Kuidas teile tundub, kas meie poliitikutel on mingi arusaadav siht silme ees? Kuhu me ühiskonnana liigume?

Tuleb silmas pidada, et ega Eesti ei asu mingil üksikul planeedil, vaid me elame Euroopas. Ja laiemalt võttes terves maailmas. Ja nimetus maailmaküla tekkis ju juba ammu enne väga intensiivset kommunikatsioonivahendite arengut.

Ja kuna oleme nüüd Euroopa Liidus ja NATO-s ja nii äriliselt kui poliitiliselt kaugemate maadega seotud, siis peaks kõigepealt mäletama, mis maailmas toimunud on ja kuidas see meid mõjutab.
Raudse eesriide langemine Euroopas vaid 30 pluss aastat ainult, see on ühe õunapuu kasvamise aeg, ei midagi enamat. Ja meie naaberriigist rääkides, kes on ju praegu hästi aktuaalne kõigis meiega seotud küsimustes, mõelgem, millist mõju avaldas Venemaale Boriss Jeltsini otsus 1990. aastate keskpaigas tulistada tankist omaenda parlamendi hoonet.

Nad hävitasid oma noorukese demokraatia.

Nad hävitasid selle silmapilk, kui alles hakkasid tekkima selle võrsed. Ja mida demokraatia tähendab? Ikka seda, et on erinevaid arvamusi. Aga kui neil läks vastastikku kuumaks, tulistati tankidest parlamendihoonet. Ja kogu maailm jälgis seda CNN-i kaudu. Mina olin sel ajal Soomes suursaadik.

Edasi hakkas euroliit laienema. Soome liitus sellega alles 1995. aastal koos Austriaga ja Rootsiga.

Siis edasi NATO laienemine, ka meile. Kuna ma sellel ajal, kui olime just NATO ja Euroopa Liiduga ühinenud, sattusin üheks aastaks Eesti saadikuks ÜRO-sse, siis nägin, kuidas see mõjutas meie positsiooni ka selles suures maailmaorganisatsioonis.

Ja edasi tuli rahvaste ränne, mille puhul ma võin kinnitada oma Itaalia kogemuse põhjal, et see algas enne, kui ta möödunud kümnendil plahvatas lausa kõikidele näkku. Tegelikult töötas see migratsioonipump Itaalias juba ammu. Oli võimalik jälgida, kuidas üle Otranto kanali tuli iga nädalaga sadu inimesi, kes siis voolasid piki seda Itaalia saabast põhja poole.
Ja kõige selle taustaks muidugi veel need kliimaküsimused, millest näiteks Rooma Klubi on rääkinud juba kusagil 1960. aastate lõpust peale, keskkonnaküsimused, siis tuli koroona. Ja siis Ukraina sõja uus eskalatsioon.

Majandusest ma ei hakka praegusel puhul isegi rääkima. See kõik podiseb ja mõjutab meie elu, meie sidemeid ja vajadusi.

See katel segab meil sihti seadmast?

Ta segab eelkõige selliseid isikuid, kes tahaks messiana ühe kindla sihi seada ja rahvast enda järel vedada. Niisuguseid tegelasi on Eestis juba olnud. Aga ta segab ka ses mõttes, et seab meid sundolukordadesse.

Olen olnud ka kaitseminister aastatel 2004–2005 ja mäletan, mismoodi suhtuti Eestis toona kaitsekulutustesse. Nimesid nimetama ei hakka, aga no täna on seda ikka täiesti anekdootlik meenutada. Nüüd on kaitsekulutuste suurendamise küsimuses olemas ühiskondlik konsensus, kuid see omakorda mõjutab kõiki muid elualasid Eestis.

Me näeme ka, kuidas ühiskond on polariseerunud enam kui ehk kunagi varem. Kas ei oleks targem maailma probleemide surve all olla üksmeelsem?

Demokraatlike riikidega on tegelikult niimoodi, et kui on ülim soov olla liiga üksmeelne, siis demokraatiast ei jää enam suuremat midagi järgi. Demokraatia põhitunnus ongi see, et on erinevad arvamused ja siis tuleb kusagil kokkuleppele jõuda. Ja niimoodi käivad valimised, on erinevad platvormid, maailmavaated, soovid ja see on normaalne.

Aga kuidas polariseerumist mõõta ja kust jookseb punane joon? Ühte sellist eristumist või kahe Eesti efekti võib elust enesest märgata. Et üks elu on Toompeal, kus tihtipeale tundub, et käib lihtsalt mingisugune kisma ja lendavad poliitilised loosungid ja teisel pool, Eesti väikelinnades, Tallinnast väljaspool, Viljandit ma tunnen võib-olla kõige paremini, elavad inimesed kõigest sellest hoolimata, väga usinasti, kuidagi nagu Eesti moodi usinasti – ikka midagi parandades, midagi tehes, midagi kaunimaks muutes.

Eesti poliitika viimaseid suuremaid draamasid on Reformierakonna uppumine reitingumerel. Kaja Kallas sai ju valimistel ulmelise toetuse. Mis on Reformierakonna probleem?

Reformierakonnal pole mitte mingisugust erakordset probleemi. Toimub see, mis on maailmas alati toimunud. Nagu India ja teiste idamaade filosoofid ja vaimsed õpetajad on öelnud – elu lainetab. Elu ei ole mingisugune lauaplaat, et paned marsruudi paika ja siis kõik on ühetasane. Igaüks mõelgu kasvõi oma elu peale, kuidas see on üles ja alla käinud, et halvale päevale tuleb otsa hea päev ja vastupidi. Ja mitte midagi ei ole teha, see ongi elu.

Nii et las ta lainetab, see kulub ka kõrvalt vaadates Reformierakonnale päris hästi ära. Et jube tore on olla niisuguse suure fraktsiooniga parlamendis, aga kui reiting läheb alla ja läheb nii kõvasti alla, nagu praegu on... täiesti selge, et selles erakonnas on ka mõtlevad inimesed. Need teod ei pruugi mulle alati meeldida, ja ka mõnele teisele ei pruugi meeldida, näiteks EKRE valijatele, aga ei saa ju välistada, et nad poliitiliselt mõtlevad. Need numbrid, reitingud on kindlasti
erakondade kontoris väga olulised.

Ja reitingutega seoses on nüüd niimoodi, et need numbrid on ju töödeldud, mis tähendab seda, et arvestatakse ümber tegelik number, mis parajasti inimeste käest saadakse. Küsitlusfirmad töötavad need ümber valimissituatsiooniks, mis tähendab seda, et nad jagavad laiali nende inimeste hääled, kellel ei ole parajasti arvamust ega eelistust, need jagatakse teatud koefitsiendiga laiali kõikide vahel. See on niisugune mugav ettekujutus, et valimissituatsioon näeks meil selline välja.

Mind see hirmsasti häirib, sest esiteks olen ma Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonnast hariduse saamise juures olnud ka hilisema riigikogu liikme, akadeemik Uno Mereste, sellise statistikastaari, õpilane. Tema kooli tõttu ma tean, kuidas statistilisi andmeid töödeldakse. Ja mõelge näiteks niisuguse lihtsa näite peale, kuidas inimese psüühika töötab, kui öeldakse, et lihatükk poes maksab 5,99 või 6 eurot. Aju hakkab erinevalt tööle ühe või teise numbri puhul. Kui sulle öeldakse, et mingi erakond on populaarsusega 27,3 protsenti või kui öeldakse, et osadel selle 27 sees eelistus tegelikult puudub, et tegelik eelistus on hoopis 19,8 protsenti, siis sa tajud seda populaarsust hoopis erinevalt.

Nii et seda ma heidaks ette nendele küsitlejatele. Ikka ootan, et need numbrid täiustuvad ja sinna juurde võiks käia ka nende erakondade numbrid, mis ei ole parlamendis.

Aga jah, erakondade reitingud käivad üles ja alla, ja ma usun, et Reformierakonna inimesed kahtlemata mõtlevad, kus kohas nad võivad veel hambad risti panna ja proovida kannatada ja kus tuleb lõpuks midagi muuta. Usun, et seal kusagil käivad vaidlused.

Kaja Kallas on täna üks vihatumaid inimesi Eestis. Kas talle ei tehta mitte liiga, sest sõnum, mis meid ikkagi kõige rohkem ärritab, on see, et raha pole, kuid selle on laiaks löönud juba eelmised valitsused? Ta on lihtsalt sõnumitooja. Või eksisteerib mingi spetsiifiline Kaja Kallase probleem?

Eesti peaministri puhul on mõnede inimeste arvates kriitilised ühed teemad, millest teistel on täitsa ükskõik ja vastupidi. Nii Reformierakonna kui ka Kaja Kallase isiklik reiting püsis pärast idavedude skandaali puhkemist tükk aega muutumatuna, nagu poleks see üldse mõjutanudki. Ja ei olnud täpselt teada, millal ja kas üldse see langema hakkab.

Aga praegu mõjutavad reitingu langust erinevad asjad. Mõnele mõjub idavedude skandaal, mõnele maksuküsimused, mõnele üldine majanduslik kurss või vale kurss või kursi puudumine. Ja mõnele mõjuvad tema mitmesugused väljaütlemised, käitumine.

Mind ennast on häirinud kõige enam kaks viimast juhtumit, mille kohta vanem generatsioon ütleks, et no nii ikka üldse ei tohiks teha. Esiteks, mida ta ütles õpetajatele, et kui te hakkate streikima, siis tehke parem reklaami automaksule, sest sealt tuleb raha. Ma tahtsin kohe kahte kätt laiutada, et inimene üldse ei taju, kuidas teised inimesed elavad või mis nende hinges toimub.

Ja teine oli siis rahvusvaheline juhtum ehk siis Hollandi peaministrile, oma igapäevasele kolleegile, Mark Ruttele irooniliselt visatud kinnas, kui ta ütles, vist oli see ühel paneelil või intervjuus, et kui NATO peasekretäri valimisest räägitakse, siis on ikka juttu olnud sellest, et ta tuleb idapoolsetest riikidest, et nüüd oleks aeg käes, et see võiks ka naisterahvas olla ja
selge see, et see on siis Mark Rutte.

Niisugust käiku oma lähedasele kolleegile..., kes pärast muidugi võib-olla näo ees naeratab, ega ta ei põmmuta ust, inimesed on ju viisakad. Aga niisugust asja ei tehta. See on minu pikaajaline kogemus, kus ma pidin seitsmes riigis töö pärast jälgima, mismoodi käitutakse, mida poliitikud teevad, mis selles või teises riigis toimub, kuidas käitutakse rahvusvahelises elus.

Saab, kui tahad, asju ütelda, ka ironiseerida, kuid üldistatult, mingi kujundi abil, aga mitte isiklikuks minnes. See vii kunagi kusagile. Ja see jääb meelde ka siis, kui seda välja ei näidata ja sa ei tea iialgi, kus kohas riiklikul tasemel sellised asjad jäävad meelde ja kuidas see sellist väikest riiki nagu Eesti võib valusalt lüüa.

Samal ajal, kui Reformierakond sõidab mäest alla, teeb suurt tõusu Isamaa. Sinna joostakse üle teistest parteidest, reiting on taevastes kõrgustes. Isamaa võib ohutult lubada, mida tahab, sest on opositsioonis. Kas valijad jooksevad uue imetegija peale amokki?

Küll usinad ajakirjanikud aastate pärast Urmas Reinsalule sobivas kohas tema lubadusi meelde tuletavad. Isamaa on kerkimas laineharjale, kuid kaua see kestab? Kas see kestab järgmiste valimisteni, seda me ei tea.

Ja kõik jooksevad võitja poolele.

Jaa. Aga valimiste puhul võivad olla mängus ka protestihääled. Ma ei varja seda, et olen ise ka teinekord valimistele minnes... ikkagi vimm millegi vastu on nii kõva või on soov millegi poolt olla, et mu reaktsioon ei ole olnud päris adekvaatne, et see on rohkem emotsioon.

Kuid see praegune laine, nii järsk Isamaa tõus, mul on küll niisugune tunne, et see ei tähenda niivõrd mitte seda, et ollakse Isamaa poolt, vaid ollakse osaliselt ka Reformierakonna neetud käitumise vastu. Parempoolse ilmavaatega inimesed näitavad, et nad tahavad, et asjad oleks teisiti ja et saab ka nii.

Aga nagu te ütlesite, inimesed tahaksid ikka olla rohkem võitjate poolel. See on niisugune loomulik tung millegi parema poole. See on selline natuke massipsühhootiline käitumine.

Kas pole see mitte tragikoomiline olla supervormis pool aastat pärast olümpiamänge?

Täiesti õige. Mina oleksin Isamaas õige murelik. Nagu me oleme rääkinud, käib poliitiline populaarsus nagu ka elu üldse lainetena, suures plaanis sa ei kontrolli seda. Kui nüüd on selline järsk tõus, siis millega seda kindlustada järgmisteks aastateks.

Kas Isamaa ei või EKRE-t ära süüa? Vahepeal tundus, et juhtub vastupidine. Või on siin üldse mingit vahet?

Ei tea, ennustama ei hakka, mingit loogikat võib ju otsida. Aga sellepärast ei tea ka, et me ei tea, mismoodi siis nüüd EKRE-ga asi edasi läheb. Mitmed politoloogid on paar-kolm nädalat tagasi arvanud, et Eestis toimub nüüd poliitilisel väljal suur murrang. Ja see sisaldas ka mõtet, et ega üldse väga täpselt ei tea, mis erakondadega juhtub. Et need, kes olid kogu aeg seal ees ja võitlesid omavahel, see ei saa enam üldse olema nii. Tuleb hoopis teine pilt.

Kas obstruktsioonipoliitika on olnud EKRE-le kasulik?

Praegu nad kindlasti võivad ennast vähemalt lohutada, et see on ju neile kindlustanud päris head hääled, kui protsente vaadata.

Kuid minul on hoopis teine teooria. Olen mõelnud kohe pärast valimisi, et neil oleks olnud ka hoopis teine võimalus.

Nad valisid kaotaja positsiooni, et nendele on liiga tehtud, et nende võit on varastatud, sest valimised olid võltsitud. Aga siiamaani ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et nende võit on varastatud ja valimised võltsitud.

Nii et see argument alguses töötas, aga nüüd nad vist ise ka seda eriti enam ei kasuta. Nüüd kasutatakse teisi argumente, umbes nii, et võtame Reformierakonna võimult maha ja teeme erakorralised valimised, siis saabub uus õnn Eestile. Aga see on selline lüüasaanu või koolikiusamise ohvri käik, et ema, poisid kiusasid mind täna jälle sellel vahetunnil.

Palju täiskasvanulikum olnuks minu meelest kasutada teist varianti. Kohe sel samal valimiste päeval, selle asemel, et erakonna esimehena tulla sünge näoga ja teatada, et nüüd on kõik läbi, oleks pidanud rõõmsalt tulema ja ütlema, et me tahtsime muidugi võita, aga tegelikult on meie tulemus ikkagi väga hea, me tulime teiseks, me tulime hõbemedalile. Olgu, kuldmedal lükkus lihtsalt natukene aega edasi ja me läksime ühest suurest konkurendist mööda, ja see on Keskerakond, väga suure vahega. Et meie kaotus oli väga väike. Et Keskerakonnal ja teistel olid kaotused palju suuremad. See oleks täiesti täpne jutt olnud. Oleks pidanud võtma positsiooni, et meil läks tegelikult hästi, oleks võinud veel paremini minna, aga järgmine kord. Ja sa oleks olnud võitja.

Ma ei tea, miks nad valisid märtripositsiooni ja kui kaua see töötab.

Mis on juhtunud suurepäraseid spetsialiste ja hakkajaid inimesi koondava erakonnaga Eesti 200, mis on samuti languses ja justkui lahustunud Reformierakonda? Kas nemad on üks näide parteist, kes sai protestihääled?

Erakonnad vahetuvad ja ka rahva tuju vahetub. Võib-olla tõesti said nad ka protestihääli, mis olid segatud lootusega. Protestid on tihtipeale poliitikas seotud lootusega, et nüüd ma protestin nende vastu ja panen lootused teisele jõule. Aga te just mainisite sporti... seda on väga sobiv kujundina kasutada ka Eesti 200 puhul. Paljudel juhtudel on niimoodi, et treeningul oda lihtsalt lendab, lendab lausa isikliku rekordi, või ketas... ja siis tuleb suurvõistlus ja ta ei lenda. Närv on see või mis iganes.

See käib ka poliitika kohta. Tegid eduka kampaania, tahtsid riigikogusse saada, aga sa oled uustulnukas ja nüüd on suur staadion, suurvõistlused, kõik on võrdsed, ei ole enam vaikne treening mõnusas metsatukas toreda treeneri saatel. Ja uustulnuk libastub mõneski kohas.

Mida ma kohe märkasin, kusjuures selles ei ole midagi isiklikku... kui sattuda esimest korda mitte lihtsalt parlamenti, vaid ka valitsuskoalitsiooni, siis pakkuda enda poolt kohe inimene, kes on muidu tubli ja tore, kuid ei ole mitte kunagi olnud ka riigikogu lihtliige, parlamendi juhiks ehk riigi põhiseaduse järele isikuks number kaks riigis, siis see oli minu arvates vale nii praktiliselt kui ka sümboolselt.

See näitas, et nad pole kogenud. Kogenud poliitikud nii ei teeks. Nüüd nad asusid seda viga ruttu osaliselt parandama erakonnajuhi vahetusega. Aga ka teine nüanss, millest on Eestis palju räägitud, et erakondade juhid võiks soovitatavalt olla pigem valitsuses. Siis oleks valitseda koalitsiooni palju lihtsam. Kui olla väljapool valitsust, nagu viimati oli Jüri Ratas, siis see masinavärk ei tööta nii sujuvalt.

Me alustasime intervjuud tõdemusega, et elu Eestis mõjutab täna väga tugevalt välismaailm. Aasta pärast võib saada Ameerika Ühendriikides taas presidendiks Donald Trump. Võib-olla ei lõppe sõda Ukrainale nii, nagu meie tahaks. Euroopa Liidus on meil ka sellised partnerid nagu Ungari ja Slovakkia. Mis on teie prognoos lähiajaks?

Ei mingit prognoosi. Meil on niisugune ajastu, kus mineviku ajalooteadmised kuluvad väga marjaks ära, päris tühja koha pealt ei pea mõtlema, et oot, kas see meenutab seda või teist olukorda. Ja samal ajal paradoksaalselt on ajastu, kus väga tihti ei ole minevikumälestustest ja kogemustest kasu. Sest maailm on väga kõvasti muutunud, eriti just ühes plaanis, mida ka näiteks Putini-uurijad on välja toonud, kuidas ta mitte lihtsalt teadlikult, vaid ka väga professionaalselt kasutab ära infokaost, milles me elame.

Tuleb meelde Catherine Beltoni "Putini inimesed", kus kirjeldatakse väga põhjalikult, kuidas veel Nõukogude Liidu ajal, kui Putin oli Ida-Saksamaal, kuidas juba siis loodi kogu maailmas nii-öelda ämblikuvõrke, vaadates tulevikku ja aimates ette, et Nõukogude Liit varem või hiljem kukub kokku ja siis on Kremlil ikkagi vaja, et oma inimeste võrgustikud oleks olemas kogu maailmas. Ja need võrgustikud teevad täna oma tööd ja neil on pikas plaanis maailmavallutamise plaanid.

Ja see kohutav infomüra ei teki iseenesest. Osaliselt küll tekib, kuid enamasti tekib ka planeeritult. Ja võib ju vaielda, kui ma seda terminit kasutan, aga... kui maailmasõdadest räägitakse, siis me teame , et esimene maailmasõda ja teine maailmasõda olid tegelikult Euroopa-kesksed ja lihtsalt Euroopas mõeldi see termin välja. Kolmanda maailmasõja jutt on niisugune ja naasugune, aga ükskõik, mis number sellele panna, siis infomaailmasõda, kui ta ei ole juba täies mahus käimas, siis on ta vähemalt alanud, see on täiesti selge. Ja mine ja ennusta siis sellises olukorras...

Olen oma sõpradele selles kontekstis julgenud ka öelda, et kullakesed, ükskõik mis keeles, ka Eesti pressist või ükskõik kust mujalt te uudiseid jälgite, proovige seda filtrit oma peas hästi tihedaks teha. Kahelge nii palju, kui vähegi viitsite ja jaksate ja seda ma ütlen oma diplomaadi elukogemuse pealt, kus selline suhtumine oli lihtsalt kohustuslik.

Soome on täna NATO-s. Kes oleks võinud seda arvata kümme aastat tagasi. Ja Soome on hakanud väga teravalt välja ütlema asju, millest varem väga hoiduti. Nad on muutunud kohati teravamaks kui meie. Te olete olnud saadik ka Soomes. Mismoodi teie seda muutumist pealt vaatate? Mis võiks toimuda soomlaste hinges? Kas nad saavad meist nüüd paremini aru?

Ma ei usu, et nad mõistavad meid nüüd eriti palju rohkem. Nad ikkagi on suhteliselt teistsugused inimesed. Meie keelebarjäär on küll väga väikene, aga geneetiline kood...Teate kellega eestlastel on teadusliku uuringu kohaselt geneetiline kood kõige lähedam? Lätlastega. Akadeemik Richard Villems on seda põhjalikult uurinud. Nii et soomlastega ei ole see kood päris sama, aga ka mingisugune mentaliteet, üldine rahva iseloom mitte. Ajalugu mõjutab seda kõike.

Aga soomlastega on meil üks asi küll suhteliselt sarnane. See totaalne introvertsus, sissepoole pööratus. Kuid Soome poliitikud, ametnikud ja kõikvõimalikud muud tegelased valmistasid vaikselt NATO poole liikumist ette juba väga ammu, palju rohkem kui Rootsi. See, et Rootsi nii kiiresti nüüd reageeris, tuli mulle isiklikult suurema üllatusena.

Olin Soomes saadik 1993. aasta jaanuarist 1997. aasta suveni. Ja neil teemadel oli ikka igasuguste inimestega juttu: sõjaväelastega, kaitseministeeriumi inimestega, ja juba siis räägiti nii Soomes kui ka vastavates ringkondades rahvusvaheliselt, et soomlased on oma militaarsete ja poliitiliste ettevalmistustega juba nii kaugel, et kui tuleb otsus NATO-sse astuda, siis tähendab see lihtsalt pistiku pesasse lülitamist.

Ja üks nähtavamaid märke ajaloost sellest protsessist on Elisabeth Rehni tõusmine Soome kaitseministriks üheksakümnendate esimeses pooles. Sel ajal tegi Soome esmakordselt niisuguse nähtava tembu, et muretses Saabide asemele, mis neil kaitseväes olid, ameeriklaste Hornetid. See oli ikkagi päris korralik pomm.

Sinna taustale tuleks rääkida Soome sõjajärgset ajalugu, kus ta oli soometunud ja nõukogude liidu käpa all ja vahepeal ei lubatud tal üldsegi mingeid lennukeid hankida. Ja rootslastega nad vist tegid sellise tehingu, et mingisugused lennukid vajaduse korral, teadagi, mis vajaduse korral, tulevad Soomes mängu. Saabid. Need asusid Rootsis, olid soomlaste omad ja valmis startima.

Ja Soomes tunnen isiklikult siiamaani mõningaid inimesi: kõrgemaid ametnikke, analüütikuid, mõjuisikuid, kes olid põhimõttelised NATO pooldajad ja tegid aastakümneid selle heaks tööd.

Ühte nime võin kohe nimetada, Pauli Järvenpää, kelle NATO-vastane president Tarja Halonen Afganistani saadikuks saatis, kui Pauli kaitseministeeriumis liiga avameelselt NATO poole liikumist peale pressis.

Oleme oma jutus maininud Rootsit, kus te samuti olete olnud meie saadik. Rootsi paistab silma probleemse migratsioonipoliitikaga. Miks nad sinna jõudnud on, kus nad on?

Selleks peaks meenutama Rootsi ajalugu. Kui sul ei ole oma territooriumil 200 aastat olnud sõda, siis see rahuaeg tegelikult mõjutab mõtteviisi väga kõvasti ja võib-olla mitte alati kõige õnnestunumas suunas. See migratsioonipoliitika sisaldas mitmeid elemente aastakümnete jooksul ja üks nendest oli, ma mäletan, kuidas üks pensioneerunud poliitik mulle sellest kunagi otse jutustas, et me ju ei teinud mitte midagi muud, kui ostsime sealt kõrgelt haritud insenere, raha juba nii palju oli. Et seal ei olnud midagi ülihumaanset, vaid täiesti pragmaatilised kaalutlused. Ja siis võeti Tšiilist või Poolast immigrante vastavatel poliitilistel perioodidel, aga see ei olnud alati mitte kulu, vaid sealt sai ka natuke tulu noppida.

Ühesõnaga, liiga pikk rahuaeg, mida Soomes ja ka teistes Põhjamaa riikides ei ole sellisena olnud, teeb uimaseks ja naiivseks. Täiesti uskumatut naiivsust kohtasin inimeste jutus.

Ja teine asi, mis pani möödunud sajandil migratsioonipoliitika nurgakivid tükiks ajaks paika ja mis käivitas selle mehhanismi, oli siiski liiga ühepoolne valitsemine. Enne just rääkisime sellest, kas demokraatia tohiks olla liiga stabiilne. Ei tohi. Aastakümned pole olulised, aga lühidalt võib öelda, et tervet sajandit valitses suurel määral Rootsis sotsiaaldemokraatia.

Hea elu oli väga hea.

Väga hea elu. Heaoluühiskond. Sotsiaaldemokraatia mõju, ehkki ka konservatiivsemaid valitsusi on olnud, on kohutavalt suur. Ja tal on kahtlemata ka oma suured plussid.

Ehk siis kogemus või õppetund meile sellest peaks olema, et aeg-ajalt peab ikkagi olema natukene valus ja õudne, et püsiks järjel.

Jah, kannatused on juba piibliteema, et see teeb targaks, tegelikult kannatus avab rohkem silmi.

Aga Rootsi puhul veel üks detail, mida paljud ehk ei tea. Henrik Liljegren oli üks Eesti päritolu Rootsi diplomaat ja tema mälestusteraamat on ilmunud ka eesti keeles. Seal ta kirjutab üsna täpselt faktidega lahti, et oli aeg, mil Rootsi kuningriigi poliitikud olid Ida-Saksamaast nii vaimustunud, et käisid sealt igasuguseid majanduslikke ja poliitilisi malle õppimas.

Mul on kodus rootsikeelne raamat "Stalin bygger", tõlkes "Stalin ehitab".

Jah, usun täiesti.

Aga kui nüüd kirjandusest rääkida ka pisut, siis nende Wallanderi lugude (kriminaal- ja põnevusromaanid, komissar Kurt Wallanderi lood, autor rootslane Henning Mankell-toim.) Londoni seerias hakkas Mankell ju kirjutama juba 1990. aastate lõpus sellest, kuidas kogu aeg politsei tegevust kärbitakse, surutakse kokku, võetakse õigusi vähemaks kurjategijate tagaajamisel, raha võetakse politseilt vähemaks ja nii edasi. Ja see ju on üks nendest põhjustest, miks täna seis selline on.

Mina olin Rootsis saadik aastast 2011 kuni 2014 lõpp ja juba siis oli see nii, mis täna on täiesti igapäevane asi, et Malmös on linnaosad, kuhu politsei ei julge minna. Ja Stockholmi äärelinnad ka.

Nii et see läks hirmsas suunas ja tavaliselt inimesed reageerivad dramaatilistele asjadele, poliitikud eriti, liiga hilja.

Rääkides kirjandusest, tänapäeva noored reeglina ei loe enam raamatuid. Tänapäeva noor mängib arvutimänge. Kas te olete sellega leppinud?

20. augusti klubi liikmena ütlen teile, et vabadus on teile toodud, tehke, mis tahate.

Aga mõnele võib vabana elamine käia ka üle jõu.

Mina ei ole kohtumõistja. Igaüks elab oma elu. Ja see on juba hoopis filosoofilisem teema ning juttu jätkuks järgmiseks neljaks tunniks. Inimesed on kõik erinevad, see on absoluutselt kindel. Mida inimesed enne surma kõige enam kahetsevad? Seda, et nad on elanud nii, nagu teised seda tahtsid ja ei ole piisavalt mõelnud sellele, mida nad ise tahtsid. Elagu igaüks oma elu.

Ja raamatuid ei peagi kõik lugema. Üks korralik lugemine ja kirjandusega tegelemine ongi luksuskaup.