X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Helle-Moonika Helme: kes lammutab Eestis parlamentaarset demokraatiat?

Helle-Moonika Helme
Helle-Moonika Helme Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Reformierakonna valitsuse jõuvõtted oma poliitika läbisurumisel peaksid muretsema panema kõiki Eesti tulevikust hoolivaid inimesi, kirjutab Helle-Moonika Helme.

Riigikogus toimus hiljuti palju kõneainet andnud ööistung, kus võimuliit rammis jõuga ehk eelnõusid usaldushääletusega sidudes läbi hulga eelnõusid, et minna mööda tavapärasest parlamentaarsest debatist. Koalitsioon õigustas oma jõupoliitikat jutuga, et see olla ainus viis obstruktsiooni vältimiseks ja parlamentaarse töö jätkumiseks. Peaminister Kaja Kallas kuulutas valitsuse pressikonverentsil jultunult, et opositsiooni eesmärk olla parlamentaarse demokraatia nõrgestamine.

Olukorras, kus varas karjub, et võtke varas kinni, vajavad mõned asjad selgitamist. Vaadelgem, kes tegelikult nõrgestab Eestis parlamentaarset demokraatiat ja mida selles olukorras pihta hakata.

Parlamentaarse demokraatia põhimõtte rikkumine

Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaandes taunitakse usaldushääletusi kui parlamentaarse demokraatia põhimõtte rikkumist. Usaldushääletus tähendab, et eelnõu üle debatti ei peeta, vaid see pannakse hääletusele ilma võimaluseta esitada parandusettepanekuid. Teisisõnu, usaldushääletusi korraldades võetakse opositsioonilt seaduslikud vahendid parlamentaarse protsessi mõjutamiseks.

Enne selle aasta kevadet, perioodil 1992–2023 oli riigikogus usaldushääletusi kasutatud ainult üheteistkümnel korral, kusjuures neist viiel korral Kaja Kallase eelmiste valitsuste ajal. 2023. aasta kevadistungjärgul pani valitsus usaldushääletusele korraga kaheksa eelnõud, nüüd seitse ja peagi on oodata veel teist samapalju. Arvud räägivad selget keelt: Kallas eelistab valitseda mugavalt ilma parlamendita.

Võimuliidu esindajate jutt, nagu ei oleks opositsioonil õigust teha seaduseelnõudele obstruktsiooni, kujutab endast nii kodanike teadlikku eksitamist kui ka inimeste harjutamist mõtteviisiga, et kui Reformierakond midagi tahab, siis peab rahvas alandlikult kaasa koogutama.

Parlamentaarne obstruktsioon on igati legitiimne, seaduslik ja demokraatlik viis enda ja oma valijate poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Kui valitsus teeb oma eelnõudega riigile ja rahvale kurja, siis on opositsioonil õigus ja lausa kohustus nende eelnõude vastu võidelda. Nii põhiseadus kui ka riigikogu kodu- ja töökord annavad opositsioonile hoovad poliitika mõjutamiseks, obstruktsioon on nende hoobade täiemahuline kasutamine, et panna koalitsiooni opositsiooniga kompromissi otsima.

Võimuliit on kompromissi välistanud

Oleme sunnitud riigikogus kõiki neid hoobasid kasutama, sest leebemad vahendid on ammendunud. Koalitsioon on alates kevadistest valimistest tagasi lükanud või seisma pannud kõik opositsiooni sisulised algatused ja eelnõud. Mitte mingisuguseid sisulisi läbirääkimisi opositsiooniga ei ole peetud.

Teisisõnu, kui võimuliit harrastab jõupoliitikat ja välistab kompromissi põhjendusega, et "nemad võitsid valimised ja võivad teha, mida tahavad", siis ei jää opositsioonil muud üle. Kodustatud ja vaikiv koalitsioon on iga autoritaarse valitseja unistus, aga vähemalt EKRE seda Kaja Kallasele ei paku.

On oluline rõhutada, et obstruktsioon ei ole kaugeltki mitte tööseisak, nagu mõned võimuliidu esindajad püüavad väita. Vastupidi, obstruktsiooni tehes tegutseb opositsioon tavapärasest hoopis intensiivsemalt, töökoormus on vähemalt kahekordne ja arvestagem ka ööistungeid. Mida kauem õnnestub valitsuse eelnõusid edasi lükata, seda parem riigile ja rahvale. Tööd, mille tulemusel läheb elu halvemaks, tulebki takistada. Töötajad, kes saadavad korda halba, tulebki töölt eemaldada.

Sammud autokraatia suunas

Avaliku arvamuse küsitluste järgi on valitsusel tõsine legitiimsuskriis, sest valimistest alates on Reformierakonna toetus kukkunud üle kahe korra. Valitsuskoalitsiooni kolme erakonda kokku toetab ainult kolmandik valijatest. Ent kas see on pannud neid oma poliitilist stiili muutma, et ühiskonna meelsusega kohaneda? Loomulikult mitte.

Pigem astutakse samme oma võimu põlistamise suunas. Reformierakonna valitsemise stiilist, aga ka Kallase jätkuvast "tuima panemisest" oma abikaasa Vene äri teemadel võime järeldada, et partei, mis on harjunud, et Eesti riik on nende oma, ei loovuta oma võimu vabatahtlikult. Valitsuse esindajate käitumisest ja väljaütlemisest saame järeldada, et mingisugusest kompromissist opositsiooniga ei olda huvitatud ei praegu ega edaspidi.

Veelgi enam, parlamendi tasalülitamise järel näib Kallas tahtvat tasalülitada ka presidenti. Teisiti pole võimalik mõista tema sõnu, et president on usaldushääletuste massilist kasutamist hukka mõistes võtnud opositsiooni poole. Eks näis, kas varsti on oodata presidendi kantselei eelarve järgmist kärbet, et riigipea vähem sõna võtaks…

Küllap annab Kallasele enesekindlust juurde teadmine, et üsna pea plaanib Reformierakond riigikogus läbi suruda nn vihakõneseaduse, mis annab hoovad kriitikute vaigistamiseks. Teadmine, et "vihakõne" eest saab edaspidi hakata kriminaalkorras vastutusele võtma, peab sulgema oponentide suu või vähemasti oluliselt kärpima nende tiibu.

Nii nagu Roomat ei ehitatud ühe päevaga, käib ka autokraatia ehitamine Eestis kivi kivi haaval. Täpselt sellises tempos, et tavakodanik ohtu ei märkaks. Või kui märkabki, siis rehmab käega, et "äkki ongi parem, kui nad seal Toompeal nii palju ei kakleks". Ihalus ühe tõe järele ei ole ühiskonnast kuhugi kadunud. Igal juhul peaks Eesti tulevikust hoolivaid inimesi Reformierakonna tegevus panema väga muretsema.

Meenutagem, et 1934. aastal kehtestatud vaikiva ajastu kehtestamise ehk parlamentarismi lõpetamise ja poliitilise tsensuuri kehtestamise otsene tagajärg oli baaside lepingu sõlmimine ja lõplik hääletu alistumine ning Nõukogude Liitu inkorporeerimine.

Erakorralised valimised lööksid õhu puhtaks

Me ei ole teinud saladust sellest, et EKRE üks eesmärke on obstruktsiooniga esile kutsuda erakorralised valimised, et Eesti saaks endale uue valitsuse. Põhiseadus näeb ette erakorralised valimised, kui valitsus ei suuda tähtajaks riigieelarvet vastu võtta.

Erakorralised valimised suudaksid lõpetada Kallase ja Mart Võrklaeva majanduspoliitika, mis sisaldab ebaproportsionaalselt kiireid, suuri ja kõiki sektoreid hõlmavaid maksutõuse, mis kahjustavad inimeste igapäevast toimetulekut ja suurendavad varanduslikke lõhesid.

Tuletame meelde, et rahva vaeseks maksustamiseks ei ole Kaja Kallasel valijate mandaati, sest maksutõusudele või uutele maksudele Reformierakond oma valimiskampaanias isegi ei vihjanud, samuti ei kõssatud abieluvõrdsuse kehtestamisest ja abielu mõiste muutmisest. Reformierakond tuli võimule valega.

Erakorraliste valimiste võimalus ei ole põhiseaduse loojate poolt meie põhiseadusesse kirjutatud ilmaasjata. Need annavad võimaluse väljuda poliitilisest tupikseisust ja loovad eelduse, et taastub normaalne parlamentaarne ja demokraatlik riigivalitsemine, mis arvestab ühiskondlike lõhede tekkimise vältimiseks ka opositsiooniga.

Opositsiooni selja taga seisab suur osa ühiskonnast, kelle arvamust ja vajadusi tuleb demokraatlikus riigis arvesse võtta. Küsitluste järgi toetab erakorralisi valimisi 55 protsenti inimesest ning valimised tooksid peaaegu kindlasti kaasa peaministrierakonna vahetuse. Hollandis just toimusid erakorralised valimised ja võimule tuli rahvuslane ja Hollandi patrioot Geert Wilders. Muuseas, sealsed valimised toimusid erinevalt Eestist ikka vanamoodsalt paberil.

Ärme luba Reformierakonnal rohkem õõnestada Eesti parlamentaarset demokraatiat ja viigem Eesti riigikogu ja valitsuse koosseis kooskõlla rahva meelsusega.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: