Riigikogu esimehe Lauri Hussari kutsel kogunesid maa parimad põhiseaduse ja võimuarhitektuuri tundjad neljapäeval lauluväljakule, et anda nõu ja leida lahendus põhiseaduslikuks kriisiks paisunud probleemile, parlamendi töövõime kaotusele.

Head nõu ei leitud. Nagu tõdes riigikogu kunagine esimees Eiki Nestor, jõuti tunneli algusesse, kuhu teise otsa valgus veel ei paista. Täpsemalt, ükski asjatundlik nõuanne ei olnud iseenesest paha, kuid peamisena jäi kõlama tõdemus, et parlamendi töövõime taastamine on ainult parlamendi enda kätes. Keegi muu peale riigikogu liikmete ei saa otsustajana osaleda riigikogu tööd reguleerivate õigusaktide muutmises nii, et töö saaks taas edeneda, enamuse tahe maksaks ja vähemus oleks ära kuulatud ning vaidlustesse kaasatud.

Targad on rääkinud, kuid nende teadmised ja aeg on maha visatud, kevadest kehtiv ummikseis sellest ei muutu.

Paar riigi ajaloos kodanikele edu toonud võimalust on siiski veel uuesti proovimata ja taaskasutusse võtmata ning need on põhiseaduse kommenteeritud väljaandes kenasti ka kirjas.

Kõigepealt tuleks ühemõtteliselt tuvastada probleemi allikas. Kes tegi ja mida tegi. Seejärel vaadata, kas sel tegijal on ka mõni ülemus ja millised vahendid tal patustaja korrale kutsumiseks kasutada on. Ülemus on nimetatud põhiseaduse esimeses paragrahvis: kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.

Rahvas ehk kodanikkond palkab endale esinduskogu, kes siis palkaja huvides ka tööd peab rabama. Töövõtja on aga asunud seisukohale, et on oma töökohustuste ja -vormide sisustamisel vaba ning kui ta ka midagi ei tee, on tööandjal õigus temaga töösuhe katkestada ainult korra nelja aasta tagant. Saadikute tagasikutsumise mehhanismi Eestis ei ole ja see on ka õige, sest iga vahetusmees oleks samast masinast pärit kloon.

Ühekaupa vabad saadikud oleksid ummikseisu parlamendis juba ammu lahendanud, sest küllap igaühel neist on nüüdseks kogunenud selleks tugevalt motiveerivaid kohtumisi valijatega. Sellest, et tulemust ei ole sündinud, saab järeldada vaid üht. Saadikud ei ole vabad. Ei ole nad ju valijatelt hääli saanud mitte niivõrd isikliku sarmi ja kvaliteedi eest, vaid partei juhtkonna targal vahendusel.

Riigikokku kandideerida saavad ainult erakonnad ja kandidaadiks nimekirja pääseb vaid erakonna juhtkonna otsusel. Nagu riigikogus toimuv hästi näitab, kontrollib erakonna juhtkond efektiivselt pea iga saadiku käitumist. Ka siis, kui keegi fraktsioonist lahkub või üle jookseb, jääb ta kontrolli alla ikkagi.

Seega ei ole õigusriigi hävitamise teele asunud riigikogu põhiseadusliku institutsioonina ega seal vande andnud liikmed ühekaupa, vaid erakonnad, mille konsensusliku arusaama järgi on ja peabki olema poliitika tegemine ning avaliku võimu teostamine just erakondade ja ainult erakondade monopol. Institutsioonid on vaid monopoli säilitamise vahendid.

Eelnevast viib otsetee järelduseni, et erakondade selline arusaam ja tegevus väärib kontrollimist põhiseaduse § 48 alusel, milles on kirjas, et keelatud on "erakonnad, kelle eesmärgid või tegevus on suunatud Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele või on muul viisil vastuolus kriminaalvastutust sätestava seadusega".

Kas see, mida erakonnad riigikogus korraldavad, on vägivaldne? Igal juhul on, põhiseadus ei kitsenda vägivalla mõistet ainult füüsilisele või relvastatud agressioonile. Obstruktsioon ja sellest üle sõitmine on mõlemad parteilised vägivallaaktid. Me teeme, sest me saame.

Kriminaalvastutust neile tegudele kahjuks kohaldada ei saa, sest vajalikud paragrahvid heideti erakondade konsensuslikult tahtel aastate eest karistusseadustikust välja. Õnneks on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses siiski säilitatud võimalus erakonna tegevuse lõpetamiseks. Seaduse §32 (1) sätestab, et "Vabariigi Valitsus võib esitada Riigikohtule taotluse lõpetada Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele suunatud tegevuse või eesmärkidega erakonna tegevus".

Kuna riigikogu töö halvamise ning maine hävitamise ja valijate mandaadi eiramise eest vastutavad võrdselt kõik riigikogus esindatud erakonnad, peab peaminister Kaja Kallas valitsuse nimel riigikohtult viivitamatult taotlema nende kuue erakonna, olgu need koalitsioonis või opositsioonis, tegevuse lõpetamist.

Tõendid riigikogu stenogrammide ja erakondade juhatuste ning fraktsioonide otsuste kujul on riigikohtu jaoks olemas ning lõpetamisotsust ei tohiks olla raske langetada, sest see otsus ei võtaks töökohta üheltki riigikogu ega valitsuse liikmelt, laiali saadetaks ju vaid erakonnad juriidiliste kehadena, mis ei puuduta valitud kodanike staatust. Kaudne kasu sünniks kohe ka riigieelarvele, sest lõpetatud ühingutele ei peaks enam toetust maksma.

Sellest üksi ei piisa, sest kui lõpetatud erakonnad saavad end samade jõukudena vaba ühinemisõiguse alusel uuesti registreerida, jätkuksid ka vanad hädad.

Õnneks ei ole tarkadel riigikohtunikel, kes pealegi peavad otsust põhjendama, raske tuvastada, et erakondade riigivastane tegevus kollektiivse võimumonopolina on saanud võimalikuks vigade ja puuduste tõttu erakonnaseaduses ja valimisseadustes, mistõttu peaks riigikohtu otsusega keelustama uute erakondade moodustamise, kuni riigikogu on nimetatud seadused põhiseadusega kooskõlla viinud. Parteilisest pärisorjusest vabanenud tööhimuliste saadikute käes ei ole see rohkem kui mõne kuu töö, sest ekspertide eeltöö on ammu valmis.

Kompartei võimumonopoli kukutamine oli üks peamisi edu võtmeid Eesti riikliku iseseisvuse ja põhiseadusliku demokraatia taastamisel 1990. aastate alguses. See ei sündinud seetõttu, et komparteilased ise oleksid probleemi mõistnud ning üleöö heaks hakanud. Kõrgeima võimu kandja pani nad põlvili ja pikali igapäevastel rahvakoosolekutel, meeleavaldustel ja muude survevahenditega. Need vahendid on kodanikkonna käes nüüdki. Kui ei kasuta, ärgu imestatagu võimuelu jätkuva viletsuse üle.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.