Eelmise nädala reedel te kohtusite rahandusministriga. Kas teil on nüüd kliimaministeeriumiga ka õlitehase teemal mingisugust lähemat suhtlust ja kontakte olnud? Mis kliimaministeeriumi vaates õlitehasega nüüd juhtuda võiks?

Eks kohtumisi on erinevaid, aga ma sellele võib-olla ei oska vastata. Minister [Kristen Michal] peab oma otsused tegema. Keskkonnamõju hinnangu töö on käimas ja tahame võimalikult ruttu alustada keskkonna kompleksloa taotlemisega. See on see tänane fookus. Kõik osapooled, ma usun, panustavad sinna.

Kliimaministeeriumi mure on osaliselt see, et kui see kompleksluba anda tähtajatult välja, siis needsamad 2021. aastal vastu võetud Euroopa kliimamäärused justkui võiksid anda aluse kompleksloa tühistamiseks. Kuidas teie seda näete?

Pean tunnistama, et ma väga pädev ei ole hinnangut andma. Loomulikult sel teemal ju diskussioon käib ja eks me oleme ka keskkonnamõjude hinnangul neid vastuseid andnud. See on avalik dokument ja seal oleme kirjeldanud ka need stsenaariumid, mis me oskame täna ette näha.

2035 on nii kaugel, et väga raske on olla nende teemadega täna ühe õlitehase vaates valmis. Eks see ongi see küsimus.

Ma ei ole jurist, aga osa juriste on arvanud, et ka tänases õigusraamistikus saab kompleksloa tähtajalise või piirangutega välja anda. Eks see analüüs on käimas. Ma pigem ei spekuleeriks sel teemal, kas peab seadust muutma või mitte, et eks tingimusi saab alati panna.

Meie fookus on õlitehas ja keemiatööstuse transformatsioon läbi viia Ida-Virumaal, tagada inimestele töö, teenida ettevõttele kasumit ja vähendada kliimamõjusid. See on pidev töö ja ma usun, et me oleme selles edukad. Nii nagu me seni oleme vähendanud ettevõtte jalajälge ja teeme seda tulevikus.

Aga miks kliimaministeerium hindab, et tähtajaliste piirangutega kompleksloa väljaandmiseks on tarvis just seadust muuta?

Ma ei oska vastata, ma ei tea seda.

Tõenäoliselt on see õiguslik hinnang ja siis püütakse olla seadustes korrektne. Mis on minu arust väga oluline eesmärk. Nii et selles mõttes ma ei ütle, et see on õige või vale. Kui see on vajalik, siis seda tuleb teha. Võib-olla kliimaministeerium oskab sellele vastata.

Mul tegelikult maksumaksjana on ikkagi praegune olukord natukene arusaamatu. Me oleme aastaid paigutanud, praeguseks mitusada miljonit eurot, riigifirmale kuuluvat raha selleks, et ehitada üks tehas. Nüüd üks ministeeriumidest ärkab ja olukorras, kus asi hakkab valmis saama, ei suuda õigusselgust tagada, et me ühte- või teistpidi oleksime praeguseks juba jõudnud mingisuguse tulemini. Kuidas teile tundub, miks see nii on?

Kliimaministeerium on loodud 1. juulil. Ta on värske ministeerium. Ta põhineb endise keskkonnaministeeriumi töötajatel. See riigikohtu otsus, millega realiseerus risk ettevõtte jaoks, võimaldab tänast diskussiooni pidada.

See diskussioon on ju õige. Eesti kliimaeesmärgid on võetud Eesti riigile. Neid tuleb täita aasta 2035 raamides. Kas see õlitehas on nüüd ainukene mure selle täitmisel, aga loomulikult kliimaeesmärgid ja CO2 heitmete vähendamine on meie kõigi eesmärk.

Ega diskussioon ise olemuselt vale ole. Kas ta nüüd majanduslikult mõistlik on, see on teine küsimus. Majanduslikult loomulikult ettevõttele kaasnevad sellest kulud ja erinevad stsenaariumid, menetlusaja suhtes, määravad nende kulude suuruse. Kui kaua seda diskussiooni täna peame, määrab ära ettevõtte tegutsemise.

Hoides fookuse sellel, et see on Eesti eksporditulu, siis on majanduslikult mõistlik tegevus täna põlevkivi väärindada. Selleks on kõik võimalused olemas.

Ja kui vaadata Ida-Virumaa keemiatööstuse suunamist, see on tegelikult oluline nurgakivi kogu muutusele. Jäi täna silma peaministri kõnes ka põlevkivituha väärindamine Ragn-Sellsi vaates, mida ta Eesti 2030 perspektiivis ka näitena tõi.

Kõik on tegelikult suund Ida-Virumaa tööhõive ja jätkusuutliku ning keskkonnahoidliku majanduse mõistes. Seda teeb ka Eesti Energia. Isegi kui me seda õli toodame, siis selle õlitehase võimekus tulevikus on keemiatööstuse jaoks hästi oluline, nii et seda silmas pidades jätkata on mõistlik täna.

Mis on need võimalikud stsenaariumid, mida te olete arvutanud? Milline on see vahemik, kus kahju ettevõttele võiks joosta?

See on nii kompleksne teema. Ehituslepingute peatamine on kindlasti seotud kuluga, millena ta realiseerub, seda täna ei ole täpselt teada. Loomulikult oleme hinnanud kulu ajaliselt. Kõige lihtsam võib-olla hinnata selle investeeringu intressikulu. Täna see analüüs käib ja tegelikult tegeleme sellega igapäevaselt.

Meie ehitusaja pikenemine, oleme optimistid, loodame, et see on veidi üle poole aasta, aga võib-olla ka pessimistliku stsenaariumi korral on see kuni aasta – siis need numbrid on natukene teised. Ma ei tahaks välja tuua ühtegi konkreetset numbrit.

Mina olen kuulnud numbrit, et kaks miljonit eurot kuus on see kulu, mis tekib ehituse venimisest. Siis teie ajaraami kohaselt 12–24 miljonit eurot?

Jah, eks ta selles suurusjärgus on. Ma ei tea, kui palju sinna sisse on võetud, aga kuna ka investeerimissuurusjärk on teada, võib arvestada ka kaudset intressikulu selle rahale. Tõenäoliselt ületab seda kahte miljonit. Suurusjärgus sellisest vahemikust me räägime.

Siia lisandub see konserveerimise ja taasalustamise kulu?

Jah. Kui me võtame kraanad ära ehituselt, võtame maha, paneme üles, see on topeltkulu. Lisandub sellele, mis täna oli plaanis teha. Ühe korra on püstitatud, me peame ühe operatsiooni veel tegema. Aga ma ei tahaks spekuleerida.

Me täna oleme olukorras, kus kõik variandid on laual. Me püüame leida kõige ökonoomsema, aga samas ka seadusliku lahenduse ja see töö käib. Enamik inimesi on sellega rakkes.

Mis on päriselt muutunud alates aastast 2019, kui õlitehase investeerimisotsus tehti? Ka Euroopa Liidu kliimamäärused, mis vahepeal vastu võeti, ka nende sisu oli varem teda. Kas vaid riigikohtu otsus või veel midagi?

Eks elu on läinud edasi pea neli aastat. Kliimateemad on järjest teravamad. Meie teadmine võrreldes 2019. aastaga on erinev. Loomulikult need kliimaeesmärgid, mida Eesti võttis endale aastaks 2035 on tulnud mais 2021. Kogu pilt kogu kliimaprogrammidest on kliimaministeeriumi käes. Tõenäoliselt on väljakutsed selle eesmärgi saavutamisega.

Tervikuna tööstus ja energiasektor on oma CO2 heitmeid väga kõvasti vähendanud ja vähendab ka tulevikus. Mul ei ole täna komplekspilti, et kus need väljakutsed on.

Iseenesest ju riigikohtu otsus ütles sõnaselgelt, et ehitusloa menetlusega tuleb jätkata.

Kliimaeesmärkide täitmiste kohta see ka ju hinnangut ei andnud. Pigem oli soosiv protsessi jätkamises. Eks need teemad tuleb ära lahendada terve riigi jaoks ja õlitehasel on suur roll, aga mitte määrav.

Tehase käivitushetke CO2 emissioon, mis on 800 000 tonni, see kindlasti ei ole aastal 2035 samasugune, see on tunduvalt väiksem sellel hetkel. See ei ole 10 protsenti Eesti heitest. Need võrdlused tuleks täna panna võrreldavatesse suurusesse, siis edasi.

Ta mõjub küll hea näitena, aga ei ole õige. Me peaksime võrdlema aasta 2035 õlitehase CO2 heidet selle kaheksa miljoni tonni vastu, et siis ta oleks korrektne.

Aga mis on ta siis aastal 2035?

Parima stsenaariumi järgi on ta null. Või ütleme, nullilähedane. See on see, mille suunas me töötame. Me oleme analüüsimas süsiniku CO2 püüdmise tehnoloogiaid. On olnud ka ajakirjanduses Tallinna Tehnikaülikooli professorite arvamused sellest teemast.

Me oleme analüüsifaasis ja see on eksperimentaalne tehnoloogia. Loomulikult inimesed võivad öelda, et ei usu, see ei tule, aga maailm on tehnoloogiaprotsessis järjepidevalt häid tulemusi näidanud. See on arendustöös. Ma ei saa lubada, aga meie plaani kuulub, et me kindlasti neid tehnoloogiaid hakkame kasutama.

Muidu ei ole võimalik tulemusi saavutada. See eeldab investeeringuid. Täna me teeme samme, number üks on vedelkütuse tehase käivitamine, töölepanemine. Siis selle protsessi parandamine. See on selline loogiline järg.

Eesti ja välismaa teadlaste koostöös on valitud välja kaks tehnoloogilist põhimetoodikat ja nende arendamisega jätkame. Siis vaatame majanduslikult, milline on kõige sobivam tehnoloogia rakendada põlevkivisektoris. Põlevkivisektor on unikaalne, maailmas väga palju tehnoloogiaid ei ole, sellest tuleb ka see komplekssus.

Kuskil maailmas täna ühtegi suuremahulist süsinikupüüde tehnoloogiat ju ei rakendata. Pigem on ikkagi tegemist katsetustega.

Küsimus on majanduslik komponent. Lõpuks ka mõttekus. Kui vaadata CO2 hinda, siis tänase hinna juures juba need tehnoloogiad suudavad tulla pluss-miinus nulli. Lihtsalt ta ei anna võib-olla veel majanduslikku efekti. Tehnoloogia areneb ja kui me saavutame positiivse majandusliku efekti, küll tehnoloogiat rakendatakse.

Eks ettevõtjad vaatavad mõistlikult majanduslikku tasuvust. Kui me täna rakendame süsinikupüüdmise tehnoloogiat, saame sama tulemuse majanduslikult, see on esimene küsimus, miks seda täna teha. Puhtalt kliimaeesmärk üksinda ei motiveeri, ei anna põhjust investeeringuteks, me peaks ka võitma siis majanduslikult midagi.

Neid tehnoloogiad on erinevaid, neid on rakendatud ja vaadatakse ka süsiniku emissiooni hulga peale. Meie keemiatööstuses on hästi olulisel kohal ka püüd vähendada põlevkivi kasutamiskogust taaskasutuskomponentidega. On räägitud plasti taaskasutamisest ja ka vanarehvidest. Tervikuna vähendab põlevkivi koormust vedelkütuste tootmisele.

Aga see on juba ringmajanduse teema ja ambitsioonikas taaskasutus juba naftatöötlemisega tehtud toodetele. Võtta nad uuesti kasutusele. Ka see komponent on seal juures. Ta otseselt ei vähenda CO2, aga ta annab keskkonnale terviklikult positiivse mõju.

Kui ma vaatasin rahandusminister Mart Võrklaeva eelmise nädala väljaütlemisi õlitehase kohta, siis need olid teiega kohtumiseni võrdlemisi ambivalentsed. Millega te ta ära veensite?

Rahandusminister ja terve rahandusministeerium tervikuna vaatab riigi rahandust ja tulevikuväljavaateid. Mõistlik seisukoht on, et me peame selle investeeringu tagasi teenima. Vedelkütuste tehas on eksport ja töökohad inimestele. Majanduslikult mõistlik tegevus.

Me mahume Eesti 2035 kliimaeesmärkide sisse oma tegevusega ja me vaatasime seda laiemas kontekstis kui ainult üks õlitehas. Vaatasime tervikuna meie CO2 jalajälge täna energiatootmises, keemiatööstusele liikumises. See jalajälg on suur, aga kui vaadata ajalugu, kui palju on vähenenud Eesti Energia CO2 jalajälg, ka see annab kindluse, et me suudame need eesmärgid täita.

Sellest me rääkisime. Loomulikult on seal palju vaadet tulevikku, keegi meist ei tea, mis juhtub 12 aasta pärast, aga loomulikult tehnoloogiline baas täna ja need uuringud, mis on tehtud, annavad meile selle kindluse, et me suudame tehtud investeeringu tagasi tuua ja pöörata selle majanduslikult mõistlikuks tegevuseks Eesti riigile.

Isegi olukorras, kus käivitamine võiks mitme aasta võrra edasi nihkuda?

Loomulikult iga viivitatud päev ja aasta, ma loodan, et see nii pikaks ei lähe, teeb selle olukorra keerulisemaks. Samas me teame ju fossiilkütuste- ja ka naftaturust esmajoones, millest see tegevus sõltub. See projektsioon on ju kõigil olemas, see jätkub pikalt.

Pikem vaade on olemas, aga aitaks kindlasti kaasa selle probleemi võimalikult kiire lahendamine ja selle tehase käiku rakendamine. Et me suudaksime selle investeeringu töösse panna, tagada Ida-Virumaal inimestele töö, maksulaekumine ja ka siis tehnoloogiline areng.

Seal on väga palju potentsiaali, väga paljud innovatiivsed lahendused, mis sinna tulevad, see on kõik üks tervikkompleks, kui me vaatame keemiatööstuse mõistes. Põlevkivitehnoloogia jätkusuutlik edasiarendamine, see on see fookus ja seal on olemas kõik komponendid selle tegemiseks.

Väga palju on kaevandusjääkide ja ka tuha väärindamist, mis on kõik tulemas. See keemiatööstuse potentsiaal täna Ida-Virumaal koos lisanduva vedelkütuste tehases on üpris suur ja see on see mõistlik argument, millega edasi liikuda.

Aga milline oleks sotsiaalmajanduslik mõju, kui see tehas ei saakski käivituda, just Ida-Virumaale ja Eestile tervikuna?

Kindlasti see tehas ise tagab töö umbes 400–450 inimesele kogu selles kompleksis. Kaasa arvatud põlevkivi, nende muude, nii plastide kui rehvihakke ettevalmistamine. See oleks umbes selline tööhõive seisukohalt, tervikuna, kui vaadata koosmõjusid, siis mõju on üpris suur.

Vedelkütuste tehas on keemiatööstuse ülemineku üks nurgakividest. Ta on kõige kaasaegsem tehnoloogia, mis on nüüd arendusetsüklis olnud siin oma 10–15 aastat. Eelmine Enefit 280 õlitehas avati 2013 ja kogu tehnoloogiline areng, mis sinna on sisse pandud, investeeritud, tagab selle, et ta on kõige mõistlikum, kõige puhtam tehnoloogia täna.

See siis omakorda võimaldab uusi investeeringuid teha. Näiteks analüüsisime seal erinevaid rafineerimiskomponente, et liikuda väärtusahelalt kõrgemale. Et minna kütteõlist juba keemiatööstuse sisendainete müümisele, nende hinnad turul on tunduvalt kõrgemad, turul on nõudlus.

Eriti suur nõudlus on komponentide taaskasutuses, kui me suudame näidata, et me oleme plastist tootnud keemiatööstusele taaskasutuskomponente, see võimaldab liikuda meil kõrgema lisandväärtusega toodete valdkonda, nii et mõju on väga kompleksne.

Ühe sammu äravõtmine ei ehita keemiatööstuse tulevikupilti küll tugevamaks. Selles osas on plaan veidi suurem. Loomulikult meie plaan on vähendada põlevkivi otsepõletamist elektritootmises juba lähiajal. Aga põlevkivi väärindamine keemiatööstuses jätkub ja seda süsinikuneutraalselt. Mis iganes numbri ma toon, aeg teeb korrektuure, aga mõju on suur.

Aga riigieelarvelisest vaatest, mis on õlitehase aastane maksutulu?

Õlitehase õlitoodang on ligikaudu 250 000 tonni aastas. Selle kütusetonni hind on maailmaturul 500–600 vahel, sõltub hinnast, aga loodame, et on kõrgemal. Sealt see nii-öelda kogumõju tuleb. Aga me peame arvestama ka kaasnevate kuludega, kogu kaevandusketiga.

See õlitehas toodab ka elektrienergiat, veel küll väikses mahus, aga ka see on oluline energiavarustuse poole pealt. Nende keemiliste protsesside puhastuse tõttu on võimalus seal toota 30 megavatti elektrit.

250 000 korda 500 on 125 miljonit, korda 600 on 150 miljonit aastas.

Kulud maha sealt, nüüd võtame selle normaalse kasumiprotsendi, eks ta sinna paarikümne miljoni tuuri jääb. Lisanduvad ressursitasud, lisanduvad saastetasud, see kõik läheb tegelikult riigile.

Me oleme hinnanud ressursitasude poole pealt. Otsene panus riigieelarvesse saab olema seitse-kaheksa miljonit aastas. Need võtavad kõik seda kasumlikkust maha, aga see läheb otse Eesti majandusse.

Aga kui asi siiski venima jääb, hakkate kaevureid lahti laskma?

Terve kett on pikem. Loomulikult ettevõttel peab olema majandustegevus, mis on mõistlik. Täna oleme oma tegevuse planeerinud selle õlitehase käivitamisega. Nüüd me peame tegema korrektuure oma plaanidesse ja see kõik sõltub väga mitmest komponendist. Milline on täna põlevkivikasutus, milline saab olema käesoleva talve elektri hind. Kõigest sellest sõltub põlevkivi vajadus. Eks me neid plaane oleme nüüd korrigeerimas.

Mida see täpsemalt tähendab, millal võiks keegi koondatud saada?

Meie täna ei räägi koondamisteadetest veel. Plaanid on alles korrigeerimisel. Püüame anda parima hinnangu ja teha mitterutakaid otsuseid. See on väga oluline teema, see on tähtis teema Eesti majandusele ja ka Ida-Virumaale, nii et ma sel teemal ei spekuleeri.

Aga täna te kaevate välja rohkem põlevkivi, kui te kasutate. Kui õlitehas ei käivitu, siis ühel hetkel ei ole mõtet seda rohkem ladustada.

Aga samas vaatame, ma ei taha küll öelda, et see on mingi hea argument, mille ma välja toon, aga paratamatult talvine elektri hind. Me näeme geopoliitiliste pingete lisandumist. Juhul kui põlevkivielektrijaamad pääsevad talvel turule, on hoopis uus olukord ja see on see, mida me oleme ka arvestanud oma stsenaariumites.

Paratamatult talve jooksul põlevkivielektrijaamade turuolukord paraneb. See parandab põlevkivi kasutust ja meie praegused õlitehased on ka rekordtootmisgraafikus, nii et ega see olukord nüüd nii pessimistlik ei ole.

Aga kui peaks tulema odavate elektrihindadega talv?

Siis jah, siis on meil väga suur probleem.