X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Igor Taro: Eestist ei tohi teha maailma odavaimat jäätmejaama

Igor Taro
Igor Taro Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Keskkonnatasud on hädavajalik osa Eesti inimeste elukeskkonna ja tervise säilitamise poliitikast, milleks meid kohustab Eesti Vabariigi põhiseadus. Kui võimaldada ettevõtetel meie ühiseid loodusressursse piiramatult kurnata ning saastada, pole neil varsti töötajaid ega tarbijaid, kellele oma toodangut müüa, kirjutab Igor Taro.

Igasugune maks on ettevõtja silmis kurjast ka siis, kui see teenib pikas plaanis laiemat avalikku huvi. Seetõttu pole midagi erakordset selles, kui ettevõtjate esindusorganisatsioonid esitavad keskkonnatasude tõstmise eelnõule kriitilisi seisukohti.

Ettevõtja eesmärk on maksimeerida kasumit ning hoida sisendite hinnad võimalikult madalad. Mõned neist "sisenditest" lähtuvad avaliku võimu poliitilistest valikutest. Kasumihuvi on kitsas ja piirneb eelkõige ettevõtte omanikega.

Peale selle kitsa huvi on ka laiem huvi, mis võtab arvesse ettevõtluse mõjud mitte ainult selle otsestele osalistele ehk omanikele ja töötajatele, aga neilegi, kes elavad näiteks läheduses või on mingil muul moel ettevõtte tegevusest puudutatud. Keemiatööstusest ei laeku ühiskonnale ainult maksutulu, vaid tossavate korstnate kaudu atmosfääri paiskuvad peenosakesed, väljalasketorustiku kaudu veekogudesse voolavad heitmed, ohtlikud ja vähem ohtlikud jäätmed, mida tuleb käidelda või ladestada.

Umbes 700 õhusaastest põhjustatud enneaegset surma aastas või Ida-Virumaal ohtlikuks muutunud Purtse jõe ühe lõigu puhastamisele kulunud üle 21 miljoni euro on samuti teatud ettevõtete majandamise otsene või kaudne tulem. Õhu- või veesaastest tekkinud terviseprobleemide lahendamisega on kogu ühiskond olnud sunnitud tegelema solidaarselt, sest see on koormanud meie kõigi tervishoiusüsteemi, mitte vaid ühe linna või maakonna oma.

Kaasaegne ärijuhtimise haridus, mida olen kogenud Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas, keskendub üha rohkem just laia avaliku huvi aspektile. Selle kohaselt peab ka ettevõtte juht oma strateegias arvestama peale aktsionäride (ingl k shareholders) ka teiste huvigruppide (ingl k stakeholders) mõjuga. Pikas plaanis teenib selline laiemat arvestamist sisaldav lähenemine paremini ka aktsionäride huvi, see aitab ennetada töötajate, kohaliku kogukonna ja teiste osapooltega tekkivaid probleeme, mille klaarimine võib hiljem muutuda kulukamaks.

Keskkonnatasudega seotud eelnõud on olnud riigikogu menetluses rohkem kui paar kuud. Selle aja käigus on toimunud avalikud arutelud suures saalis ja huvigruppide ärakuulamised komisjoni istungitel. Mitmete organisatsioonide esindajad on käinud selle perioodi jooksul korduvalt riigikogus ning saanud ka täiendava tähtaja arvamuse avaldamiseks, kuna ministeeriumi esialgu pakutud lühike tähtaeg polnud piisav.

Nende kaasamiskoosolekute käigus on kõlanud erinevaid arvamusi. Keskkonnaühenduste hinnangul polnud valitsuse pakutav tasude tõus piisav. Ka komisjoni liikmed panid tähele, et seletuskirjas tasude tõstmise põhjenduseks toodud tarbijahinnaindeksi kasv on olnud oluliselt suurem kui pakutud tõususamm.

Ida-Virumaa omavalitsuste ja valitsuse esindaja regioonist soovisid näha suuremat saastetasude laekumist tagasi piirkonda ja pakkusid ka omapoolseid täiendavaid tõuse, millest arvestasime ainult ühte.

Ju oli kohalikel inimestel samuti kuklas teadmine, et saastetasude tõus mõjutab majandust ja ettevõtete käekäiku piirkonnas, kus selle piirkonna inimesed leiba teenivad. Seega, võrdväärsena ettevõtete esindajate kriitikale oli laual ka kriitika, et planeeritav tasude tõus on liiga aeglane ja väike, kuna jääb viimase 8-14 aasta tarbijahinnaindeksi kasvust olulisel määral maha. Kui keskkonnatasu moodustab üha väiksema osa ettevõtte käibest, ilma et ettevõte ise oleks väiksema keskkonnamõju saavutamiseks midagi teinud, siis kaob ju selle tasu stimuleeriv mõte sootuks.

Koalitsioonileppe sõlminud erakonnad on lähtunud oma poliitilistes valikutes muuhulgas järgmistest printsiipidest: saastaja peab saastamise eest maksma, keskkonnamõju tuleb hüvitada õiglaselt ning majandusarengut tuleb suunata keskkonna suhtes jätkusuutlikuks.

Muuhulgas tekib keskkonnatasude täiendava tõusuga Ida-Virumaa jaoks täiendav keskkonnafond, mis võimaldab omavalitsustel tegeleda tööstuse põhjustatud keskkonnamõju leevendamisega. Samuti suunatakse kogu raadamistasuga kogutav raha Eestimaa taasmetsastamisesse, et kompenseerida metsamaa pindala vähendamist.

Suurem osa kogutavatest maksudest läheb riigieelarve kaudu nende probleemide lahendamiseks, mida kogu riigi maksumaksjad peaksid muidu tegema solidaarselt, kuigi nad tegevuse kasumist osa ei saa.

Kui tuua mängu meie majanduse konkurentsivõime, siis möödunud on need ajad, mil Eesti konkureeris rahvusvaheliselt madalamate palkade või keskkonnanõudeid mittearvestava tootmisega. Järjest enam muutub konkurentsieeliseks keskkonnasäästliku tehnoloogia abil toodetu, kuna jätkusuutlikkuse kriteeriumidega tuleb arvestada tarneahela kõigis lülides.

Võib-olla peab keegi mõistlikuks ärimudeliks luua Eestis maailma odavaim jäätmejaam, jätta keskkonnamõju siia ja liikuda pärast kasumi väljavõtmist järgmisesse reostuskohta. Eesti põhiseadus ütleb aga koguni kahes paragrahvis selgelt, et elukeskkonna kaitse on igaühe kohustus ja selle rikkumisel tuleb kahju hüvitada.

See tähendab, et peame lakkamatult otsima tasakaalu majandusliku heaolu ja looduse säilitamise vahel, teadvustades endale samal ajal, millist suurt kahju on keskkonnale eelnevate aastakümnetega juba tehtud ning mõistes vajadust leida heaolu säilitamiseks üha puhtamaid ja säästvamaid viise.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: