24. Jaanuari kespäeval oli õhkkond Ida-Tallinna keskhaigla (ITK) taastusravi kliinikus tavapärasest pisut ärevam, sest eelmisel õhtul jõudsid sinna Magdaleena korpusesse kaks meest Ukrainast, kes kaotasid sõjategevuses jala.

33-aastane Taras Vinartšõk ja 38-aastane Oleksandr Horohõvskõi ei saabunud Eestisse haiglasse niisama kosuma, vaid järgnevate nädalate jooksul peaksid nad saama Eesti meistrite abil maailma tipptasemel proteesid.

"Nemad on meil tegelikult ikkagi natuke erilised patsiendid. /.../ Ta on noorem, ta on kindlasti rohkem stressis võrreldes teiste patsientidega. See on ka arusaadav, sest ta on tulnud sõjakoldest ning loomulikult see töö, mis sellise patsiendiga läbi tuleb viia, on tunduvalt suurem kui tavapatsiendiga," rääkis ITK taastusravi kliiniku juhataja Kaupo Ole.

Kaks Ukraina haavatut on erilised ka selle poolest, et nad on suure koostöö esimesed osalised. Juba pärast sõja esimest faasi aastal 2014 toodi Eestisse taastuma üksikuid Ukraina kannatanuid, aga pärast mullu 24. veebruari tõsteti asi hoopis teisele tasemele. 

"Ma arvan, et see on ka praegu meie kohustus, et siin ei saa olla sammugi taga," ütles sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler Heidi Alasepp.

Alasepp on väljaõppelt arst ja nägi ise vahetult sõjavigastusi 2007. aastal Afganistanis tööülesandeid täites. Kuid see kahvatub tema sõnul piltide kõrval, mida kolleegid talle läinud kevadel Ukrainast saatma hakkasid, et ravi kohta nõu küsida. 

"Me nägime ise ju märtsist väga võikaid fotosid ja videoklippe, mis Ukrainas oli ja ka tsiviilelanike brutaalsetest tapmisest ja haiglate pommitamisest Mariupolis. See on praegu meie võimalus olla neile abiks, aidata nende inimesi taastuda väga rasketest vigastustest ja mis seal salata, ise õppida sellest," rääkis Alasepp.

Paljuski Alasepa vedamisel, aga ka mitme teise mõjuka tervishoiujuhi toel viidi asi nii kaugele, et läinud suvel eraldas valitsus haigekassale kolm miljonit eurot Ukraina sõjavigastatute raviks Eestis. 

Erinevate abiorganisatsioonide kaudu on välismaale ravile viidud tuhandeid Ukraina sõjakannatanuid. Lisaks tegutseb Euroopa Komisjoni rahastatud meditsiinilise evakuatsiooni süsteem Medevac, mis transpordib kõiki, näiteks onkoloogilisi patsiente välismaale. Aga Eesti oli riikide seas üks esimesi, kes on avaldanud soovi vigastatuid ravida. Plaan oli uus ja üllas, aga sõjakeerises riigis kulus kõikvõimalike kooskõlastuste saamisele ja usaldusväärsete partnerite leidmisele ligi kuus kuud. 

"Mulle räägiti eelmise aasta detsembris ise Ukrainat külastades, et ainuüksi amputante on seal mitu tuhat. Ja need on need numbrid, mida teatakse ja öeldakse sinna juurde, et see ei pruugi olla ametlik number. Kuhu taha need protsessid täpselt kinni jäävad, ma ei oskagi seda öelda," sõnas Alasepp.

"See oli omamoodi kergendus, omamoodi võimalus ja omamoodi ka rahuloleku tunne, et nad siia jõudsid ja ka selline arusaamine, et nad on nüüd siin ja me peame tegutsema hakkama," ütles Kaupo Ole.

"Fakt on ka see, et me peame hoidma enda meditsiinimeeskondi. See on ka nende jaoks õppeprotsess. See on nende jaoks väga suur panus ja need koostööd peavad olema hästi efektiivsed. Siis me saame rohkem aidata ja see on hästi oluline," ütles Alasepp.

Lihtsalt öeldes on koostöö selline, et Ukraina kaevandusmagnaadile kuuluv heategevusfond leiab vigastatu ja transpordib ta Eestisse. Vastavalt kannatanu täpsele probleemile ja diagnoosile leitakse koht, kus teda ravida. Esimesed patsiendid Taras ja Oleksandr võeti ITK-sse, kuhu juba kaheksa aastat tagasi loodi koostöös USA suursaatkonnaga ja USA armee Euroopa üksuste juhatuse abil amputatsioonijärgne taastusravikeskus, kus pakutakse ravi nii sõjaväelastele kui ka näiteks haiguste või traumade tõttu jäseme kaotanud inimestele. 

"Nad tulid ikkagi mingi valimi põhjal siia, need köndid pidid olema ikkagi mingis seisukorras, et neid saab ikkagi proteesida ja nad ei tohtinud olla väga suure vaimse traumaga. Ehk igat pidi kontrollitud inimesed, kellele on okei proteesi teha ja kes selle proteesiga hiljem kõndima hakkavad," selgitas proteesimeister Anti Pigul.

Taras sai viga Izjumi juures kaevikus, Oleksandrit tulistasid Ukraina kaitsjad

Kahe lapse isa Taras oli enne sõda kokk ja elas koos perega Lvivis. Tšernihhivist pärit Oleksandr töötas riikliku metsafirma turundusosakonnas, armastas reisida ja jagas õnne koos tüdruksõbraga. Nagu kõigil, muutus see üleöö eelmise aasta 24. veebruaril.

"Öösel tuli mu isa ja ütles, et Taras ärka üles, sest suur sõda hakkas. Ma ei uskunud teda, sest on 21. sajand ja see on võimatu," meenutas Taras.

"Ma tõusin voodist ja mu ema, nii palju kui ma mäletan, helistas mulle telefonile ja ütles, et Venemaa kuulutas Ukrainale sõja. Ausalt öeldes ma ei suutnud seda uskuda, sest seda oli raske uskuda. Mul on palju sugulasi Venemaal. Ma olin šokeeritud ja stressis sellest olukorrast," rääkis Oleksandr.

Varem aega teeninud Taras läks ja andis end kohe vabatahtlikuna üles, läbis täiendväljaõppe ja saadeti eelmise aasta suvel rindele. Suurtükiväe luure koosseisu kuulunud leitnandi, keda kutsuti omade seas ka šerifiks, ülesandeks oli teha kindlaks vaenlase positsioonid ja koordinaadid staapi edastada. 

22. augustil tegi vastane Izjumi lähistel üllatusmanöövri ja vähem kui kuu rindel olnud Taras koos nelja kaaslasega sattus piiramisrõngasse. Mees sai šrapnellitabamuse, kaotas teadvuse ning jäi haavatuna kaevikusse lebama.

"Polnud pääseteed. Meil polnud ühtegi suunda, kuhu joosta ja me olime kaevikutes pikali ja ootasime ma ei tea mida – imet või surma. Ja tank tulistas kaevikute suunas. Minu peas oli, ma ei tea, ma lihtsalt lülitasin end välja. /.../ Mul polnud hirmu, vabandust, aga ma ei mõelnud oma perekonna ega tütarde peale. Ma lihtsalt lebasin ja surin. See oli kõik," kirjeldas Taras, kes oli enda sõnul veendunud, et sureb.

"Ma vaatan enda ümber kaevikutes ja ma ei näinud kedagi. Ma olin seal üksi. See on kõik. Mul pole seda jalga, mu veri on igal pool," lisas ta.

"Ma kaotasin teadvuse ja järsku lõi keegi mind näkku. Väga kõva löök. Ma avasin silmad ja ta ütles, et "ta on ikka elus". Arst soovis mu jala päästa, aga ma olin nii kaua kaevikus ja läksin kaua haiglasse ja ei olnud võimalik jalga päästa. Ma ütlesin okei," meenutas Taras.

Oleksandr sai haavata juba sõja esimesel kuul, märtsis ja eriti jabural moel. Ta ei kuulunud küll armeesse, aga toetas vabatahtlikuna sõdureid ja tsiviilkannatanuid nii tekkide, söögi kui ka mobiiltelefonidega. Kui lahingutegevus sundis vanematekodust Tšernihhivist lahkuma, peatus mees korraks, et salvestada majast viimane mälestus pildi näol.

"Ja kui ma seda tegin, siis ilmus kaks inimest /.../ Nad jooksid minuni, hakkasid karjuma ja ma kartsin. Nad küsisid, miks ma teen pilte ja ma üritasin selgitada, et ma elan siin ja need pildid on vaid mulle, aga nad lähenesid mulle ja olid väga agressiivsed. Ma otsustasin nende juurest ära joosta ja kui ma olin 50 meetrit jooksnud, siis nad hakkasid karjuma, et tulista teda, tulista teda. Kui ma panin oma mobiili endale kotti, siis järsku oli Ukraina territoriaalkaitse kohal ja nemad ilma midagi küsimata või rääkimata ilmusid ja samal ajal tulistasid minu jalga," rääkis Oleksandr.

Mitte ainult ei saanud Oleksandr haavata omade poolt, vaid teda hoiti mitu tundi kinni ja küsitleti kui spiooni. Kui teda lõpuks uskuma jäädi ja haiglasse toimetati, oli jalg väga halvas seisus.  

"Arstid võitlesid minu jala eest. Alguses andsid nad mulle 80 protsenti lootust mu jalg päästa, aga pärast üht-kaht päeva ainult 50 protsenti ja ühel päeval lõikasid mu jala," sõnas ta.

Kuigi praegu on sellest rääkimine juba kergem, siis tunnistavad mehed, et jala kaotusega leppimine oli raske. Kui Tarasi raviti siiani ainult Ukrainas, siis Oleksandr viibis mõne kuu taastusravil ka Austrias. Riik andis neile lihtsamad proteesid, mis aitasid hakkama saada, kuid olid ebamugavad ja piirasid liikumist. Seega, kui saabus võimalus Eestis uued tehisjalad saada, ei kõhelnud kumbki.

"Sõbrad ütlesid, et kui tahad minna Eestisse, saad hea jala. Ma ütlesin, et muidugi, sest ma ei tulnud Eestisse ainult jala pärast. Mul on suur tänu Eesti vastu. Te ei anna ainult mulle uue jala, te annate meile relvi, laskemoona /.../ Te saite aru, mis on Venemaa, mis on sõda," ütles Taras.

Mehed saavad parima turul pakutava proteesi

23. jaanuaril Eestisse jõudnud meestele tehakse uued proteesid n-ö rätsepatööna. USA militaarhaiglas õppinud proteesimeister Anti Pigul on teinud üle 500 proteesi, sealhulgas kümneid tehisjäsemeid vigastatud sõduritele. 

"Minu jaoks suhteliselt keeruline ongi need tingimused, kuhu nad tagasi lähevad. See protees peab põhimõtteliselt absoluutselt kõigele vastu pidama ja nende ootused on nii suured sellele proteesile. Kui on tavaline vanainimene, kes selle proteesiga kõnnib võib-olla ainult WC-sse ja tagasi, siis ei pea see olema maailma parim protees, aga praegusel juhul peab neile ikka parimatest parimad proteesid tegema," selgitas proteesimeister Anti Pigul.

"Köndid olid heas või suhteliselt heas seisus. /.../ Selge on see, et iga patsienti tuleb käsitleda individuaalselt. Sellepärast me ka eelnevalt alustame interneti teel, fotodega, võimalusel filmidega ja vaatame selle patsiendi juba kaugelt üle," rääkis Kaupo Ole.

"Hülsi osa on minu kõige suurem töö. Seal me teeme ka testhülsi, see on plastikust hülss, mida saab vajadusel kuumutada, igatepidi käänata, kui kusagilt hõõrub. Siis mõned päevad käivad patsiendid kõigepealt selle testhülsiga ja siis selgub, kas kusagilt on vaja midagi kohendada. Ja kui kõik on hästi, siis lamineerime selle lõpliku karbonhülsi, millega inimene läheb ära. Me põhimõtteliselt veendume, et kõik on väga hästi, enne kui me nad ära laseme," rääkis Pigul.

Lõplikult timmitud uut jalga oodates läbivad Taras ja Oleksandr kahenädalase intensiivse treeningkava, mis aitab uue proteesiga kohaneda. 

"Me teeme füsioteraapiat iga päev. Käime jõusaalis, teeme üldfüüsilist treeningut ülakehale ja alajäsemetele, kerelihastele. Lisaks meie füsioteraapiasaalis teeme ka mati peal harjutusi, üldtugevdavaid harjutusi. Praegu ongi põhieesmärk lihasvormi tugevdamine. Nad on väga motiveeritud, osalevad teraapias hea meelega ja ise ka tegelevad õhtuti hea meelega iseseisvalt," selgitas füsioterapeut Svetlana Valberg.

Mehed saavad parima turul pakutava nii-öelda bioonilise põlvega proteesi, maksumusega umbes 100 000 eurot.

Proteesimeister jäädvustas hetke, kui nad seda esimest korda katsetasid. 

"Ma arvan, et mõni päev harjutamist ja siis nad tunnevad ennast juba päris kindlalt. See tegelikult tuleb väga kiiresti. Kui esialgu tundub patsiendile, et isegi seista on natukene hirmus, siis kui ta hakkab järjest proovima ja proovib mitu korda päevas seda treeningut läbida, siis tegelikult viie päevaga tuleb meeletult suur areng, kus mõne päevaga peaks kenasti liikuma saama," rääkis Pigul.

"See annab arstidele, proteesimeistritele, tegevusterapeutidele, kõikidele positiivse emotsiooni, just see, et nad saavad aidata ja nad näevad reaalset kogemust. Antud juhul, kui me räägime sõduritest või Ukraina sõduritest, siis meil lisandub siia rõõm, et me saame aidata ka Ukrainat," ütles Ole.

Raha on umbes 20 patsiendi Eestisse toomiseks

Nagu keegi ei tea, kui kaua sõda kestab, ei tea keegi praegu täpselt, kui palju patsiente lõpuks Eestisse tuleb. Praegu on eraldatud raha umbes 20 patsiendi Eestisse toomiseks, nende seas ka näiteks neuroloogiliste probleemidega patsiente, kes saadetakse teistesse haiglatesse. 

"Me oleme tegelikult harjunud sellega, et me ei mõtle sõjast ju iga päev. Me oleme saanud vabadust nautida, turvalisust. Ja see on õppeprotsess, see on valmisolek. Ma arvan, et see arendab nii meditsiini kui ta arendab meid igaüht ka inimesena," sõnas Alasepp.

"Mu väike tütar helistab ja küsib, et issi, millal sa tuled koju. Aga ma ütlen, et mul on uus jalg ja nad on õnnelikud, et nende isa sai uue jala. Ma olen viimased viis kuud haiglates olnud ja see koht on nagu kodu. Vabandust, aga see on minu jaoks normaalne, mul ei ole ebamugav, see on mugav. Mul on missioon. Ma tulin jala järele ja nad andsid mulle jõu," rääkis Taras.

"Protees ei asenda sinu enda jalga. Enne sõda mulle meeldis sport, ma jooksin ja mängisin lauatennist meie professionaalses klubis. Ma loodan, et ma saan joosta ja kes teab, ehk saan ka koos oma sõpradega tennist mängida," ütles Oleksandr.