Eesti poliitikakujundajad armastavad tihti rääkida Põhjamaisesse väärtusruumi kuulumisest koos sellega kaasneva heas mõttes etteaimatavuse ja arutelukultuuriga. Reaalne poliitiline otsustusprotsess näitab aga paraku jätkuvalt kinni olemist vanades kommetes, kus osapoolte kaasamist teeseldakse, ettepanekud sünnivad ootamatult ning ilma igasuguste mõjuanalüüsideta. Sealjuures on Euroopast leitud aga enda jaoks mugav kattevari protsessidega kiirustamiseks: kliimapoliitika.

Eesti Keemiatööstuse Liit suhtub tõsiselt ja täieliku vastutustundega oma tegevusega kaasneva keskkonnamõju vähendamisse. Ettevõtted kulutavad igal aastal miljoneid eurosid, et olemasolevaid tehnoloogiaid muuta säästlikemateks või juurutada uusi ja loodussõbralikke meetodeid heitmete ja jäätmete vähendamiseks või taaskasutamiseks.

Sel põhjusel tekitas hiljuti ettevõtjateni jõudnud keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu mitmete ettevõtjate ja tööstussektori esindajate seas mõistetavalt muret. Kliimaministeeriumi lähenemine keskkonnatasude kiireloomulisele tõstmisele tundub olevat suunatud rohkem riigieelarve täitmisele kui tegelikele keskkonnaeesmärkidele.

Lihtne loogika näib olevat: saastajad maksavad rohkem ja riigieelarvesse laekub rohkem. Eelnõu tulemusel kasvaks õhusaastetasu kokku 24 protsenti, veesaastetasud 70 protsenti ja jäätmete ladestustasud 53 protsenti.

Kuid mida see reaalselt Eesti majandusele ja keskkonnale kaasa toob? Eesti majandus ja tööstussektor on juba sügavas languses. Euroopa Liidus on meie majanduslangus sügavaim. Oleme silmitsi mitmete keeruliste probleemidega: naaberriikidest kõrgemad energiahinnad ning selle kättesaadavus, globaalsed tarneahelate häired, tööjõupuudus ja konkurentsivõime langus.

Nüüd lisab kliimaministeerium sellesse keerulisse võrrandisse uue muutuja, kiireloomulise keskkonnatasude tõusu. See suurendab ettevõtete kulusid, mis omakorda vähendab investeerimisvõimekust ja töökohtade loomist. Rääkimata ebakindlusest, mida sellised kiireloomulised muudatused ettevõtjate investeerimisvalmidusele teevad.

Kui keskkonnatasude tõusuga soovitakse motiveerida ettevõtteid investeerima puhtamasse tehnoloogiasse, siis tuleb mõista, et sellised investeeringud on kapitalimahukad ning üle öö neid küll ei tehta. Tööstuse tuleviku investeeringud kliimaeesmärkide saavutamiseks on ülimalt kallid ja sageli veel arendamisjärgus, mis teeb nende praktilise rakendamise keeruliseks. Kiireloomuline keskkonnatasude tõus võib selliseid investeeringuid pigem pidurdada kui soodustada.

On mõistlik, et ohtlikumad saasteained oleksid kõrgemalt maksustatud, kuid selline maksustamine peab põhinema mõjuanalüüsil, mitte ainult deklaratiivsetel väidetel. Näiteks on ohtlike ainete asendamine vähem ohtlikega väga pikaajaline teadustegevus ja protsess, mille käigus uue asenduse tervise ja keskkonnamõjud avalduvad alles aastate pärast ning võivad osutuda isegi ohtlikumaks kui asendatud.

Seetõttu tekib eelnõuga tutvudes üldsegi küsimus, et millise probleemi lahendamisega see üldsegi tegeleb? Pigem kumab taaskord muudatusettepanekutest läbi lühinägelikkus, kiirustamine ning tunne, et paljusid eelnõu punkte pole piisavalt läbi mõeldud ja need toovad kaasa rohkem kahju kui kasu.

Esiteks, eelnõu ei näita selget seost keskkonna kaitsmise eesmärkide ja keskkonnatasude tõstmise vahel. Kui näiteks linn tõstaks parkimistasusid väidetavalt heitgaaside vähendamise eesmärgil, kuid ei investeeri kogutud raha roheliste projektide või ühistranspordi arendamisse, siis seegi jätab ju mulje rohepesust ning et tegelik eesmärk on ainult raha kogumine. Paraku tekib sama mulje ka kõnealuse eelnõu puhul.

Teiseks, kiireloomulise eelnõu esitamine ilma põhjaliku mõjuanalüüsita tekitab ebakindlust tööstussektoris, kui vajadus on hoopis suurte investeeringute järele. Tööstussektor vajab stabiilsust ja ennustatavust, eriti olukorras, kus eksport kiratseb ja meie tööstusettevõtete tellimused on drastiliselt langenud.

Kolmandaks, pikaajalise stabiilsuse tagamise väide eelnõus on eksitav. Lühiajalised ja ettearvamatud muudatused seadusandluses võivad küll tuua riigile lühiajalist kasu, kuid need võivad ka pikemas perspektiivis kahjustada majandust või isegi sundida mõnel väliskapitalil põhineval ettevõttel oma töökohtadega teise riiki kolida. Rääkimata sellest, et väljendatakse küll soovi anda muudatustega pikaajalist kindlust, aga eelnõus pole kirjas isegi uute määrade kehtivusaega.

Neljandaks on saastetasude tõstmise motiveerimise eesmärk ebarealistlik. Kuigi saastetasude tõstmine võib teoorias motiveerida ettevõtteid saastet vähendama, on reaalsuses olukordi, kus ettevõtted juba kasutavad parimat võimalikku tehnikat ja neil pole võimalust saastet enne uute tehnoloogiate väljatöötamist vähendada. Selline samm võib hoopis sundida ettevõtet vähendama tootmist või tõstma hindu, mõjutades negatiivselt nii tarbijaid kui ka töötajaid.

Ei tasu unustada, et tihtipeale eeldab uue ning keskkonda vähem heitmeid emiteeriva tehnoloogia rakendamine lausa uue tehase rajamist, kuid paraku meie investeerimiskeskkond ei soosi suurte tööstusinvesteeringute tulekut.

Ning viimane, kuid mitte üldse teisejärguline aspekt. Printsiipi, et saastaja maksab, on rakendatud Eestis aastakümneid ja see on riigile mugav ja lihtsustatud lähenemine: mida rohkem saastate, seda suurem on riigieelarve tulu.

Samal ajal peavad õigluse ja läbipaistvuse printsiibi järgi saastetasud täisulatuses laekuma tagasi sinna, kus looduskeskkonna koormus tekib ehk piirkonna kohalikele omavalitsustele. Selle eest on ettevõtted ka aastakümneid seisnud, kuid seni tulemuseta. Tundub, et kahjuks jätkatakse saastetasude kasutamist hoopis riigieelarve aukude lappimiseks.

Eesti eesmärgid aastateks 2030 ja 2050 on ambitsioonikad ja mõistetavad. Kuid nende saavutamiseks peame lähenema strateegiliselt ja kaalutletult, kaasates kõiki osapooli, nii riiki, tööstust kui ka kodanikke. Valitsuse eesmärk näib olevat riigieelarve täitmine, mitte keskkonna kaitsmine. Vastasel korral oleks keskkonnatasude tõstmise eelnõu analüüs olnud hoolikam ja oleks võetud arvesse ka tööstussektori mõju. Tööstussektor vajab praegu toetust ja kindlust, mitte täiendavaid takistusi ja ebakindlust