurenes Eestis 2022. aastal kaks ja pool korda. Samuti langes väga madalale tarbijausalduse indeks, mis mõõdab üldist majanduslikku kindlustunnet.

Kuna vanemahüvitist arvestatakse enne lapseootele jäämist teenitud palgalt, siis vähendas elukalliduse tõus tuntavalt ka vanemahüvitise reaalväärtust. Kõige selle taustal ei ole laste saamise ootele panemine tegelikult sugugi üllatav. Ja on võimalik, et võrreldes 2008. ja 2009. aastaga on ka inimeste ootused kasvanud ja selle tõttu reageeritakse ebakindluse kasvule varasemast rohkem.

Sündide arvu muutus Autor/allikas: Allan Puur/TLÜ

Mida te nende ootuste all peate silmas?  Riik ju niigi üsna heldelt toetab noori lapsevanemaid.

Ma ei mõelnud otseselt riigi panust toetuste kujul, vaid ootusi sellele, milline peaks olema tänapäeva inimese "normaalne" elukvaliteet. Mida inimene tahab jõuda ja saavutada? Laste saamine kipub ratsionaalselt kalkuleerides olema rohkem suur aja- ja rahakulu ja vähem eneseteostus. Laste saamine ja kasvatamine ei pruugi täna olla prioriteetide järjekorras sama kõrgel kohal kui 15, 20 või enam aastat tagasi.

Aga kui suur osa on sündide arvu languses olnud sünnitusea tõusul? Lapsevanemaks saadakse ju oluliselt hiljem kui varasematel aastakümnetel ja osa lapsi jääbki selle tõttu sündimata?

Eestis hakkas lapsevanemaks saamise iga kerkima 1990. aastate alguses. Siis oli keskmine esmasünnitaja 22,5-aastane, nüüd läheneb see juba 29 aastale. Lääneriikides algas sama protsess 1970-ndatel ja paljudes maades on esmasünnitaja keskmine vanus praeguseks 30. eluaasta piiri ületanud. Eesti liigub samas suunas ja vähemalt kümmekond aastat on veel seda aega ees, kus lapsesaamise iga meil jätkuvalt tõuseb.

Vanuse tõus vähendab aga aastapõhist sündide arvu ja kõiki teisi aastapõhiseid sündimuse taseme näitajaid. Selle tõttu on Eestis igal aastal 1000 või enam sündi vähem võrreldes hüpoteetilise olukorraga, kus lapsevanemaks saamise iga oleks küll kõrge, aga stabiilne.

Taasiseseisvumise järgses ühiskonnamuutuse keerises tegi sündide arv suure kukkumise allapoole. Nüüd ongi sünnitusealisi meil lihtsalt vähem?

Selle teguri mõju suuruse saab üsna täpselt välja rehkendada. Väiksemate aastakäikude tõttu jääb igal aastal võrreldes varasema aastaga suurusjärgus 150–160 sündi vähemaks. Kui me mõtleme seda järsku sündide arvu vähenemist, mis meil viimasel paaril aastal on olnud, siis sellest vähenemisest moodustab aastakäikude suuruse muutumise panus tagasihoidliku osa, vaid 10–15 protsenti. Aga tuleb arvestada, et see tegur toimib järjepidevana ja ees on veel vähemalt 15 aastat, kus aastakäikude suuruse tõttu väheneb sündide arv igal aastal 150 võrra. Pikema aja vältel teeb see üsna suure arvu.

Kuidas on lastesaamise soov eri põlvkondadel muutunud? Tunnetuslikult soovivad praegused noored vähem lapsi?

Ka soovitud laste arv on vähenenud. Aga erinevalt sündide arvust ei ole selle kohta iga-aastast arvepidamist või statistikat. Eelmisel aastal Eestis toimunud pere- ja sündimusuuringule tuginedes on võimalik võrrelda soovitavat laste arvu põlvkondades, kes on ise sündinud 1970-ndatest kuni 21. sajandi alguseni. Neist andmetest ilmneb üsna ühtlane soovitud laste arvu vähenemine. 1990. aastatel ja nullindate algul sündinud noortel on soovitud laste arv vähenenud taastepiirist allapoole, ja see on märgiline muutus. Praegu 20. eluaastate teises pooles olevate noorte keskmine soovitud laste arv on 1,9.

Taastepiir on 2,1 last?

Jah, see tagab, et laste põlvkond ei oleks arvuliselt väiksem kui vanemate oma.

Te väidate, et viimaste aastate järsk langus on eelkõige ilmselt tingitud elukalliduse tõusust. Iga majanduskriis kunagi lõpeb ja hinnad stabiliseeruvad. Seega on lootust, et sündide arv hakkab ikkagi varsti kasvama?   

Jah. Kui me lühiajalisi muutusi vaatame, siis tõenäoliselt 2024. aasta sündide arv saab olema mõnevõrra suurem kui 2023. aastal. Ilmselt muutub pilt positiivsemaks, aga samal ajal ei ole õige oodata sellest muutusest sügavamate probleemide leevemist. Pikaajalised sündide arvu vähendavad tegurid toimivad edasi. Ja kahjuks sellel kümnendil me näeme suure tõenäosusega veel rohkem kui ühte negatiivset sündide arvu rekordit.

Tänavu sünnib ligi neljandiku võrra vähem lapsi kui 2018 ehk viis aastat tagasi. Mida see pikas vaates tähendab?

Praegu sündivad väikesearvulise põlvkonnad on tulevikus ise uued lapsevanemad. Kui laste põlvkonnad on vanemate põlvkondadest püsivalt oluliselt väiksemad, siis tekib kahanemisspiraal, millest Rein Taagepera on kujundlikult kirjutanud. Me oleme paraku just sellisel pikaajalisel süveneval vähenemisteekonnal, mille eest Taagepera hoiatas. See peaks olema ühiskonna jaoks mõttekoht – kas püüda midagi väheneva põlvkonna suurusega ette võtta või jäädagi lootma uute inimeste siiatulekule kaugetest riikidest, kes meie oma puudujäägi katavad.

Sündide arvu pikaajaline muutus Autor/allikas: Allan Puur/TLÜ

See kõik tundub üsna kurvastav…

Jaa, kahtlemata. Iga-aastast statistikat eraldi jälgides ei olegi see pilt ehk nii nukker, aga kui viimased viis aastat kokku panna, siis praegune olukord meenutab kergelt üheksakümnendate järsku kukkumist. Kui niisugused asjad juhtuvad, siis tõenäoliselt on kutsutud ja seatud institutsioonidel kohustus mõelda, kuidas me peaksime sellele ühiskonnana reageerima.

Kui majanduses SKT väheneks 24 protsenti, siis me tunneksime seda kõik väga valusalt. Paraku sündide arvu vähenemine samas suurusjärgus tundub olevat lihtsalt mingi arv kuskil statistilises tabelis. See meie igapäevast toimetulekut ja heaolu kuidagi ei mõjuta, aga mõjutab väga selgelt ühiskonna pikaajalist kestlikkust. Ja sellele tuleks reageerida. Sotsiaalministeerium on äsja alustanud Eesti perepoliitika põhjalikumat inventuuri või tervikanalüüsi. See töö peaks valmima järgmise aasta lõpus. See on vajalik ja õigeaegne samm, kuid tähtis on, et sellele järgneksid ka praktilised tegevused.

Nüüd on miljoni dollari küsimus. Kas ja kuidas saada laste arv taas tõusuteele, kas üldse saab midagi teha?

Eesti on olnud 21. sajandil tegelikult üsnagi tubli selles osas. Eesti on viimaste andmete põhjal perepoliitikasse panustatud vahendite osakaalu poolest SKT-s viiendal kohal OECD riikide hulgas. Me oleme seega üsna palju teinud. Mitmed analüüsid näitavad ka seda, et rakendatud poliitikameetmetel, nagu vanemapalk või lasterikka pere toetuse märgatav suurendamine, on olnud mõõdetav positiivne mõju sündimusele. Ilma nende meetmeteta oleks olukord kehvem. Aga ilmselt tuleb teha veel rohkem. Ja teha ka mingisuguseid selliseid asju, millele veel seni mõeldud ei ole. Sest uus mängumuutja Eesti jaoks on soovitud laste arvu vähenemine.

Perepoliitika lähte-eeldus on praeguseni olnud, et meetmed peavad toetama ja aitama peresid nende soovide realiseerimisel. Aga selline lähenemine ei adresseeri küsimust, kas ka laste saamise soove tohib mõjutada, ja kui tohib, siis kuidas on seda aktsepteeritav teha? Jutt ei saa olla loomulikult mingist lihtsakoelist lastesaamise propagandast, nagu näiteks bussipeatustesse plakatite kleepimine. Alustama peab ilmselt küsimusest, miks pere ja lapsed on inimeste jaoks järjest väiksema tähtsusega. Asi pole ilmselt pelgalt materiaalsetes elutingimustes, sest samasugused trendid on ka Põhjamaades, kus heaolu tase on selgesti kõrgem kui Eestis.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: