Selle üle, kas Eesti riigivalitsemise süsteem on praegu kriisis või mitte, annaks vaielda põhjalikult. Fakt on aga see, et erinevatel põhjustel ei saa ei valitsus ega ka riigikogu oma tööd praegu teha nii, nagu nad seda peaksid tegema. Fakt on seegi, et pärast kevadisi valimisi on parteisüsteemis oma poliitilised eelistused ümber mõelnud enneolematu hulk valijaid ning neid liikumisi on kannustanud rahulolematus valitsusparteide tööga.

Praegune seis – hapuks läinud tasakaal riigikogu ja valitsuse vahel ning valitsuserakondade toetuse kokku kukkumine – ei ole isoleeritud nähtus. Selle põhjused ulatuvad palju kaugemale kui kevadised valimised ja neile järgnenud pettumus. Eesti poliitiline süsteem on vaikselt loksunud oma ette nähtud sängist välja juba umbes 2011. aastast alates.

Ka toonased valimised andsid Eestile riigikogu, milles puudus sisuline poliitiline konkurents. Olulise erinevusena võrreldes tänapäevaga ei olnud siis EKRE näol nii jõulist opositsioonierakonda, mis taolisel viisil, nagu me seda praegu näeme, oleks võinud võimuerakondadele vastu hakata. Nii mõnedki toonased meeleavaldused valitsuse vastu sobiks minimaalsete mugandustega tänapäevagi.

Ja nii see oli tosin aastat tagasi, kui rahulolematus hakkas pulbitsema ja kuhjuma. See rahulolematus tõi meile Vabaerakonna ja EKRE. Esimene neist ebaõnnestus erakonnana. Teine seevastu tuli, et jääda. EKRE kehastab praegu mingis mõttes institutsionaliseeritud rahulolematust meie parteisüsteemis. See rahulolematus tõi meile ka Eesti 200 ja Parempoolsed. Needki olid või on protestierakonnad, mis apelleerisid sellele, et olemasolevad parteid ei saa oma poliitiliste funktsioonidega hakkama.

Kuni möödunud valimiste kampaania alguseni nägid paljud võimuerakondade toetajad Eesti 200-s alternatiivi. Kuid kuna Eesti 200 positsioneeris ennast kampaania ajal ning hiljem valitsuses olles Reformierakonnale nii lähedale, muutusid nad valijate jaoks võimuerakondadest eristamatuks. Musta augu sündmuste horisondi tagant ei suuda isegi valgus välja pääseda. Rahulolematud valijad kaotasid usu, et mõni uus tulija suudaks midagi muuta, sest seda uudsust on päriselt vähe näha olnud.

Isamaa toetuse praegune plahvatuslik kasv näitab meile, et valijad otsivad abi erakondadelt, mis on süsteemis sees. Uudsuse juttu ei usuta. EKRE on kõik need valijad, kes võiksid neid toetada, juba enda ridadesse ära meelitanud. Keskerakonna juhivahetus ning kogu see sisemine pinge, mis sellele eelnes, pani paljusid valijaid neis kahtlema. Seega polegi rahulolematul valijal praegu peale Isamaa kellegi teise poole vaadata. Isamaa toetuse plahvatuslik kasv on nagu valijaskonna appikarje: "Mul on kõrini sellest jamast, ma tahan poliitikat, mille üle ma ei pea piinlikkust ja muret tundma," hüüab ta.

Kui me ei hakka praegu lahendustele mõtlema, siis korduvad need rahulolematuse lained, mida me viimased kümme aastat oleme näinud, võib-olla veel järgmised kümme aastat. Valijad loodavad ja pettuvad. Valitsused tulevad ja lähevad ning teevad, mida iganes nad tahavad. Või vahel, mis veel hullem, ei tee seda, mida hädasti oleks vaja. Kui probleemid kuhjuvad ja lahendust ei tule, siis mingil viisil kannatab päris kindlasti Eesti demokraatia lõpuks palju rohkem kui praegu. Oleks mõislik proovida seda vältida.

Aga kust alustada? Valijad vaatavad praegu lootusrikkalt Isamaa poole, kuid ükski erakond üksinda ei suuda teha midagi sellist, mis olukorda muudaks. Ja ei tohikski suuta. Aga nagu Eesti põhiseaduse üks loojaid Jüri Adams novembri alguses ilmunud intervjuus rõhutas: me peame hakkama mõtlema selle peale, kuidas põhiseadust remontida. Kui see vastu võeti, siis me ei teadnud, mis ja kuidas täpselt tööle hakkab. Nüüd me suudaksime näha, mis vajab parandamist ja ümber tegemist. Kui me vaid natuke pingutame.

Ühe olulise asjana tõi Adams välja, et Eesti valijatele peaks andma killukese rohkem võimu. Kui eksisteeriks mingigi reaalne võimalus, et erakorralised valimised tulevad olukorras, kus valitsus teeb poliitikat, mis on karjuvas vastuolus valijate enamuse soovidega, siis oleksid taolised ummikseisud nagu praegune palju vähem tõenäolised. Siis oleks ka palju vähem tõenäoline see, et enne valimisi aetakse valijatele puru silma, sest tõde ei too hääli, ning pärast valimisi tehakse hoopis midagi muud.

Kogu taasiseseisvunud Eesti poliitilise ajaloo vältel on poliitiliste eliitide enamus pigem kartnud valijaid, nad ei ole soovinud neile anda suuremat rolli Eesti demokraatlikus süsteemis. See on olnud Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide positsioon. Ja see on olnud ka Isamaa positsioon. Keskerakond ja viimase kümne aasta jooksul ka EKRE pole valijaid selles mõttes kartnud.

Isamaal võiks praegu olla võtmeroll. Kui nad peaksid otsustama, et nemad on samuti valmis valijate kätte usaldama hädamehhanismi, mis kokku jooksnud poliitilise protsessi võiks lahendada või mis võiks vältida valitsemist, mis kaugeneb valijate soovidest ja neile antud lubadustest, siis oleks ehk Jüri Adamsi poolt pakutud ideedel jumet. Praegune riigikogu suudaks selliseid muudatusi veel blokeerida, kuid kui aegsasti algust teha, siis järgmine enam mitte.

Nüüd on hea võimalus vastata valijate appikarjele reaalse sooviga Eesti poliitilise süsteemi toimimist kuidagi põhimõtteliselt remontida. Selleks, et 30 aasta pärast me saaksime tagasi vaadata ja tõdeda, et sobival hetkel sai tehtud õiged parandused.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.