Züleyxa Izmailova: õlitehas tõi ilmsiks riigikapitalismi halvima poole

Züleyxa Izmailova
Züleyxa Izmailova Autor/allikas: Enryco Lill

Riigikohtu otsus Auvere õlitehase ehitusluba tühistada näitab väga selgelt, kui oluline on keskkonnamõjude hindamine. On mõistetav, et kulunud 350 miljonit eurot lihtsalt maha kanda tundub üsna jabur, aga reaalsuses säästaks see otsus meie riigile umbes 68 miljonit eurot aastas, kirjutab Züleyxa Izmailova.

Enefit Poweri põlevkiviõlitehase ehitusloa tühistamise otsus tõi ilmsiks riigikapitalismi halvima poole. Keskkonnamõjude hindamisega soperdades köeti lahtise käega ereda leegiga põlevasse katlasse maksumaksjalt kogutud raha, sest finantsasutused polnud nõus EKRE, Isamaa ja Keskerakonna miinusmärgiga populismile oma klientide raha alla panema.

Nüüd, neli aastat hiljem andis riigikohus õlitehase ehitusloa tühistamise otsusega väga selge sõnumi: Eesti riigi sammud peavad mahtuma meie siduvate kliimakohustuste piiridesse. Lihtsamalt öeldes peavad Eesti riigi teod kokku minema lubadusega liikuda puhtama majandusega tuleviku suunas ja projektide puhul tuleb keskkonnamõjusid hinnata tervikpilti silmas pidades.

Selle kohta ütles kliimaministeeriumi kantsler Keit Kasemets, et õlitehase heide koos kaevandamise ja transpordiga moodustaksid praegusel kujul 2040. aastal 25 protsenti kõikidest Eesti heitmetest, mis reaalsuses tähendab seda, et kõigile teistele sektoritele ja inimestele muutub Eestis toimetamine ja elamine selle võrra kallimaks.

Poliitikute reaktsioonid ehitusluba tühistavale otsusele on mind üllatanud. Kõige markantsemad on need, mis näitavad kohtuotsust väheolulise takistusena õlitehase käitamisel.

Värskeim näide Eesti majandust kahjustavast populismist on EKRE-light stiilis kiri peaministrile, milles Isamaa esimees Urmas Reinsalu seab kahtluse alla riigikohtu pädevuse Eestis kehtiva õiguse tundmises ja nimetab kohtu ehitusloa tühistamise otsust telefoniõiguse kasutamise tulemuseks.

Ei opositsiooni ega koalitsiooni esindajad, kes kirjade järgi justkui vabaturumajanduse leeris, polnud siiani leidnud endas piisavalt riigimehelikkust, et Eesti majandust veel rohkem lukku keeravale projektile pidurit tõmmata. Selle asemel otsitakse põhjendusi, miks ettevõtjatelt ja kodanikelt kogutud tulu kahjumlikku projekti edasi pumbata.

Raha, mida oleks hädasti vaja hoopis Eesti inimestele soodsama energiahinna pakkumise võimaldamiseks: taastuvenergia tootmisvõimekuse jõuliseks suurendamiseks ja elektrivõrgu kaasajastamiseks, antakse riigiettevõttele kliimakahjude suurendamiseks.

Kui Enefiti õlitehase püstitamiseks on tehtud ka mõni tasuvusarvestus, siis tahaks neid väga näha. Millise CO2 kvoodi hinna alusel seda kalkuleeriti ja mitusada miljonit eurot õlitehas tööle hakkamiseks veel vajab? Seda ei tea isegi riigikogu liikmed, sest rahvale kuuluv Eesti Energia AS varjab infot ärisaladusele viidates.

Kogu Eesti kasvuhoonegaaside heide peab 2035. aastaks vähenema kaheksa miljoni tonnini. Praegu tähendab see laias laastus kõigi sektorite keskkonnajalajälje vähendamist 50 protsenti ulatuses. Õlitehase tööle hakkamisel peaksid teised sektorid heidet kokku hoidma planeeritust veel 800 000 tonni võrra rohkem.

Näiteks põllumajandussektorile tähendaks õlitehase käivitumine sisuliselt oma heite nulli viimise kohustust. Kas tõesti on põllupidajad, toidutootjad ja ühiskond selleks valmis, et nende töökohad vahetatakse kaevurite omade vastu?

Mind huvitaks aga veel enam vastus küsimusele, kuidas kavatseb Eesti Energia jõuda kliimaneutraalsuseni süsinikuheitmeid iga-aastaselt suurendades? Kui 2020 aastal moodustas Eesti Energia kontserni CO2 emissioonide hulk poole loodetud 2035. aasta heitmest, siis kaks aastat hiljem, eelmisel aastal, oli see 6,7 miljonit tonni ehk ca 84 protsenti eesmärgist. Jutt on ilus, aga trend on vastupidine. Selliselt jätkates ei pääse me varsti ainult ühe tehase käivitamise viivitusega, vaid tuleb sulgeda kogu ettevõte.

Mõttetud rahapaigutused tulevad alati kellegi arvelt

Eesti riigikohtu otsus õlitehase ehitusluba tühistada on märgilise tähtsusega ja näitab väga selgelt, kui oluline on keskkonnamõjude hindamine. Ja mitte vaid linnukese tegemiseks, vaid ka projekti kogumõju hindamiseks meie riiklike eesmärkide täitmisel.

Riigikohtu otsusest saab lugeda:

"Kolleegium peab täiendavalt vajalikuks rõhutada, et PS §‑dest 5 ja 53 tuleneva kasvuhoonegaaside heite piiramise kohustuse olulised küsimused peab PS § 3 lg 1 järgi parima kättesaadava teadusinfo ja Eesti rahvusvaheliste kohustuste põhjal otsustama seadusandja. Pariisi kokkulepet ja selle aluseks olevat teaduslikku teadmist arvestades tuleb globaalne keskmise õhutemperatuuri tõus hoida oluliselt allpool kui 2 °C, võimaluse korral 1,5 °C piires võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse tasemega.
Põhiseadus kohustab Eesti riiki andma selle eesmärgi saavutamisse proportsionaalse panuse. Selleks on omakorda aegsasti vaja kehtestada realistlik ja õiguslikult siduv etapiviisiline ja sektoripõhine heitekoguste jaotuskava kliimaneutraalsuse saavutamiseks.
Sellise kava puudumine looks lähiaastatel paljude tegevuste lubatavuse küsimuses isikutele suure ebakindluse. Ilma niisuguse õigusliku raamistikuta on ka keeruline piisava kindlusega välistada, et sedavõrd suuremahulise objekti nagu vaidlusaluse tehase käivitamise lõplik lubamine keskkonnakompleksloas ei või kokkuvõttes siiski tuua kaasa isikute põhiõiguste ja avalike huvide ülemääraseid piiranguid muudel tegevusaladel."

Sellise raamistiku loomiseks valmistatakse ette kliimaseaduse eelnõud.

Seniste otsuste kogumõju on kasvatanud Eesti majanduse süsiniku jalajälge ja samal ajal vähendanud meie riigi tulusid ning majanduse konkurentsivõimet. Vähemalt 10-15 aastat on olnud selge, et põlevkivitööstusel puudub tulevik, mistõttu oli õlitehase rajamise mõte algusest peale terve mõistusega, aga sisuliselt ka põhiseadusega vastuolus.

Finantsmaailmas ja suurte energiainvesteeringute kontekstis on alates kliimamuutuste teadvustamise algusest käibel väljend stranded assets ehk maha jäetud või hüljatud vara, mis tähistab tootmisvahendeid, mille käigus hoidmine on kallim kui nende sulgemine. Väidan, et valitsuse 2019. aasta otsus sajad miljonid eurod maksumaksja raha veel ühe põlevkiviõlitehase alla magama panna, oli kaalutlemata otsus, mis ei võtnud arvesse Eesti ühiskonna huve.

Võrdluseks: roheettevõtete klastri Cleantech Estonia kliimaministrile saadetud pöördumises toodud andmetel investeeriti Eestis eelmise kahe aastaga ligi 300 miljonit eurot enam kui sajasse ettevõttesse, mis pakuvad innovatiivset rohetehnoloogiat, -protsessi või -teenust, millest 70 protsenti on tööstuslikud, riistvara tootvad ettevõtted ja 30 protsenti pakuvad digitaalseid rohelahendusi, mis loovad kõrge väärtusloomega töökohti.

Need ettevõtted loovad uusi majandusharusid, mis aitavad vähendada traditsiooniliste sektorite mõju loodusele ning toetavad Eesti riiklike keskkonna- ja kliimaeesmärkide saavutamist.

Selle asemel, et raisata 350 miljonit eurot hääbuvale tööstusele, oleksime saanud kahekordistada investeeringuid rohetehnoloogia valdkonda, mis on ainus võimalus eduka ja puhta majanduse ehitamiseks. Panen seda valikut meie riigiettevõttele ja konservatiividele väga pahaks.

Veel üks põlevkivitehas pole see, mida Eesti vajab 

Aastakümneid on kohalikud poliitikud taastuvenergiat Eestist pidevalt eemale hoidnud. Juhan Partsi majandusministriks oleku ajal pandi pidur tuuleenergia investeeringutele. Pidur, mille mõjud kestavad praeguseni.

Samal ajal anti roheline tuli 640 miljonit eurot maksnud Auvere jaamale, mille energiatootmise kasutegur on alla 40 protsendi ja mis saadi tööle alles käesoleva aasta kevadel ehk alles kümme aastat hiljem ja pärast energiakriisi. See tehas kägistab ja on juba kägistanud riigieelarvet. See tehas kahjustab ja on kahjustanud tugeva saaste tõttu kohalike inimeste tervist ning tõstnud sellega ka riigi ravikulusid, mis omakorda on viinud meditsiini kättesaadavuse abivajajatest veelgi kaugemale.

800 000 lisatonni süsiniku emiteerimine ei vii meid uutele tehnoloogiatele lähemale ega vähenda riigi sõltuvust fossiilkütuste ahelatest, kuid just seda on meie riigile vaja, et kiirelt kahanevat majanduse konkurentsivõimet taastada.

Eesti Energia juhtkonna jutt aastaks 2035 selle tehase süsinikuheitme nulli viimisest on savijalgadel ja nõuab täiendavaid riskantseid investeeringuid tehnoloogiatesse, mida sisuliselt veel olemas pole. Seda tunnistab ka Eesti Energia juht ise.

Tahaks näha, et Eesti poliitikute moraalne kompass hakkaks tööle ja arvesse võetaks lisaks rahale ka keskkonnale ning inimeste tervisele põhjustatav kahju, mis pealegi on enamasti üks ja seesama asi, sest mis kahjustab loodust, kahjustab ka inimest.

Seni on fossiiltööstus keskkonnaprobleemidest mööda vaadanud liiga madalate saaste- ja ressursitasude tõttu. Madalad ressursi- ja saastetasud on julgustanud fossiiltööstust edasi saastama ja demotiveerinud investeeringuid keskkonnasõbralikku tööstustehnoloogiasse.

Riigikogus teisele lugemisele liikunud seaduseelnõu näeb küll ette nende tasude tõstmist, aga mitte piisava ambitsiooniga, et päriselt või ligilähedaseltki keskkonna kasutamise ja kahjustamisega kaasnevat kulu ühiskonnale ära kataks. Loodetavasti jõuavad vajalikud parandused eelnõudesse enne lõpphääletust ja parlament saab seaduse muudatusega avada tee ressursitõhusa ja seega konkurentsivõimelise majanduse arendamisele.

Ressursside säästlikku kasutamist soosiv keskkond toetaks ettevõtjaid kiiremini ja rohkem tarku töökohti looma, tekitaks ressursse juurde haridusse, sotsiaalvaldkonda ja kiiretesse ühendustesse. Vabaturumajanduse põhimõtetest hälbimine ja fossiiltööstuse riigi kapitaliga toetamine on Eesti riigile kahjulik.

Lahendus

Aastal 2023 kõlavad küünilisena poliitikute sõnumid, et ettevõetu on liiga suur, et sel uppuda lasta, ja lepitagu ikka kliimaministeeriumiga kokku. Sellised tõdemused kahjustavad kogu riigi mainet ja raamistavad Eestit mitte kui Põhjala riikide poole püüdlevat Euroopa Liidu liiget, vaid idapiiri ääreala musta majandusega riiki. Riiki, kus avaliku raha kasutamise otsuseid ei suuna mitte avalike huvide ja ühiselt kokkulepitud teaduspõhised eesmärgid, vaid nn õligarhide lobi võimekus. Sellele on õnneks aga hakatud ka viitama. Noored hüüavad: "Kuningas on alasti!". Kas võtame neid kuulda?

On mõistetav, et 350 miljonit eurot lihtsalt maha kanda tundub üsna jabur, aga reaalsuses säästaks see otsus meie riigile umbes 68 miljonit eurot aastas. Ainukese kompromisslahendusena praeguse patiseisu lahendamiseks näen, et uue Enefiti õlitehase käivitamise päeval suletakse lõplikult üks või mitu vanemat katelt, mille koguheide oleks vähemalt sama suur. Ja siis tuleks tõepoolest jätkata Enefit 280 süsinikuheite vähendamise püüdlusi, et aastal 2035 saaksime tõdeda, et riiklikku süsinikuheite bilanssi annab selle tehase töö suure ümmarguse nulli nagu Eesti Energia juht Andrus Durejko lubas

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: