Lõppeval aastal oli kuulda mitme omavalitsuse kehvast rahalisest seisust, mille tagajärjeks on olnud näiteks koolide või raamatukoguharude sulgemine. Aga põhjus on ju ikkagi elanike arvu vähenemine. Näiteks Peipsiääre vallas väheneb aastas elanike arv keskmiselt 100 inimese võrra.

Peipsiääres elab natuke üle 5000 inimese, neist suurem osa on vanemaealised. Praeguse trendi järgi on seal 10 aasta pärast juba tuhande võrra vähem elanikke.

"See on suhteliselt reaalne, kui me mitte midagi liikuvuses ei paranda ja elamispindasid juurde ei planeeri, siis see nii läheb. /.../ Kui vaadata numbritesse, siis sündimus on stabiilne, samamoodi on ka siia tulnud inimesed ja lahkuvad inimesed enam-vähem sarnane number. Mis teeb muret, on suremus. Suremus viib selle ikkagi meil kõvasti miinusesse. /.../ Pikaajaliselt annab see tunda valla eelarvele, umbes 250 000 eurot aasta kohta on see rahaline kaotus," ütles Peipsiääre vallavanem Piibe Koemets.

Suurem liikumine maalt linna toimus Eestis ära 2000. aastate alguses. Praegu kolib enamikku Eesti valdadesse rohkem inimesi kui sealt välja liigub.

"Kõige suurem probleem on nende maapiirkondadega, kus enne iseseisvuse taastamist olid põllumajanduspiirkonnad, Kesk-Eesti piirkonnad, telg Pärnu-Jõhvi vahel – need piirkonnad on kõige keerulisemas olukorras, kus rahvaarv väheneb ja ka väljaränne mingil määral jätkub. Aga Lääne-Eesti, saarte, mitmed Lõuna-Eesti piirkonnad on need, kuhu pigem on inimesi juurde tulnud," selgitas Tartu Ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru.

Kuigi suur maalt linna kolimise laine on nüüdseks pöördumas, annavad selle tagajärjed tunda ka praegu. Maapiirkondadesse on jäänud vanemaealine põlvkond, mistõttu on seal sündide arv eriti väike ja suremus kõrge. See ei ole ainult demograafiline probleem, vaid põhjustab ka kultuuri ja elulaadi mitmekesisuse hääbumist, ütles sotsiaalteadlane Marju Lauristin.

"Kui me vaatame seda, mis toimub väikeste koolidega kas või maal, siis needsamad väikesed koolid tegelikult on väga palju ju sellesama kohaliku omapära kandjad ja läbi nende püsimise tegelikult see on nagu see juureniidistik, mis toidab sedasama kohalikku kultuuri. See koondumine ei ole mitte ainult suurtesse linnadesse koondumine, ka suurtesse majadesse.
Ja tundub niiviisi, et kuskil tuleb see piir ette. Juba praegu on tunda, et on palju inimesi, kes tegelikult ei taha enam niisugust elu. Tegelikult ma näen ka noorte puhul, et ega sugugi kõik ei torma praegu ainult Tallinnasse," rääkis Lauristin.

Seda, et kogu Eesti koondub vaid pealinna ja ülejäänud piirkonnad jäävad tühjaks, enam öelda ei saa. Palju liigutakse suuremate linnade lähiümbrusse, sest näiteks Tallinnas on keskmise palga saajal üsna vähe valikuid, soodsama ja parema elamise leiab aga Sakus, Jüris või Keilas. Samas võimaldab kaugtöö kolida ka kaugemale.

"Liigutakse nende samade linnade lähiümbrusesse, aga samas on järjest kaugemale liigutud, tallinlased on Raplamaalt leidnud omale elukohtasid. /.../ Me näeme, et maapiirkonnad tõmbavad oma elukeskkonnaga, kas siis käiakse linnas tööl, tehakse kaugtööd. Inimesed ei pea tingimata iga päev tööl käima ja see võimaldab ka elada väljaspool suuremaid linnasid," ütles Tammaru.

"Looduskaunimad kohad, Lääne-Eesti, saared, samuti Lõuna-Eesti, need on sellised maalilisemad kohad, kuhu on päris palju hakanud inimesed liikuma ühelt poolt päriskodu mõttes, aga päris palju on tekkinud neid inimesi, kes on n-ö mitmepaiksed, kellel on esimene kodu linnas, see põhikodu, aga siis teine kodu on kuskil looduskaunis kohas," lisas ta.

Ka näiteks Rootsiküla Peipsiääres on muutunud täielikult suvilapiirkonnaks.

"Vallale sissetulekut toob see küla väga vähe. Aga samas nad vajavad samamoodi, et teed oleksid korras, et lumi oleks lükatud – need on kõik avalikud teenused. Tegelikult, kui ma olen ise kohtunud nende suvilaomanikega, nad tegelikult pool aega aastast veedavad meie juures ja tahavad panustada, aga neil ei ole võimalik panustada. Lihtsalt riigi maksusüsteem on selline," ütles Koemets.

Peipsiääre vald asub Tartu linnast vaid poole tunni kaugusel, see võiks meelitada ka uusi elanikke, mitte ainult suvitajaid. Vallavanema sõnul pole see siiski nii lihtne.

"Noor ei taha liikuda kaks kolm korda päevas linna ja tagasi, vaid ta tahab tihedamini. Ta tahab tunda ennast vabana. Ka teised töötavad inimesed. See on see piirang. Tegelikult inimesed armastavad seda kohta, nad ise ka ütlevad, et siin on väga kena ja tahaks siin elada, aga samas ei ole meil ühtegi maakohta teile pakkuda, kui te küsite. Mõne üksiku leiab kinnisvaraportaalist, sest kõik on ära ostetud, samamoodi korteripinnad. Elamuarendus kindlasti tooks meile rahvast juurde," rääkis Koemets.

2022. ja 2023. aasta on Eestis olnud selle sajandi väikseima sündide arvuga aastad. Samal ajal on Eesti aina atraktiivsem sisserändajatele ning just ränne on meie riigi rahvaarvu kasvatanud viimased seitse aastat.

Tartu Ülikooli rändeanalüüs prognoosib, et pealinnas võib veerand sajandi pärast elada umbes 90 000 elanikku rohkem kui praegu. Suurema osa sellest annavad sisserändajad.

"See suundumus on täpselt ühesugune igal pool, et just suured linnad, olgu Tallinn või London või Stockholm vms on muutunud väga kirjuks rahvuste mõttes. Paljudes linnades on, Tallinnaski on pea pool elanikest teistest riikidest saabunuid. Ja ei ole mingit põhjust arvata, et see suundumus kuidagi muutuks," rääkis Tammaru.

Välisriikidest tulijad kasvatavad kõige rohkem Tallinna rahvaarvu, aga jõuavad järjest enam ka teistesse Eesti piirkondadesse.

"Kusjuures sisserändajaid on kahesuguseid. Ühelt poolt on inimesi, kes on sündinud ja üles kasvanud mujal, aga väga palju on ka meie oma inimesi, kes pöörduvad tagasi, kes kunagi pärast Euroopa Liiduga ühinemist Eestist lahkusid. Päris paljud neist on Eestisse tagasi tulnud," selgitas Tammaru.

Teisalt peame olema valmis ka selleks, kui aina enam inimesi on sunnitud oma koduriigist lahkuma nii sõdade kui ka näiteks ekstreemsete ilmaolude eest. Ja see kõik tõenäoliselt kasvatab meie riigi rahvaarvu ka tulevikus.

"Me ei saa ütelda, et me igal juhul hoiame seda, et meid ongi siin täpselt see number. See number igal juhul muutub ja me peame selleks olema valmis. Muidugi ta ei tohi muutuda arutult. Mina ei oleks sugugi selle poolt, et tõepoolest igaüks, kes tuleb, muudkui tulgu. Aga me peame teadma, et me peame ise olema ka valmis. Et me omaenda kultuuri ja keelt – mis nagu ongi retooriliselt see põhjus, miks me ei taha, et siia nii palju tuleb teistest maadest inimesi – mitte ainult ise ei hoia, vaid et me suudame seda nendele teistele inimestele ka teha huvitavaks, keelt nii-öelda kasutatavaks, et me ise seda omaenda kultuuri ja keelekeskkonda ka väärtustame. /.../Tegelikult, kui me iseenda keelt ei kasuta, kui me iseenda keelt ei arenda, kui me ise oma kultuuriloojaid ei hinda, siis mis kultuuri hoidmisest me räägime," rääkis Lauristin.