Riigi eelarvearutelude taustal käib debatt, kuhu raha jagub ja kuhu mitte. Tervikus on kõik oluline, mis elu Eestis jätkusuutlikuna hoiab. Eelkõige toimiv ja ettevõtlikkust toetav majanduskeskkond ja töökohad, mis loovad väärtust. Kui inimestel on töö ja sissetulek, siis jagub mõistmist ja hoolimist laiemalt.

Kvaliteetne haridus on kõige alus. Pean vajalikuks rõhutada, et just kvaliteetne alus- ja põhiharidus, sest see on vundament, millele laotakse hiljem kõik muu elus oluline. Lapsepõlves katki tehtud või katki läinud inimest saab hiljem toetada, kuid päris tagasi kella ei keera, nii nagu patsiendikindlustus ei tee olematuks kannatusi ebaõigete ravivõtete tõttu tekkinud tüsistustest ja elukvaliteedi langust. Oluline on ette mõtlemine, mitte tagantjärgi "silumine".

Möödunud nädalal õpetajatele korraldatud toetusavaldusest jäid peamiselt meelde kaks sõnumit. Päästjate sõnum oli, et harimatus on julgeolekurisk ja sellega saan vaid nõustuda, tuginedes oma kogemustele erinevates ametites. Räägime me liikluskultuurist või perevägivallast, tervislikest eluviisidest või mõtestatud infotarbimisest, iseendaga hakkamasaamisest või kodanikujulgusest – kõik see areneb osaks inimesest paraku juba enne kuueteistkümnendat eluaastat.

Riigi sõnum on, et õpetajate palkade teemal võetakse laua taha nüüd ka omavalitsuste esindajad, sest riik annab lisaraha ja tahab veenduda, et see läheb õpetajate palkadesse. Võib-olla on tegemist ebaõnnestunud sõnumiedastusega, kuid tahaks küsida, kuidas õpetajate palgateemat on üldse siiani ilma omavalitsusi kaasamata arutatud.

Õpetajate palk peab tõusma. Sellest sõltub, milliste võimetega inimesi on võimalik kooli värvata ja koolis hoida. Kõrged on ootused õpetaja erialaoskustele ja isiksuseomadustele. Hea õpetaja peab hästi taluma emotsionaalset koormust, peab olema avara silmaringiga ja valmis igapäevaselt suhtlema sadade inimestega, peab innustuma ise õpetatavast ainest, et huvi äratada, peab jõudma lahendada üksik- ja koostööküsimusi.

Igaüks, kes ei ole õpetaja, võib proovida oma elus teha ühe sellise nädala, mil tuleb üksi ette valmistada igaks tööpäevaks kuni viis ligi tunnist sisukat ja huvitavat koosolekut, millel osaleb minimaalselt 24 inimest, kes kõik on aktiivselt kaasatud ja märgatud. Koosolekul on selge eesmärk, teemaarendus ja tulemuste kokkuvõte ning tehakse kokkulepped järgmiseks kokkusaamiseks. Kokkulepetest kinnipidamist kontrollitakse ja tagasisidestatakse. Lisaks koosolekute ettevalmistamisele, läbiviimisele ja protokollide koostamisele (E-koolis või Stuudiumis) tuleb läbi töötada koosolekul osalenute materjalid sisuliselt ning kokkuvõttes peaks koosoleku juht andma individuaalset tagasisidet nädalas kahe kuni 300-le inimesele. Ja nii nädalast nädalasse, ikka targalt, hoolides ja märgates.

Õpetajate palgaerinevustest kohalike omavalitsuste lõikes. Riigi esindajad on näppu vibutanud, et kui üks omavalitsus saab rohkem maksta, siis miks teine ei saa. Samal ajal on riik ise mõnda kooli rahastanud kõrgema miinimumpalgaga, võimaldamata seda teistele koolidele, mis on pannud paljud õpetajad küsima, kas nende töö on vähem väärtuslik.

Iga riigi tehtud otsus mõjutab tervikut ja saadab sõnumi. Loodan väga, et kui nüüd kohalike omavalitsustega laua taha istutakse ja hakatakse saagima peeneks diferentseerimiseks lisaks antavat piskut, siis pingutatakse õpetajate palkade tõstmise nimel ja arvestatakse veel vähemalt kolme lisakomponenti.

Esiteks, klassijuhataja tasu. Vanemate kaasamise, õpilaste koostöö, käitumiskultuuri ja üksteisest hoolimise kujundamisel on klassijuhataja roll ülioluline ja klassijuhtimise väärtustamine hädavajalik.

Teiseks, koolikorraldust ja õpetajaid toetava meeskonna tööturule vastav töötasu. Iga päev tuleb kooli seinte vahele sadu inimesi, iga päev juhtub midagi, iga päev vajab keegi toetamist, miski parandamist, seadistamist, lahendamist.

Koolil ei ole raha, et värvata õnnespetsialiste või seada sisse vaikuse kambreid, kuid elementaarsete töötingimuste tagamiseks on vaja nii head haldusinimest kui ka personalispetsialisti, nii õppetöö arendajad kui ka IT-spetsialisti. Praegu on koolides need teemad väheste inimeste kanda ja nende inimeste kvaliteet on oluline, et töötingimused või tunnetega üksi jäetus ei peletaks õpetajaid koolist.

Kolmandaks, kaasava hariduse rahastus. Riik korraldab otsused õpilasele tõhustatud– või eritoe andmiseks. Ei ole mina veel näinud ühegi vastava otsuse juures ressursikalkulatsiooni (otsuse täitmiseks vajalikud otsesed ja kaudsed kulud, sh füüsiline ruum ja aeg).

Sõnades on Eesti hariduse arengukavad ambitsioonikad, reaalsus on aga see, et lapsevanem ei leia lapse erivajadusi arvestavat sobivat koolikohta, koolil ei ole ressurssi, et õpilast ja vanemat toetada, ning kõigi nende paberite (ilusti vormistatud otsused ja arengukavad) otsas põlevad läbi õpetajad, tugimeeskond ja lapsevanemad. Iga Rajaleidja otsuse juures peaks olema kalkulatsioon ja rahastusotsus, mis katab otsuse rakendamisega seotud kulud.

Kui meil riigina nii palju raha ei ole, siis tuleb julgeda seda välja öelda. Probleemi vaiba alla lükkamine töötab vaid kõrgematel juhtimise tasemetel, mida enam minna rakendusüksuse tasandile, seda reaalsemate probleemidega tuleb igapäevaselt tegeleda ning abi vajavat last või vanemat vaiba alla lükata ei saa ega taha ükski kool ega õpetaja. Õpetaja hääletab lõpuks neis olukordades jalgadega.

Oktoobris avaldas Arenguseire Keskus uuringu, mis keskendus põhikoolide tõhususe hindamisele, sh ei vaadeldud õpilaste õnnetunnet või vaimset tervist koolis, Isegi ilma nende parameetriteta, puht pragmaatilisele sisendile ja väljundile tuginedes tõdeti, et kaasamine nõuab rohkem ressurssi ehk rohkem õpetajaid õpilase kohta.

Alus- ja põhiharidusse tuleb riigil investeerida, sest sellele toetub noore edasine toimetulek iseendaga ning võime luua tulevikus väärtust nii endale kui Eestile.