Riigikogu tänavuses istungikalendris on veel ees kolm töönädalat, mille lõpuks ootavad saadikud suurde saali endaga pragama ja nalja tegema jõuluvana. Kui millalgi Eesti nüüdisaja parlamentarismi katkematu ajaloo jooksul oleks põhjust riigikogu ilma jõulude, jõuluvana ja peota jätta, siis just tänavu, mil erakondade ühistöös on antud Eesti parlamentaarsele riigikorraldusele 30 aasta suurim hoop.

Hoolimata sellest, et numeratsiooni järgi on riigikogu oma täiskogu 20 istunginädala ning kahe istungjärgu vältel suutnud töösse võtta üle 350 seaduse ja otsuse eelnõu, on neist lõpphääletusele jõudnud vaid mõned üksikud, kui need on usaldusküsimusega seotud. Kõik muu on kas pooleli, seisma jäänud või mõnel juhul ka menetlust algatamata tagasi võetud. Rekordiliselt kehv saak.

Aasta alguses paistis kõik minevat hoopis teisiti. Kodanike suur valimisaktiivsus andis riigikogule tervikuna tugeva mandaadi ja sinna pääsenud kuue erakonna jõuvahekord kukkus ka selline välja, et eeldused rahulikuks tööks olid justkui olemas. Kuid töö asemel valisid erakonnad sisutu võitluse vahendeid valimata.

Pole tähtis, kummal poolel või kellel kuuest on rohkem või vähem õigust, kõik koos on teinud parlamentaarse demokraatia kahjustamiseks rohkem kui kurjemalt välisvaenlaseltki võiks karta.

Kui koalitsioonierakonnad ja EKRE on oma väärkäitumises vähemasti järjekindlad, siis taktikat vahetanud Isamaa ja Keskerakond topelt silmakirjalikud. Nad üritavad nüüd jätta muljet, et on head, vastutustundlikud ja riigimehelikud ning erinevad EKRE-st. Aga lõpptulemusele ei ole sel mõju, sest parlament ei tööta ikkagi.

Üsna vähe on loogikat EKRE plaanis takistada parlamendi tööd seni, kuni jõutakse ühel või teisel viisil erakorraliste valimisteni. Nimelt toimuksid need valimised endiselt sama seaduse järgi ja viisil, mis EKRE meelest on ebaseaduslik. Kuidas saaks EKRE või ka Isamaa võita valimistel, mille häälte kontrollpakk ehk elektroonilised hääled on väidetavalt Reformierakonna käes?

Kuni parlament ei tööta ja seadusi vastu ei võta, ei muutu valimisseadus ja miks üleüldse käivad riigikogus tööl EKRE saadikud, kui teavad, et nagu nende kolleegid, nii nad isegi on sinna pääsenud ebaseaduslikult, õigustühiselt.

Kahe kuu eest soovitasin parlamendierakondadel vabatahtlikult laiali minna, mis võimaldanuks vaba mandaadiga, kuid parteituks jäänud saadikutel parlamendi tulevikku kaitsvad õigusaktid kehtestada. Muidugi seda ei juhtunud, vabatahtlikult ei lähe Eestis laiali needki parteid, mis on kaotanud nii liikmeskonna kui ka valijad ning eksisteerivad veel vaid kirjena registris.

Ajaloos on palju halbu ja vähe häid eeskujusid selle kohta, kuidas parlamendi ummikseisust tsiviliseeritult väljuda. Halbade stsenaariumide käivitumise tõenäosus ajas kasvab.

Mida kauem kestab tööseisak, seda suuremaks kasvab nende valijate hulk, kes märkavad, et ega parlamendi puudumisest ju elus midagi ei juhtugi, argielu jookseb oma tavapärases viletsuses ikka edasi. Aga kummas suunas selle rühma meeleolu liigub? Kas ükskõiksuse ja poliitilise passiivsuse või hoopis erakonnavälise kodanikuaktiivsuse suunas? Kas viimases võiks domineerima pääseda vägivallatus või vägivaldsus?

Kas vägivallatul, ainult seaduslikke nõudmisi esitaval rahvaliikumisel oleks võimalik mingit edu saavutada lihtsalt loosungitega Toompeal seistes ja senist võimu ehk parteisid rahvaga dialoogile kutsudes? 35 aasta eest umbes selline etendus läbi mängiti, aga kujutlus ühtsest rahvast on sellele tagantjärgi külge poogitud. Hirmust vabanenud hulkade seest kerkis esile uusi juhte, aga ülalt, senise eliidi hulgast läks mõnigi tuulenuusutajast kommunist nii-öelda rahva poole üle ja loomulikult oli tagajärjeks põrkumine ja lõhe.

Teine ja veelgi riskantsem stsenaarium patiseisu jätkudes on, et rahvas palub ja saab enda toetajaks sõjaväe või muu relvastatud struktuuri. Sõjaväelased, nagu igal pool maailmas sellistel puhkudel, tulevad võimu hoidma küll ainult ajutiselt, seni kuni koridorid puhastatud vanast korrumpeerunud eliidist ning taas tekkinud ruum puhtale ja õilsale rahvavõimule. Aga sellest ajutisest saab alatine, sest kogu aeg tuleb ette uusi asju, mis veel enne tsiviilvõimu taastumist on vaja ära lahendada.

Mul ei ole vähimatki kahtlust, et Eesti kaitsevägi tervikuna püsib kenasti ja kannatlikult seaduste piires. Aga kui ikka kaua ja haledasti palutakse, võib üksikutel ohvitseridel siiski kiusatus tekkida. Ja mis siis saab? Esialgu oleme sõjaväelisest diktatuurist kaugel, aga see tuleb samm-sammult lähemale nii kaua, kuni parlamenti taas töökorda ei remondita ega ka põhjusi, miks selline diktatuur tabu on, hoolega avalikult läbi ei arutata.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.