Lõppeval aastal jätkus sõda Ukrainas ja algas sõda Lähis-Idas. Üks konflikt sai aga sellel aastal vähemalt ajutise lõpu. Aserbaidžaan taastas kontrolli okupeeritud Mägi-Karabahhi territooriumi üle. Etnilised armeenlased põgenesid Karabahhist.

Armeenia valmistub aastavahetuseks. Kuid otsa saab mitte ainult aasta, vaid ka tunnustamata Mägi-Karabahhi vabariik. Sealt põgenema sunnitud 100 000 armeenlast on nüüd siin, Armeenias sisepõgeniku staatuses.

Vaatamata Venemaa rahuvalvajate kohalolekule korraldas Aserbasidžaan selle aasta septembris Mägi-Karabahhis terrorivastase operatsiooni. Selle tulemusena oli Mägi-Karabahhi vabariik sunnitud kapituleeruma.

"Ma olin sel hetkel tööl. Ma töötasin lasteaias. Linna hakati pommitama ja me varjusime lastega keldrisse. Pidime sinna jääma mitmeks päevaks ja siis õnnestus meil sealt põgeneda. Naabrid aitasid meid. Meil endal autot ei ole ja nad pakkusid meile küüti. Oma asjadest saime kaasa võtta ainult kaks kotti talveriietega," rääkis Karabahhi põgenik Kristina.

Kristina, nagu ka teised põgenikud Karabahhist, saab riigilt toetust 50 000 drammi kuus, mis on umbes 120 eurot. Põgenikke aitavad ka erinevad heategevusorganisatsioonid.

"Inimestel on kõike vaja. Nad jätsid kogu oma elu maha, majad, vara jne. Paljud neist elasid Karabahhis heal järjel. Siia saabusid nad aga tühjade kätega ja ei teadnud, mis neist edasi saab. Paljud neist kavatsevad emigreeruda. Suurem osa neist kavatseb lahkuda Venemaale või on juba seda teinud," sõnas heategevusfondi Ethos asutaja Jevgeni Jevsjukov.

Heategevusfond Ethos on mõnes mõttes unikaalne. Selle asutasid Venemaalt Ukraina sõja alguses põgenenud venelased, et aidata Ukraina sõjapõgenikke. Nüüd abistavad nad põhiliselt põgenikke Karabahhist.

"Enamik vabatahtlikest on meil venelased. Nad on pärit erinevatest linnadest. On neid, kes elavad Armeenias juba ammu, üle viie aasta, aga on ka neid, kes saabusid alles mõne kuu eest. Viimasel ajal on meie ridadesse lisandunud ka palju armeenlasi. Vabatahtlikke on ka Brasiiliast ja Suurbritanniast. Samuti on ukrainlasi, kes algselt olid ise abisaajad, aga nüüd aitavad teisi," sõnas Jevsjukov.

Ukrainlased loodavad peale sõja lõppu koju naasta. Põgenikel Karabahhist sellist väljavaadet pole.

"Ma sündisin Bakuus. Ma olin kaheksa-aastane kui me olime sunnitud põgenikena sealt lahkuma. Te ilmselt teate, mide armeenlastega seal tehti, milline veresaun seal korraldati. Teist korda seda üle ei ela. Mu vanemate haud jäi sinna, aga seda külastada pole meil võimalik. Me ei saa aserbaidžaanlasi usaldada," rääkis Kristina.

"Kui Venemaa ei suutnud meie julgeolekut tagada, siis kuidas saab seda teha Aserbaidžaan? Nad võivad paar aastat rahulikud olla ja siis korraldavad meile jälle veresauna. Me ei usalda neid," sõnas põgenik Artur.