"Alles siis, kui me võime öelda, et valitsus põhjuseta ei võimaldanud demokraatlikku arutelu riigikogus, siis oleks selliselt vastuvõetud seadus põhiseadusvastane. Ja samuti kui valitsus ja parlamendi enamus saab ära näidata, et olukord oli selline, et muul moel ei olnud võimalik seda obstruktsiooni ületada, siis võib olla ka põhiseaduspärane ühe seaduseelnõu sidumine usaldushääletusega, mille tulemusel riigikogu ei saagi muudatusettepanekuid hääletada," rääkis Tupay neljapäeval Vikerraadio saates "Uudis+".

Professor rõhutas, et parlamendil peab olema võimalus kaasa rääkida seaduseelnõude menetlemisel.

"Seaduste vastuvõtmine ongi riigikogu üks põhilisematest ülesannetest ja sellega peab tal olema võimalik tegeleda. Ja kui eelnõu seotakse valitsuse poolt usaldusküsimusega, siis kahtlemata on see võimalus riigikogult praktiliselt võetud, nii et see peab olema väga erandlik juhtum, millal see on lubatud," tõdes Tupay.

"Demokraatia ei ole selline riigikorraldus, kus valitsusel peab olema hästi mõnus valitseda, vaid siin peabki võimalikult suures ulatuses tagama selle, et igaühel oleks võimalus kaasa rääkida ja seda ka vähemusel ja et vähemusel oleks tõepoolest reaalne võimalus esitada ka oma alternatiive ja seda ka avalikus arutelus teha," rääkis Tupay. "Poliitika tegemine ei ole lihtne ja ei olegi sellist õigust nõuda, et ma saan oma poliitikat teostada. Ta ongi demokraatias sellisena mõeldud, et mõtted ja ideed peavad omavahel võistlema. Aga loomulikult on küsimus, kui kaugele ma saan minna. Ja kui seda poliitilist lahendust ei leita, siis jõutakse selleni, et kuskil on põhiseaduslikud ja põhiseadusega seatud piirid," rääkis ta.

"Ja siin ongi nüüd küsimus, et kui kaugele võib minna? Jah, teatud obstruktsioon peab olema lubatud, seda on ka kinnitanud riigikohus. Me näeme seda, et võibki olla, et muudatusettepanekuid tuleb üleliia palju," kirjeldas professor. "Obstruktsioon iseenesest ongi vähemuse võitlusvahend, näitamaks, et ta ei ole millegagi nõus," lisas ta.

Tupay viitas ka riigikohtu seisukohale, et kui seadusi ei ole enam üldse võimalik vastu võtta, sest riigikogu on töövõimetu obstruktsiooni – näiteks küsimuste ülekoormatuse tõttu – siis peab olema valitsusel võimalik teatud hetkel siduda seaduseelnõusid usaldusküsimusega.

"Aga arusaadavalt peab see olema nii-öelda ultima ratio, viimane võimalik lahendus. Enne seda peab valitsus tegema endast kõik, näitamaks, kuidas on võimalik siiski leida alternatiivseid lahendusi, kuidas on võimalik menetleda iga eelnõu selliselt, et tagatud on parlamendi asjakohane kaasatus, et parlamendil oleks ka reaalselt võimalik selles menetlusprotsessis osaleda, teha ettepanekuid ja hääletada," rääkis Tupay.

Professor ütles ka, et kui praegust olukorda kirjeldatakse kui põhiseaduse või põhiseaduslikku kriisi, siis tema hinnangul see nii ei ole. "Põhiseadus iseenesest ei ole ju kriisis, see meil toimib. Mida me näeme, on küpse demokraatia kriis."