Viimaste nädalate jooksul oleme saanud lugeda nii turbatööstuse ja looduskaitsjate vastasseisust kui ka noorte võidust õlitehase üle. Need juhtumid on mõned hiljutisemad, mis on lisandunud tööstuse ja ühiskonna vastandumise ritta.

Lähiminevikust tulevad kohe meelde tselluloosivabriku saaga ning loendamatud artiklid metsatööstuse kohta. Natukene kaugemast ajaloost saame meenutada fosforiidisõda, mis oli taasiseseisvumise liikumise üks nurgakivi ja 1990. aastate rahvusliku eneseteadvuse tugisammas.

Eestlaste metsa- ja loodusrahva kuvand justkui eeldaks, et meie "vaenlaseks" on tööstus. Võiksime endalt kriitiliselt küsida, kas me teame tööstuse innovatsioonilugusid, kas uued lahendused tööstuses pole meie müütilise vaenlase olemust juba muutunud, kas tuleviku Eesti, mis jaksab jätkuvalt areneda ja hoolida, saab lubada tööstuse (sümboolset) üle parda heitmist, kuidas ületada tööstuse ja ühiskonna kommunikatsiooniblokaad.

Vastuoluline enesekuvand

Sellel sügisel vaatlesime tööandjate keskliidu tellimusel Antropoloogia Keskuse antropoloogidega lähemalt tööstusmaailma ning rääkisime ettevõtete juhtide ja erialaliitude esindajatega. Ilmnes hämmastav vastuolu: tahame paremat, nutikamat, rohelisemat, majanduslikult hakkama saavat riiki, aga millegipärast ei anta tööstusele võimalust asuda veduri rolli.

Uuringust tuli selgelt välja tööstussektori vähene väärtustamine Eesti ühiskonnas ning sellest tulenevalt vastuoluline enesekuvand, kus ka sektorit juhtivad inimesed ei osanud nimetada valdkonna edulugusid ja eeskujusid.

Meie kultuuriruumis ei ole selle valdkonna esiletõstmine viimase 30 aasta jooksul olnud sobiv, sest sovetiaegne mainekahju on endiselt lasknud tööstusel paista tagurliku ja sageli küündimatuna.

Tekkinud on surnud ring: suur osa eesti inimestest ei tea Eesti tööstusest midagi, tööstus paistab silma vaid kommunikatsioonifopaade ning negatiivsete algatustega, noortel puudub huvi tööstuse vastu, tööstus jääb ilma nutikatest peadest ning Eesti riik laiemalt targa tööstuse majandusharust, mille teenimata palgamaksud ei jõua kunagi Eesti majandust turgutama.

Antropoloogidena oleme harjunud sõna võtma nõrgema osapoole eest. Tööstussektori juhid pole klassikaliselt ühiskonnas õrnal positsioonil, aga vestlused juhtidega näitasid, et nad on ühiskonna survel vaigistatud ja tajuvad end olevat peksupoisi rollis.

Paljud tööstussektori juhid tõid esile, et tajuvad ühiskonna vastasseisu: "Meil on sõna tööstus kõige jubedam asi üldse. Kui meil seda ei oleks, oleks ilus elu. Meil ei oleks jäätmeid, siis meil ei oleks müra, siis meil ei oleks reostust, siis meil poleks metsaraiet, siis poleks energeetikat. Kui need kõik asjad ära jätta, siis oleks meie elu lill."

Sellises vaenulikus foonis on tööstuse juhid harjunud enesesse kapselduma, tööd tegema ja vaikselt edasi rühkima. Tööstuse edusammudest pole põhjust avalikkuses rääkida, kommunikatsioon saab enamasti negatiivse tagasiside ning nende tähtsust majanduse jaoks nagunii keegi ei näe:

"Poliitikul on hea öelda, et eesti tööstus peabki ära surema, sest me teeme väheväärtuslikku asja. Keegi Eestis ei tohiks nii öelda. Mina arvan, et kõik, kes täna inimestele tööd annavad, on väga tublid. Ega tööstuse palgad pole sellised, et me longime tagaotsas. Me oleme Eesti keskmise juures."

Tihti toovad juhid välja, et tööstuse kuvand on Eestis negatiivne, kõik tahavad, et tööstust oleks vähem, aga kui vaadata Eesti majanduslikku toimetulekut, siis riiklikult pole alternatiivi, mis suudaks täita tööstusest järelejääva augu. Meil haigutaks nagu aastakümneid kommunikatiivne tühimik, millest seni pole õnnestunud üle hüpata.

Tööandjate Keskliidu innovatsiooninõuniku Kati Rostfeldt rääkis toreda loo, kuidas ta käis Singapuris. Õhtusöögil restoranis oli kõik väga sulnis, välja arvatud tõsiasi, et merevaade hõlmas tihedat sadamaliiklust, tihedalt täis pikitud tankereid, kaubalaevu.

Meile seostub tööstusmiljöö või industriaalmaastik kohe millegi taunimisväärsena. Kui Rostfeldt asukohavaliku kohta lähemalt uuris, vastas võõrustaja, et nad on selle vaate üle eriti uhked, sest nende silme ees rullub ometigi lahti väikese riigi rikkus ja strateegiline edulugu.

Meie eestlastena ei oska tööstust näha rikkusena. Me oleme 30 aasta jooksul oma Nokiat otsinud IT-st ja loodusturismist ning püüdnud oma kultuuri tähtsaavutustega maailmas silma paista, aga selle kõrval oleme tööstuse jätnud tagaplaanile.

Viies läbi uuringut tööstussektori juhtide seas alustasime hüpoteesiga, et tõenäoliselt on see sektor innovatsiooni osas tagasihoidlikumalt meelestatud. Olime valmis konservatiivsemaks ja hierarhilisemaks organisatsioonikultuuriks ning eeldasime, et leiame eest nn vanakooli tippjuhi, kes asub väärtuspõhiselt noorte kliimaaktivistidega täiesti teises süsteemis.

Pidime intervjuu intervjuu haaval oma suhtumist muutma. Nooremate põlvkondade ja keskkonna osas aktiivsemalt sõna võtvate inimeste väärtushinnanguid töösturite omadega kõrvutades ei olegi need nii erinevad. Äsja tööstussektori juhte intervjueerinud antropoloogina, kes ise kuulub maailmavaateliselt pigem vasakliberaalide ridadesse, on üksteise mõistmiseks vajalik vundament vähemalt teoreetiliselt olemas. Omavahelist suhtlust takistavad traditsioonilised ja meie kultuuriruumis levinud arusaamad, et tööstus = reostus = oht iseseisvusele = meie maa ja rahva ekspluateerimine.

Tööstus ja kogukond

Uuringu tulemuste juures üllatas meid tööstusjuhtide seotus kogukonnaga. Tööstussektori juhid on inimkesksed, kohaliku kogukonna pikaajalised palgamaksjad; liidrid, kes väga hoolivad oma inimestest. Uuenduste valgustes soovitakse näha, et ka kogukonnal nende ümber oleks hästi.

Töötajaid väärtustasid kõik uuringus osalenud juhid: "Rauda ja kola saada osta, aga inimesed on kõige olulisemad, nad on kõige tähtsamad. Hea vaadata, kuhu tehas jõudnud on, inimesed ei pea enam tassima ja rapsima" või "Masinaid võib endale igaüks osta, aga kuidas leida ja hoida inimesi, kes nendega tööle hakkavad, see on tõeline kunst." Ausus, ettevõtlikkus, täpsus, konkreetsus, usaldusväärsus ja meeskonnatöö olid väärtused, mis kõlasid intervjuust intervjuusse.

Üllatavalt palju oli juttu paremast, strateegilisest tulevikust, oma koha säilitamisest ja väljakutsete rohkest kliimaeesmärkide täitmisest ning uutest nutikatest lahendustest. Nagu intervjueeritud ise välja tõid: "Kõik innoveerivad ja arenevad ja need, kes pole sellega kaasa läinud, on ammu tegevuse lõpetanud."

Meie ühiskonna väljakutseks on paralleelselt see, kuidas kuuleksime rohkem nutikast, targast ja tulevikku vaatavast Eesti tööstusest ning teisalt, kuidas oleksime ühiskonnana valmis pidama diskussiooni, milline tööstus on Eestis oodatud, millistel tingimustel ning mis on meie ühine tulevikunägemus, mille elluviimiseks rakendame majandushoobasid.

Ühiskonnana võiksime tööstuse käekäigu suhtes olla avatumad ja uudishimulikumad. Ajakirjandus võiks meieni tuua lugusid Eesti traditsioonilisemate sektorite ettevõtetest, mille nutikus on maailmas hinnatud ning millel on kõrge tulevikupotentsiaal.

Kui oleksime ühiskonnana valmis kuulama ja tööstussektor leiaks julgustust jagada edulugusid, oleks esimene samm vastastikuse toimiva kommunikatsiooni osas tehtud. Ühiskondlikul tunnustamisel ja ühele majandusharule siiral kaasaelamisel võib olla väga tugev sümboolne väärtus, et sektor saaks edeneda.

Ühe olulisema järeldusena võib seega esile tuua, et väärtussüsteemis on Eesti tööstusettevõtete juhid palju tulevikku vaatavamad ning uuenduslikumad kui välise kuvandi järgi võiks arvata. Ühtlasi nägime, et praegune väline kuvand toob kaasa madala enesehinnangu. Juhid ise ei oska samuti esile tuua eesti tööstuse edulugusid, suurtest sõnadest on loobutud, enesekindlus on habras. Võimalusi nähakse aegamisi katsetamises ja vastavalt võimalustele järgmiste sammude astumises.

Uuring näitab selgelt, et Eesti tööstus vajab ühiskondlikku kokkulepet ja visiooni, mida toetaks laiema ühiskonna usaldus ja sellega antud sümboolne mandaat, et tööstussektori arendamine Eestis on lubatud ja oodatud. Tööstussektori juhid vajavad innovatsiooni ellutoomiseks mitmekülgset tuge ametnikelt, poliitikutelt, kohalikult kogukonnalt, meedialt ja ka ühiskonnalt tervikuna.